Читать книгу Usu mind - JP Delaney - Страница 10

Auto Ricki abikaasaga sõidab ära, mina aga pöördun ja hakkan minema teisele poole. Tänavad on täis jääsegust lörtsi ja mul ei ole mantlit. Lumi leiab tee mu parema jala kinga ninasse.

Times Square kujutab endast ohjeldamatut elektrivalguse ja värvide pillerkaari. Mingisugust piletisaba lõbustab üksainus külma trotsiv miim. Reklaamtahvlitel sähvatavad katked arvustustest – „LUMMAV”, „HIILGAV”, „ERAKORDNE”. Lähen läbi tänavasildi alt, millele on kirjutatud TEATRIMAA.

Teatrimaa … Kui inimestel lubataks oma kodumaad valida, siis minu oma oleks see.

Seejärel keeran ma Broadwaylt ära ja lähen edasi mööda hädavaevu valgustatud põiktänavat. Lähen sinna, kus on luitunud ja kooruva värviga silt TEATER KOMPASS. Fuajeesse longivad inimesed – enamasti on need kohtama tulnud üliõpilased, kes kasutavad ära viimasel päeval poole hinnaga müüki pandud pileteid. Ma liigun veel mõne jardi edasi ja lipsan sisse lavaruumidesse viivast uksest.

Inspitsiendi assistendid, jooksupoisid ja lavatöölised sööstavad kiirustades rekvisiitide ja märkmetahvlitega siia-sinna. Otsin üles näitlejate puhkeruumi. See on ühe dekoratsiooniga pooleks jagatud, et luua kaks improviseeritud garderoobi – tüdrukud ühel pool, poisid teisel. Esimeses paneb Jess parajasti minki peale peegli ees, mida ta jagab veel kolme tüdrukuga, kes kõik püüavad parajasti teha sedasama.

„Terekest,” sõnan ma rõõmsameelselt.

„Terekest, Claire.” Tema pilk vilksab korraks minule ja naaseb siis oma ettevõtmise juurde. „Kuidas oli?”

Võtan välja Henry ümbriku. „Oli nelisada dollarit. Nüüd võlgnen ma sulle veel kõigest kolmsada.”

Jessi rikkurist isa ostis talle Manhattanile korteri. Ma peaksin küll maksma üüri iga kuu, kuid jään sellega vahel pisut hiljaks.

„Siis on tore,” kostab ta hajameelselt. „Kas sa ei saaks tegelikult seda mulle hiljem kätte anda? Me lähme pärast etendust välja ja ma lihtsalt kaotan selle ära.”

Ma näen ilmselt lootusrikas välja, sest ta lisab: „Kas sa etendust vaadata ja kaasa tulla ei taha? Siis saad sa mulle rääkida, kas ma sain pihta sellele naisterahva ahastusele, millest Jack lakkamatult jahvatab.”

„Muidugi, miks mitte?” ütlen ma hooletult.

Sest isegi näitlejate seltskond kusagil baaris on parem kui mitte midagi.

„Kolm minutit,” hüüab inspitsient peoga vastu vahedekoratsiooni lüües.

„Soovi mulle head vedamist,” ütleb püsti tõusnud, kuid pilku ikka veel peeglil hoidev Jess kleiti siludes. „Kurk kurku ja kogu seda muud jama.”

„Head vedamist sulle. Mitte et sul seda vaja läheks. Ja võta metsastseeni aeglasemalt. Rääkigu su tobe lavastaja siis mida tahes.”

Puhkeruum tühjeneb mõne sekundiga. Ma siirdun lava kõrvale. Kui tuled saalis on kustunud, hiilin ma edasi ja piilun läbi kulisside vahel oleva pilu publikut, hingates samal ajal sisse teatri vänget ja joovastavat lõhna, mida tekitavad värske värv dekoratsioonidel, vana lavatolm, koidest söödud riie ja karisma. See on see pimeduse saabumise ning ühtaegu ka kõikide argimürade ja argiaskelduste kadumise võimas hetk.

Me kõik jääme viivuks oodates sellesse pidama. Siis süttivad värvilised lavatuled ja ma astun sammu võrra tahapoole. Läbi õhu sajab alla sätendavat ja pehmet lund – see on küll kunstlumi, ent vaatajad ahhetavad sellegipoolest.

Lavastaja suur idee on niisugune, et „Suveöö unenägu” leiab aset talvel. Kui Jess mulle sellest rääkis, arvasin ma, et tegemist on lihtsalt edvistava trikiga, aga kui ma nüüd näen, kuidas need pirakad räitsakad läbi õhu hõljuvad ning nagu litrid lärmakalt ja ülepeakaela lavale tormavate näitlejate juustele pidama jäävad, saan ma aru, kuidas ta on tabanud üheainsa kujundiga selle näidendi maagilist teispoolsust.

Theseus Me pulmatund, Hippolyta, mu kaunis, lööb peagi …^[1.]

Tunnen äkilist igatsuse valupistet. See on see keelatud kuningriik ja unistus, millest alalise elamisloa puudumine ja minu probleemid Ühendkuningriigis on mu ilma jätnud. Nälg nende järele on midagi lausa kehalist – see iha on minus niivõrd sügaval, et kisub mu kõhu krampi ja toob klombi kurku. Pisarad panevad silmad kipitama.

Aga isegi sellal, kui lava mu pilgu ees uduselt edasi-tagasi kõigub, avastan ma ennast mõtlemast: Kui järgmisel korral koolis midagi vajad, siis kasuta seda. See on väärt asi.

1 Shakespeare’i tekstide tõlge siin ja järgnevas: Georg Meri [ ↵ ]