Читать книгу Usu mind - JP Delaney - Страница 12

Järgmisel hommikul sõidan ma tööle minevate eeslinlaste teadjapilke eirates metrooga Jessi juurde tagasi, seljas tema jakk ja suurt ei midagi muud. Üks neid harjutusi, mida Paul laseb meil teha, seisneb oma tegelaskujuks kehastununa New Yorgi tänavatele minemises ja täiesti võõraste inimeste kõnetamises. Kui sa oled sellega mõne korra toime tulnud, on su nahk juba üsna paksuks muutunud.

Seesama kehtib ka hotellibaarides istumise ja abielus meeste lähenemiskatsete talumise kohta.

Tegelikult oligi see üks neid asju, mis veensid mind Marcie ettepanekut vastu võtma – ma nimelt arvasin, et see võib teha head mitte üksnes minu rahalisele olukorrale, vaid ka näitlemisoskusele. Nõnda siis viiski Marcie mu kokku Henryga. Henryle meeldib nimetada ennast juristiabiks, kuid sisuliselt on ta õigusfirma detektiiv. Ta korraldas minuga kohtumise baaris, mis näis olevat töövestluse jaoks kummaline paik, kuni ta polnud selgitanud, mida mind tahetakse tegema panna.

„Kas te enda arvates saate sellega hakkama?” päris ta.

Kehitasin õlgu. Muid võimalusi mul just nagu polnudki. „Muidugi saan.”

„See on tore. Minge välja, tulge sisse tagasi ja proovige mind endaga kaasa meelitada. Pidage seda esinemisprooviks.”

Nõnda ma siis läksingi välja ja tulin uuesti sisse. Ja kuna tundus olevat imelik hakata sellele eakale hallipäisele mehele külge lööma, oli mul kergem mängida mingisugust tegelast. Võtta kõigest hääl ja hoiak – femme fatale mõnest vanast film noir’ist ja vahest ehk Lauren Bacall „Sügavast unest” –, mis annaks mulle midagi, millesse ennast peita.

Istusin baarileti äärde ja tellisin endale juua. Ma isegi ei vaadanud tolle minust kahe puki kaugusel istuva mehe poole.

„Ärge neid iial otse rünnake,” oli ta mulle varem öelnud. „Tehke neile selgeks, et te olete saadaval, aga ettepaneku voodisse minna peavad tegema nemad ja mitte vastupidi. Süütud ei tohiks midagi karta.”

Nojah, seda küll. Sest kui ma olen elus üldse midagi õppinud, siis seda, et meeste aju töötab teistmoodi.

SISEVÕTE, HÄMARA VALGUSTUSEGA BAAR NEW YORGIS – PÄEV

Me näeme baarileti taga asuvast peeglist CLAIRE WRIGHTi (25), kes mängib kergelt igavledes oma joogiklaasiga.

Viiekümnenda eluaasta piiri ületanud kõhn endine politseinik HENRY nihkub kõrvalpukile.

Henry Kas te olete siin üksinda?

Claire (käheda ja rauge häälega, venitades) Noh, ma olin üksinda.

Mees heidab pilgu tema käe poole.

Henry Ma näen, et te kannate abielusõrmust.

Claire Kas see on hea või halb?

Henry Sõltub asjaoludest.

Claire Millistest asjaoludest?

Henry Sõltub sellest, kui kergesti see sõrmest ära tuleb.

Naise silmad lähevad mehe jultumusest pärani.

Claire Kui te sellest juba juttu tegite, siis viimasel ajal on sõrmus pisut vabamalt liikuma hakanud. Aga teie?

Henry Kas ma olen vaba?

Claire Kas te olete abielus?

Henry Täna õhtul ei ole.

Claire Ma oletan, et siis on mul täna õhtul vedanud.

Ta kostitab meest pilguga, mis on avameelne, enesekindel ja selge. See on naine, kes teab, mida ta tahab. Ja praegusel hetkel tahab ta lõbutseda.

Henry (osast väljudes) Jeesus ja pealegi veel Kristus.

Mina Kas ma tegin seda piisavalt hästi? Ma võin midagi muud proovida …

Ta avab ülemise kraenööbi.

Henry Mul hakkab nendest närakatest peaaegu kahju.

Kolm päeva hiljem istusin ma Central Parki läheduses vaikses baaris ja lasksin ühel ärimehel endale rääkida, et tema naine ei ole talle enam ahvatlev. Pärastpoole andsin mina tema abikaasale lindi ja Henry andis minule nelisada dollarit.

Töö ei olnud korrapärane – mõnel kuul oli kolm-neli randevuud, mõnel aga mitte ühtegi. Henry töö kujutas endast enamasti seda, mida ta nimetas abikaasa jälgimiseks – ta jälitas inimesi ja püüdis neid teolt tabada. „Suurem osa meie klientidest on naised,” rääkis ta mulle korra. „Tavaliselt vastavadki nende kahtlustused tõele. Võib-olla nad on ära tabanud, et abikaasa paneb tööle minnes selga peene särgi ja saadab siis hiljem sõnumi, et tal on tegemist ja ta ei pääse veel tulema. Mõnikord on küsimus kõigest uues habemeajamisvees. Või nad on juba näinud tema telefonis reetlikke sõnumeid ja tahavad lihtsalt teada saada, milline see naine välja näeb. Mehed aga kipuvad märksa tõenäolisemalt eksima.”

Kui Henry oli veel politseinik, töötas ta salaagendina ja ilmselgelt tundis ta tollasest põnevusest puudust. Sihtmärkide väljailmumist oodates väikeautodes või hotellide fuajeedes mööda saadetud pikkade tundide jooksul teeb ta aega parajaks sellega, et pajatab mulle lugusid oma kunagistest operatsioonidest.

„Sa pead kõike nägema hallilt. Kui sa jälestad või kardad kurjategijaid, siis nad tajuvad seda vaistlikult. Nii et sa pead sundima ennast uskuma sellesse, millesse nemad usuvad. Ja see ongi see ohtlik osa. Mitte püstolid ega peksmised. Mõned mehed jäävadki halli vangistusse ega suuda sellest enam vabaneda.”

Ma räägin talle, et ta on eneselegi teadmata meetodinäitleja, ja jutustan talle vastutasuks lugusid näitlejatest. Näiteks meie kõige esimesest tunnist, kui Paul laskis meil etendada üht stseeni Ibsenist. Ma arvasin, et minu kaasõpilased on päris head. Seejärel laskis Paul meil etendada seda uuesti harjavart kätel tasakaalus hoides. Kaht asja korraga tehes me lagunesime kõik selle surve all koost.

„See asi, mida te esimesel korral tegite, ei olnudki näitlemine,” teatas meile Paul. „See oli teesklemine. Te kopeerisite seda, mida olite teisi näitlejaid tegemas näinud – aga see ei olnud teie jaoks tõeline. Seepärast te ei saanudki sellega hakkama, kuna olite sunnitud oma teadvustatud mõtlemise kuhugi mujale suunama. Täna ma räägin teile ära kõigest üheainsa asja, kuid see on ka kõige tähtsam asi, mida ma teile kunagi ütlen – ärge mõelge. Näitlemine ei ole võltsimine ega järeleaimamine. Võti peitub ühes sõnas. Näitlemine on tegemine.”

Henry meelest on see kõik jama. Aga mina ise olen näinud puhkeruumis gripist turtsuvaid ja nohisevaid näitlejaid, kelle hingamisteed muutuvad kuivaks niipea, kui nad lavale astuvad. Ma olen näinud, kuidas ujedatest introvertidest saavad kuningad ja kuningannad ning kuidas inetud muutuvad ilusaks ja ilusad muutuvad eemaletõukavaks. Midagi leiab aset – midagi sellist, mida keegi ei oska selgitada. Sinust saab kõigest mõneks hetkeks keegi teine.

Ja see on kõige parem tunne, mis maailmas üldse olemas on.

Manhattan näeb täna hommikul välja nagu filmidekoratsioon. Küttesüsteemi auruavad on lume sisse augud sulatanud ja tossavad päikesepaistel loiult. Eelmine õhtu tegi küll Henry ümbrikusse piraka augu, aga ma astun sellegipoolest sisse kulinaariakauplusse, et Jessile ja endale saiakesi osta. Kui ma poest väljun, peab üks lapsukeste punt lumesõda, nii et ka mina kahman peotäie lund ja löön kampa. Ma ei saa teisti, kui pean paratamatult mõtlema: „Ohoo. Ma olengi New Yorgis, olen selles New Yorgis, osalen otse filmist võetud stseenis ja õpin lisaks ka maailma parimate hulka kuuluvas lavakunstikoolis. Stsenaarium on siiski õnneliku lõpuga.”

Kas ainult mina olen see, kes niiviisi teeb – kes tunneb, et ta jälgib ennast pidevalt omaenda elu filmis? Kui ma oma sõpradelt küsin, siis väidab suurem osa nendest, et nad ei tee seda. Kuid ilmselt nad valetavad. Miks peaks keegi tahtma näitlejaks saada, kui mitte selleks, et tegelikkust paremaks muuta?

Ehkki mulle meenus just äsja, et see minu peas näidatud stseen lumesõjaga New Yorgis on pärit tollest jubedast filmist „Päkapikk”.

Sisenedes kuulen ma Jessi toast hääli. Ta vestleb Skype’i vahendusel oma poisi Araniga, kes teeb Euroopas mingisugust reklaamklippi. Käin kähku duši all ära, vaatan järele, ega jakk liiga vilets välja näe, ja koputan siis tema uksele.

„Hommikueine, üür ja preili Donna Karan,” teatan ma talle rõõmsameelselt. „Kas arvustusi on?”

Jess uurib igal hommikul esimese asjana internetist, kas keegi on tema kohta midagi bloginud. Ta raputab pead. „Mitte midagi. Aga minu agent saatis meili – ma lähen töövestlusele ühe produtsendiga, kes nägi eile õhtul etendust.”

„See on ju tore,” ütlen ma, püüdes kõlada mitte liiga kadedalt.

„Ja kuidas sinu öö oli?” Tema hääl on hoolikalt neutraalseks sätitud. „Ma otsisin sind kella kahe paiku, kuid sa olid ära läinud.”

„Oh, hea oli.”

Ta ohkab. „Claire, ära aja jama. See oli tühi ja mõttetu seks täiesti võõra inimesega.”

„Seda ka,” kostan ma kergemeelselt.

„Ma olen vahel sinu pärast mures.”

„Miks? Mul on alati kondoom kaasas.”

„Ma pidasin silmas turvalist elu. Mitte turvaseksi. Nagu sa väga hästi tead.”

Kehitan õlgu. Ma ei kavatse laskuda Jessiga vestlusse oma armuelu või selle puudumise teemal. Lõppude lõpuks on tal ju perekond, ja need inimesed, kellel on perekond, ei saa aru.

Riputan jaki kappi ja ründan puhast aluspesu otsides Jessi püksikute sahtlit. Selle põhjas satuvad mu sõrmed millegi väikese, kõva ja raske peale.

Ma tõmban selle välja. See on püstol. Päris ehtne püstol.

„Jeesus küll, Jess,” lausun ma rabatuna. „Mis kuradima asi see on?”

Ta naerab. „Isa sundis mind püstolit hankima. Tead sa, lihtsalt igaks juhuks. See suur ja paha linn ja puha.”

„Ja sina muretsed minu pärast?” ütlen ma uskmatult. Sihin püstoliga oma kujutist peeglis. „Kutt, sa pead endalt küsima, kas see värv sobib sulle?”

„Vaata ette. Minu arvates on see laetud.”

„Isver.” Ma panen püstoli üliettevaatlikult tagasi ja võtan sahtlist punased Alaïa retuusid.

„Kuid teisest küljest,” lisab ta, „võib mul ju tekkida vajadus lasta maha inimene, kes pidevalt minu riideid varastab.”

„Ümbrikus on kolmsada viiskümmend dollarit. Noh, vähemalt kolmsada kakskümmend.”

„Tegelikult on see teine asi, mille suhtes isa kergelt imelikuks kisub.” Jess ütleb seda hooletult, kuid ma taban tema häälest selle taga peituva pinge.

„Tohoh?” ütlen ma sama külmavereliselt.