Читать книгу Usu mind - JP Delaney - Страница 6

Külalistelt palutakse, et nad lahkumise päeval numbri keskpäevaks vabastaksid.

Kella üheteistkümneks on hotelli Lexington kuues korrus peaaegu tühi. Tegemist on Midtown Manhattaniga, kus isegi turistide päevakava on tihedalt galeriide, kaubamajade ja vaatamisväärsustega täidetud. Kõik hilised magajad on üles ajanud lärm, mida tekitavad üksteisega hispaania keeles lobisevad toatüdrukud, kes voorivad lifti kõrval paikneva pesulao vahet, et valmistada numbreid ette järjekordseks pärastlõunaseks külalistetulvaks.

Koridoris siit-sealt paistvad tagastatud hommikueinekandikud näitavad, millised numbrid veel koristamist vajavad.

Rõdusviidi ukse kõrval ei ole kandikut.

Igal hommikul toimetatakse koos tervitustega hotellilt kõikidesse numbritesse New York Timesi kokkuvolditud eksemplar.

Rõdusviidi puhul on tervitused tagasi lükatud. Ajaleht lebab puutumatuna uksematil. Selle kohal ripub ukselingi küljes silt „MITTE SEGADA”.

Consuela Alvarez jätab rõdusviidi viimaseks. Kui kõik teised numbrid on korda tehtud, ei saa ta seda enam edasi lükata. Ta koputab alaselga läbivast valust võpatades – ta on vahetanud sellel hommikupoolikul välja juba tosin voodipesukomplekti ja küürinud puhtaks tosin dušikabiini – oma võtmekaardiga uksele, hüüab: „Koristaja!” ja jääb vastust ootama.

Vastust ei tule.

Esimene asi, mida ta numbrisse sisenedes tähele paneb, on külmus. Kardinate vahelt puhub sisse jäine tuul. Ta laksutab akna alla minnes halvakspanevalt keelt ja sikutab ruloopaela. Toa ujutab üle hall valgus.

Kogu number on segamini aetud. Ta lööb akna pisut demonstratiivse liigutusega kinni.

Voodis lamav inimene ei liiguta ennast.

„Ma palun … Te peate nüüd üles tõusma,” lausub Consuela kohmetult.

Tekk ja lina on lausa näole tõmmatud. Need muudavad just nagu lumekihtide alla maetud keha piirjooned sujuvamaks.

Selle segaduse – pikali kukkunud lambi, katki läinud veinipokaali – keskel ringi vaatavat Consuelat tabab ootamatu eelaimdus. Eelmisel aastal pandi teisel korrusel toime enesetapp. See oli üks sant lugu. Üledoosi manustanud poiss oli vannitoas. Ja hotell oli viimase toani broneeritud – nad pidid numbri kella viieks puhtaks tegema ja järgmise asuka jaoks valmis seadma.

Nüüd uuesti vaadates näeb ta, et täna paistavad rõdusviidi juures mitu asja ebatavalised ja isegi kummalised. Kes heidaks magama, jättes vaibale klaaskillud, millele ta võib hommikul tõustes peale astuda? Kes magaks, tekk üle pea tõmmatud? Consuela on näinud palju hotellinumbreid ja see vaatepilt tema ees tundub olevat kuidagi ebaloomulik.

Koguni lavastatud.

Consuela lööb risti ette. Ta asetab käe närviliselt voodiriietele selle koha lähedal, kus peaks olema õlg, ja raputab.

Viivu pärast puhkeb seal, kuhu ta käega surub, valgel linasel riidel õitsele punane lill.

Ta teab nüüd, et midagi on valesti – et midagi on väga halvasti. Ta puudutab voodit uuesti ja surub sedapuhku kõigest ühe sõrmega. Taas ilmub linale punane õieleht, mis on nagu läbi kuivatuspaberi imbuv tint.

Consuela kogub oma vapruse kokku ja tõmbab voodiriided vasaku käega ühe ropsuga pealt.

Ta ei jõua nähtut veel seedimagi hakata, kui teine käsi tõuseb uuesti risti ette lööma. Aga sedapuhku ei vii lauba poole kerkiv käsi seda liigutust lõpule, vaid langeb hoopiski värisedes alla, et summutada Consuela kisendust.