Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 20

Välist kulgu vaadates on minu elu olnud sündmustevaene. Ise olen ma sellise asjade käiguga üldiselt rahul. Hea, et kogu põnevus on jäänud mõtete tasemele, mitte aga tegeliku elu kataklüsmidesse. Albert Ein­stein ütles 3. oktoobril 1933. aastal Londonis Royal Albert Hallis peetud kõnes kaheksale tuhandele kuulajale, et rahuliku elu üksluisus virgutab loovat mõistust. Võib arvata, milliseid toimunud ja ennustatavaid poliitilisi kataklüsme Einstein silmas pidas. Kui ma mõtlen oma vanemate või vanavanemate elukäigule, siis suunasid seda sõjad, valitsuste vahetused ja muud sellised sündmused. Või kui lugeda Eesti akadeemikute mälestusi (Paul Ariste, Harald Keres, Ülo Lepik, Mihkel Veiderma, Erast Parmasto, Ene Ergma ja teised) või mittememuaare (Juri Lotman), siis võtsid sõda, repressioonid või lihtsalt tagakiusamine suure osa nende elust. Selle asemel et õppida filoloogiks, vedas Juri Lotman kuulirahe all rindel viis aastat sidekaablit, eirates täielikult tõenäosust, mis tulenes Stalini sõjapidamis­strateegiast, mille aluseks oli see, et kogu inimkoosseis vahetub ühe aasta jooksul. Mõnele mängis sõda siiski juhuse tahtel ka trumbid kätte. Kui Endel Tulving poleks pidanud sõja eest põgenema, siis ei oleks ta ehk hiljem õppinud Yale’is ja Harvardis koos maailma parimate psühholoogidega.

Õnneks või õnnetuseks on minu elu kulgenud enam-vähem bioloogilises või elukäigurütmis, mitte niivõrd poliitilises; kui mitte nimetada vähemalt kümmet või viitteist raisatud aastat kohas, mida nimetati töörahva maiseks paradiisiks, mis aga teadlasele või lihtsalt terve mõistusega inimesele ei olnud just kõige mugavam elamispaik. Sellest hoolimata jõudsid koolide lõpetamine, kaitsmised ja akadeemilised tiitlid kätte enamasti siis, kui ma nende ootamisest veel väga pettunud ei olnud. Noorena mõtlesin hirmuga: mis oleks saanud siis, kui ma oleksin pidanud minema mitmeks aastaks sundajateenistusse või, veel halvem, viieks aastaks laastavasse sõtta, nii nagu see mu vanemaid puudutas. Raske on muidugi arvata, kuidas mu elu oleks kulgenud, kui poleks olnud raudset eesriiet selle koha vahel, kuhu ma olin sattunud elama, ja ülejäänud tsiviliseeritud maailma vahel. Ainult hull või masohhist võib mõelda, et tegutsemine maailma kõige ebatõhusamas teadussüsteemis võis midagi positiivset anda. Kuna minu teadlaseks kujunemise ajal oli puudus kõigest – rahast, seadmetest ja informatsioonist –, siis tuli seda korvata leidlikkuse ja mõtlemisega. Mõne kadunud aasta annab see kindlasti tagasi.