Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 22

Raudseppade suguvõsa saab alguse Põlvamaa Soodla külas elanud Jaan Raud­sepast, kellel oli kaks poega: talu pärinud Juhan (1852–1924) ja Oravale Päevakese külla kolinud Jaan (1854–1920). Soodla Juhanil oli omakorda kuus last, kellest üks oli minu vanaisa Samuel Raudsepp (1884–1941). Ühest vennast sai tuntud raamatupoe ja sporditarvete tehase omanik Jaan Raudsepp, kelle tütar Nora on Jaan Kaplinski ema. Orava Jaani vanemast pojast Peetrist – me kõik teadsime teda Orava Peetrina – sai aga Päevakese küla naabertalust pärit Karl Ast-Rumori südamesõber, keda viimane oma mälestusteraamatus „Aegade sadestus” (1963–1965; 2010) soojalt meenutab. Minu vanaisal Samuel Raudsepal oli kaks last: minu ema Niina ja tema vend Jüri Raudsepp, kellel oli omakorda kaks tütart, Maaris ja Terje. Ka Maaris õppis psühholoogiat ja kaitses 2002. aastal doktoriväitekirja. Terje õppis Tartus bioloogiks, omandas Uppsalas doktorikraadi ja leidis endale lõpuks töökoha Texase A&M Ülikoolis. Ta on avaldanud üle saja artikli, millele on viidatud üle kolme tuhande korra. Terje on üks maailma parimaid hobuse geneetika asjatundjaid ja oli üks nendest, kes 2007. aastal hobuse genoomi sekveneerimise lõpule viisid.

Pärast Tartu rahu tuli vanaisa Samuel koos perega tagasi Eestisse, kus ta sai 1921. aastal Tartu rinnalaste ja emade kodu juhatajaks, mis asus enne Tartusse kolimist Kaagvere mõisas. Seal oligi minu ema ja hiljem kindraliks väljateeninud onu Jüri Raudsepa esimene kodu. Järgmine kodu oli juba Tartus katoliku kiriku vastas, majas, mis oli ehitatud rinna­laste ja emade kodu jaoks; sinna kolis rinnalaste kodu 1932. aastal. Seal asusid ka juhataja eluruumid. Maja Kassi­toome-poolses nurgas kasvasid üsna viimase ajani Jaapani sirelid, mille vanaisa oli oma kätega sinna istutanud. Oma isa eeskujul tahtis ka ema arstiks saada ja õppis Tartu Ülikoolis kaks aastat, kuni Teise maailmasõja algus õpingud katkestas. Evakuatsioonis Venemaal sattus ta kokku ühe oma ülikooli anatoomiaõppejõuga, kes püüdis hoolitseda ema haridus­tee jätkamise eest, lastes tal ehitustöödel õnnetult surma saanud sõdurit arstiriistade puudumisel lahata tavalise sae ja teiste puutööriistadega. Peagi pärast sõja lõppu ehk 2. detsembril 1945. aastal sündis mu vanem vend Kaarel. Ilmselt oli ema kavatsenud meditsiiniõpinguid jätkata: selle tunnistuseks oli meil kodus 1948. aastal välja antud tõlge Vladimir Tonkovi „Inimese anatoomiast”, mida mulle lapsepõlves kõige rohkem lehitseda meeldis. Nüüd oli aga majanduslikult kindlam ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe abi koht, mille ema võttis vastu mõni nädal enne seda, kui Johannes Vares-Barbarus endale kuuli pähe kihutas. Kunagi näitasin ma emale ka salaja levitatavat ja president Konstantin Pätsi kantseleiülema Elmar Tambeki paguluses ilmunud mälestustes kirja pandud vandenõuteooriat, mille järgi see ei olnud enesetapp, vaid riikliku julgeoleku organite korraldatud mõrv. Ema meelest polnud aga see kuigi tõenäoline. Ükskord sõitsin ma Moskva-Tallinna rongi ühes kupees koos erakordselt intelligentse mehega, kes töötas kusagil Kasahstani uudismaa­kolhoosis pearaamatupidajana. Ta oli lugenud Eesti luule antoloogiat ja küsis minu käest kinnituse saamiseks, kas Vares suri loomulikku surma, kuigi ta ise oli üsna kindel, et nii see küll olla ei saanud. Ta teadis vaid ametlikku versiooni, mille järgi oli Varesel olnud probleeme südamega. Ülekantud tähenduses see ilmelt nii oligi, ja erakordselt läbinägelik reisikaaslane suutis seda aimata. Kuigi Nõukogude julgeolekuasutused pole kunagi silma paistnud eriti suure loomingulisusega, oleksid nad kasutuks või segavaks muutunud tegelase ära koristamisega ka muul viisil hakkama saanud.

Pärast minu sündi 3. märtsil 1949. aastal oli lõplikult selge, et ema arstikarjäär on täielikult läbi. Ta jäigi kogu ülejäänud eluks seotuks Ülemnõukogu Presiidiumiga, tõustes selle esimehe abist kantselei ülemaks. Ta elas üle pika rea esimehi (teiste hulgas kuulus lõssenkist Johan Eichfeld, NSVL välisministri Vjatšeslav Molotovi Ameerikasse lennutanud Endel Puusepp, alkohoolik Artur Vader ja viimasena parteimajast Kadriorgu pagendusse saadetud Arnold Rüütel) ning suri vere- ja kopsuvähki mõni päev pärast seda, kui Tšernobõli radio­aktiivne tolmupilv oli 1986. aastal üle Eesti liikunud.

Minu ema Niina Raudsepp oli üks kõige intelligentsemaid ja delikaatsemaid inimesi, keda ma eales olen kohanud. Kodus nägin ma peamiselt tema leebust ja headust, mis minu ettekujutuses ei läinud kuidagi kokku range riietuse ja näoga, mis tal olid töö juures. Nõukoguliku asutuse jaoks oli ta liiga hästi haritud ja aus. Kui mõni parteikohale seatud presiidiumi­esimees oli lausa kirjaoskamatu, siis ema luges peaaegu vabalt ilukirjandust saksa, prantsuse ja inglise keeles. Koos isaga tõlkisid nad eesti keelde Viktor Nekrassovi jutustuse „Stalingradi kaevikuis” (tõlge ilmus 1948. aastal Karl Alliku tõlkijanime all), mis on vist ainus Stalini preemia pälvinud raamat, milles geniaalset proletariaadi juhti ja laste parimat sõpra kordagi ei mainita. Kui nõukogude eliidi jaoks olid endast­mõistetavad erikauplused defitsiitse kodumaise või import­kaubaga, millega tasuti nende lojaalsuse eest, siis ema kasutas harva eeliseid, mida riigi­aparaadis töötamine võimaldas. Ma arvan, et üks oluline jõud, mis lubas tal seal vastu pidada, oli väike töökaaslaste sõpruskond, kes meil tihti külas käis. Ma tundsin neid üsna hästi, sest see oli aeg, mil ma käisin kas vennaga või siis üksi Kadrioru presidendilossis lõunat söömas. See oli väga praktiline, sest esimesed kümmekond aastat elasime kohe lossi kõrval majas, kus praegu asub KUMU koosseisu kuuluv Mikkeli muuseum. Mulle tundub, et emal, ja tema kaudu ka minul, oli eriline suhe Nadja Roosega. Koolipõlves kirjutasin ma naiivseid ja närvilisi lugusid – millele panin paljutähenduslikke pealkirju, nagu „Müüt” –, mida Nadja Roose aitas mul kirjutusmasinal kenasti ümber trükkida. Lühikest aega tiirlesin ma ka noorte autorite ringkonnas ja üks lugu (ilmselt seesama „Müüt”) paigutati ühte masinakirjas väljaandesse, kus ta kogu numbri enda alla võttis. See oli viimane väheütleva välimusega amatöörväljaanne, mille võttis üle palju ligimeelitava­malt kujundatud „Hees”, mille autoriks mind aga enam ei kutsutud. Mäletan, et Ingvar Luhaäär ütles mulle ükskord ülikooli peahoone ees, et tema meelest oli see lugu parem kui Mati Undi „Kollane kass”, ja sellega olin ma tol ajal meelsasti nõus. Hea, et keegi selle „Müüdi” juba ammu endale lugemiseks laenas ja ma ei saa kontrollida, kui kohutavalt naiivne see siis ikkagi oli.