Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 24

Ma teadsin alati, et mu ema on haruldane inimene. Mäletan väga hästi, kui ta ühel päeval teatas, et tal avastati leukeemia. Noore inimesena ei saanud ma selle kogu tähendusest kuigi hästi aru, kuid järgnenud kümme­kond aastat kohanemist ja külmaverelist võitlust haigusega kinnitasid seda, mida ma ise olin teadnud: mu ema on väga vapper ja kindlameelne inimene. Ilmselt meenutas ta sellega oma ema ja minu vanaema Jevgeniat, kelle suured tumepruunid silmad Richard Sagritsale ja ilmselt paljudele teistele suurt muljet avaldasid. Kodused legendid räägivad, et sõja ajal õena töötanud vanaema tahtis paigutada haavatud esimesele ettejuhtunud veoautole, mille juht sellest kategooriliselt keeldus. Selle peale olevat mu vanaema võtnud oma revolvri ja veoauto ühe rehvi lihtsalt puruks lasknud. Sel ajal, kui raevunud autojuht vandudes ratast vahetas, seadis vanaema haavatud autole. Minu meelest käitus mu ema sama otsustavalt nendes olukordades, kus meid mingi oht ähvardas. Mäletan, et kui ma pärast ühte suusa­tundi koolis kokku kukkusin, tegi ema kõik, et teada saada, mis mu südamel viga on. Ta vedas mind nii Ülo Lepa juurde Tartus kui ka koguni Leningradi mingisse sõjaväe­arstide täiendusinstituuti, kus lükati ümber kahtlused, nagu ei oleks mul südamekodade vaheline sein kokku kasvanud. Ma olin vabastatud tavalistest võimlemistundidest, mis ei takistanud mul aga kergejõustikutrennis käimast. Kuigi sõjaväearstide diagnoos oli negatiivne, oli mul sellest ilmetul paberil lilla templiga tõendist järgnevas elus palju kasu. Kui mind keskkooli lõpuklassides kutsuti arstliku komisjoni ette, oli see tõend nii mõjukas, et mind vabastati sõjaväekohustusest nii rahu kui ka sõja ajal. See jabur otsus andis mulle omapärase eelisõiguse. Tänu klassijuhataja Inna Mihhailovna Manguse ettevõtlikkusele vabastati mind nõrga tervise tõttu ka keskkooli lõpueksamitest. See võimaldas mul rahulikult valmistuda ülikooli sisseastumiseksamiteks sel ajal, kui kõik mu klassikaaslased tegid alles keskkooli lõpueksameid. Isegi ülikoolis ei pidanud ma käima kord nädalas toimuvas sõjalise õpetuse aines, vaid täiesti mõttetus tsiviilkaitses, mis oma jaburuses oli mõõdukas koguses kohati päris naljakas.

Minu isa Karl (sünnitunnistuse järgi veel ka Erich) Allik sündis 9. novembril 1918. aastal Tallinnas Kalamaja agulis rätsepmeister Karl Friedrichi ja tema abikaasa Helene Alliku teise lapsena. Isa vanemate sugupuud tean ma palju halvemini kui ema oma. Vend Kaarel nuhkis kiriku­raamatutest välja, et meie eelkäija Toma Jani Hans Allik sündis 1798. aastal Samma külas Viru-Nigulas. Isa vanem õde Elga Mihkelson, kes lõpetas Tartu Ülikooli inglise filoloogina, elab tänapäevani Seattle’is. Isa oli 1936. aastal kindlasti üks Eesti värvikamaid gümnaasiumilõpetajaid, kes võitis üleriigilise kirjandivõistluse, kuid pidi kõnevõistlusel alla jääma Elli Riikojale. Tundes Ellit ja tema täiesti matkimatut jutustusoskust, pole see mingi üllatus. Kuigi Konstantin Päts lubas parimate lõpetajate vastuvõtul, et hoolitseb isa ülikooliõppemaksu eest, kahtles isa selles lubaduses ja otsustas siiski majanduslikult kindlama Tondi sõjakooli kasuks, kus ta oli aspirant selle päevani, mil vaevaliselt edasi liikunud veoauto Prantsuse Lütseumi ette seisma jäi ja keegi selle tagant hõikas: „Rahva nimel: andke alla!” Tondi kasarmud olid Vene väe jaoks tühjaks tehtud ja Tondi sõjakool oli kolinud Hariduse tänavale Prantsuse Lütseumi ruumidesse. Naljakas on see, et õppisime koos venna Kaarliga 7. keskkoolis, mis asus Prantsuse Lütseumi ruumides, mida meie isa oli Eesti Vabariigi sõjakooli aspirandina kaitsnud. Üllataval kombel ei saanud meie perekonnast keegi sõjas suurt viga; aga mitte sellepärast, et nad oleksid kogu aeg tagalas istunud. Ilmselt meil lihtsalt vedas, et isa tuli sõjast elusana ja isegi sideväe leitnandina tagasi. Üks minu lemmikraamatuid oli piltidega eestikeelne sõjaasjanduse õpik pealkirjaga „Sõjaväelise ettevalmistuse kursus” (I–II, 1948–1950), mis mu sündimise paiku välja anti ja kuhu isa oli kirjutanud ühe peatüki, ilmselt sidetehnikast. Kolikambris elas mitu koristust üle rikkis sõjaväe­raadiosaatja, trofee, mille nuppe oli lapsepõlves väga tore keerata.