Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 43

Üldiselt oli selge, et peale suure vabaduse ja liberaalse suhtumise ei pakkunud psühholoogia kateeder vaimselt mitte just kõige virgutavamat keskkonda. Kurjuse impeeriumi väline piir oli vähemalt minu jaoks kinni. Teiseks võimaluseks oli ainult Moskva Ülikooli psühholoogia­teaduskond. Sinna oli kogunenud vaieldamatult parim ja ka huvitavam osa Nõukogude psühholooge. Nagu ikka rivaalitsesid Moskva ja Leningradi koolkond, kuid sisu poolest oli Leningradil väga vähe vastu panna pealinna koondunud vaimsele jõu­varule. Moskva psühholoogia­teaduskonna dekaan oli Aleksei Leontjev (1903–1979), kes oli sellele ihaldatud kohale tõusnud tegevusteooria loomisega. Teooria ise jätkas äsja põlu alt vabaks lastud Lev Võgotski katseid tõlkida marksism psühholoogia mõistetesse, millega kaasnes lakkamatu võitlus kõikvõimalike idealistlike tõlgenduste vastu. Kui Soome välja arvata, siis tegevusteooria ei olnud maailmas kuigi populaarne. Leontjev oli kahtlemata sarmikas inimene, kes loovis väga osavalt poliitiliste karide vahel, kuid ei põlanud ka alatuid võtteid, kui oli tarvis vabaneda võistlejatest, isegi kui nad olid tema lähedased sõbrad. Kindlasti aitas sellele kaasa 1963. aastal saadud Lenini preemia, mis pani tema töödele kvaliteedi- ja poliitilise usaldatavuse märgi. Ometi jäi tema kõrgeim unistus täitumata: ta ei saanud suure teaduste akadeemia liikmeks. Väikse ehk pedagoogika akadeemia liige Leontjev muidugi oli, kuid iga endast lugupidava teadus­bürokraadi unistus oli saada „päris” akadeemikuks. Kuna akadeemia president Mstislav Keldõš ei suhtunud temasse kuigi tõsiselt, ei olnud tal selleks isegi lootust. Seevastu Aleksandr Luria, Peeter Tulviste juhendaja, oleks võinud vabalt ja igati teenitult akadeemikuks saada, kuid ta ise loobus sellest, sest kujutas hästi ette, milline löök see oleks Leontjevile olnud, ning püüdis seetõttu niisuguseid hukatuslikke tagajärgi lihtsalt vältida.