Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 41

Sel ajal oli ülikoolis väga moodne taotleda endale individuaalset õppekava, kuid sellega ei viitsinud ma jantida. Mulle sobis igati, et olin sotsiaalpsühholoogia harus, mis tundus eriti lihtne. Kui juhukülalised välja jätta, siis oli selle suuna kandev õppejõud Ülo Vooglaid (snd 1935), kes oli ülikooli sisse ehitamas teist ülikooli – sotsioloogia laboratooriumit, mis kippus kohati Tartu Ülikoolist suurem tulema. Muidugi ei saanud see meeldida rektor Arnold Koobile, kes haaras kinni esimesest võimalusest, et koos Vooglaiu laboriga hävitada ülikoolis ka tõeline sotsioloogia. Kui teised ainult rääkisid, siis Ülo Vooglaid pakkus üliõpilastele uurimisteemasid ja palka. Teoreetilise teadmise poolest ei pakkunud ta loengud siiski väga palju uut. Seda polnud ilmselt vajagi, sest ta suutis Tartusse meelitada kogu Nõukogude Liidu sotsioloogiaeliidi eesotsas Juri Levada (1930–2006) ja Vladimir Jadoviga (1929–2015), kes jagasid lahkelt oma teadmisi ja impeeriumivastaseid tundmusi. Palju oli õppida aga muult seltskonnalt, nagu Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja teised, kes pidasid sotsioloogia laborit oma teiseks koduks. Mulle tundus, et Vooglaid vaatas kogu elule veidi mänguri pilguga ja seepärast julgustas ka teisi igasuguseid eksperimente korraldama. Kui ajalehes Edasi ilmus artikkel aspiriini kasulikkusest, siis jälgis ta hoolega, kuidas apteekides muutub aspiriini läbimüük paari järgmise nädala jooksul. Ta suutis teha isegi seda, et ühte lehenumbrit trükiti eri moodi, saamaks teada, kuidas lehe kujundus mõjutab sisu vastuvõtmist. Kõnelemata üliõpilaste tänavale ajamisest, et saada kinnitust oletusele, et olulisemaid sõnumeid kuulsid inimesed Ameerika Häälest, mitte aga ei lugenud kommunistliku partei ametlikust häälekandjast Rahva Hääl.