Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 36

Pole mingit kahtlust, et Võgotski ideed ja isiksus mõjutasid paljusid tema ümber koondunud inimesi, kellest hiljem said nõukogude psühholoogia korüfeed. Poleks vist väga hea olnud, kui ma oleksin omaks võtnud filosoofia, et olulisi probleeme saab lahendada, analüüsides vaid seda, mida teised on selle kohta arvanud. Ma tean inimesi, kes Võgotskist on saanud raske ja eluaegse mürgituse: iga sõna, mis ta on öelnud, muutub talmuditõeks.

Loogika ja psühholoogia kateeder asus ülikooli peahoone kõrval Marksu6 (nüüd Von Bocki) majas, kus 1. septembril 1968. aastal toimus ka meie esimene loeng ja peeti hiljem enamik järgnevatestki. Esimese loengu luges Konstantin Ramul (1879–1975), kes oli sel ajal juba 89-aastane. Vaevalt suutsin ma tol korral seda ajaloolist hetke aduda ja aru saada, et meile kõneleb mees, kes on sündinud samal aastal, mil Wilhelm Wundt rajas Leipzigis esimese psühholoogialaboratooriumi. Kogu eksperimentaalne ja seega ka teaduslik psühholoogia oligi vaid 89 aastat olemas olnud. Ramuli jutt oli väga selge ja loogiline. Ta kõneles, et eksperiment on ainus usaldusväärne viis midagi teada saada selle kohta, kuidas inimene tajub, mäletab ja mõtleb. Eksperimente korraldatakse aga kindlate reeglite järgi. Stopperit on näiteks hea vasakus ja pliiatsit paremas käes hoida, et sellega tulemusi üles kirjutada. Suure osa ajast rääkis Ramul silmad kinni ja väga monotoonse häälega. Vahepeal ta väsis, istus paar minutit ja puhkas, silmad ikka kinni. Kui tukastamine välja arvata, oli Ramul nooremast peast ilmselt õpetanud samas stiilis. Akadeemik Ülo Lepik meenutab oma mälestusteraamatus „Tartu Ülikool minu elus” (1998), et isegi matemaatikutele õpetati psühholoogiat, mis küll väga vähe erines psühholoogia gümnaasiumiõpikus kirja pandust.7 Ramul, kes seda kursust luges, rõhutas eriliselt määratluste täpsust. Tema eksameid tehti stopperi järgi ning kui aeg täis sai, tuli kirjutamine sekundi pealt lõpetada. Ramuli esinemine oli mulle aga suur elamus ja tagantjärele tundub mulle, et tekkis ajalooline sild psühholoogia rajaja Wilhelm Wundti armastatud õpilase ja eksperimentaalpsühholoogia Tartusse toonud Emil Kraepelini (1856–1926) ning kaasaja vahel, millesse ma püüdsin hakata sisse elama.

Loogika ja psühholoogia kateeder korraldas samal päeval äsja ülikooli vastu võetud psühholoogidele tutvumisõhtu ülikooli kohviku kaminasaalis. Kenasti kaetud laua taga juhtis vestlust Uno Siimann, kes oli määratud meie kursuse juhendajaks. Ümber laua istusid koos õppejõud ja uued üliõpilased. Igaüks pidi ennast tutvustama. Ma ei mäleta, mida ma seal ise rääkisin, kuid on meeles, et Jaak Tamm, kes sai hiljem Tallinna linnapeaks, ütles, et tema muusikaõpetajatest perekond leidis, et klaverimänguks ei ole tal küllaldaselt annet ja seepärast peab ta psühholoogiat õppima. See oli esimene kord, kus tema siirus, mida mõned ebaadekvaatsuseks pidasid, välja lõi. Talle endale ei tundunud selles mitte midagi naljakat. Selle laua ümber oli veel teisigi huvitavaid inimesi, nagu Aleksander Müller ehk Mülleri Sass, kes peagi kursuselt välja langes, et jätkata oma rasket boheemlase ja lauliku elu. Mare Pork ja Aavo Luuk läksid aasta pärast Moskvasse õppima. Teised, nagu Mati Heidmets, Jaak Tamm, Kalle Mälberg, Maie Kreegipuu, Anne Tikko, Kersti Luuk ja Tiina Kompus, lõpetasid koos minuga 1973. aasta kevadel. Paljudel meist olid lõpetamise ajaks juba lapsed, keda sai lõpupildi tegemise ajal süles hoida.