Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 23

Ema mõistis väga hästi korruptsiooniastet süsteemis, milles ta pidi tegutsema. Pigem tundis ta sümpaatiat aateliste kommunistide vastu, keda jäi aina vähemaks ja kes mõjusid nõukogude süsteemi sobimatu anakronismina. Ma arvan, et see oli mõnes mõttes kognitiivne dissonants, mis oli vajalik vaimse tasakaalu säilitamiseks, selleks et kuidagi edasi elada. Kodune õhkkond ei olnud ilmselt väga riigiusklik, sest juba esimeses klassis 1957. aastal tegi kooli direktor mulle tõsise hoiatuse, kui ma teatasin, et lühend CCCP ei tähenda tegelikult seda, mida tavaliselt arvatakse, vaid pigem „Smert Stalina spasla Rossiju” (Stalini surm päästis Venemaa). Keskkooli alguseks oli minust saanud mitte ainult emotsionaalne, vaid ka mõistusega veendunud nõukogude süsteemi vihkaja. Lugesin koos oma parima sõbra Andrus Pargiga läbi Lenini teoste nn filosoofiliste vihikute köite (vist 38) ja me ei suutnud alla suruda imestust, kas see kaootiline sonimine ongi inimmõistuse ülim avaldus, nagu seda äärmistes kiidukõnedes väideti. Kõik, mis seostus nõukogude süsteemi ja ideoloogia praktilise poolega, tundus samuti mõistusevastane ning sügavalt vastumeelne. Parim raamat, mis nende tunnetega kokku läks, oli Hedrick Smithi „The Russians”, mis ilmus 1975. aastal. Mäletatavasti maadles ka Smith sellega, kuidas nõukogulikkust Venemaale ainuomasest eristada. Ta lahendas enda jaoks selle probleemi lõpupeatükis, kirjeldades Lev Tolstoi surma Astapovo raudteejaamas, kus kordnik, lähtudes ilmselt vaid oma parimast arusaamast, keelas fotograafil pildistamise. Kindlasti ei olnud tal sellist ettekirjutust, kuid sel hetkel kehastas ta süsteemi, mis ei lubanud isetegevust.

Venemaal ei ole praeguseks midagi muutunud. Lugesin mõni aeg tagasi ülevaadet IKEA Venemaa juhi Lennart Dahlgreni mälestustest, kes meenutab, kuidas nad soovisid ehitada silda, mis ühendaks mööbli­keskust ning lähedale kerkivat kaubahalli. Ehituslubade saamiseks läbiti bürokraatia takistusrada, kuid kui sild oli pooleldi valmis, muutsid ametnikud meelt ja peatasid objektil töö. Nende sõnul paiknes sild liiga lähedal Teise maailmasõja monumendile, mis tähistas 1941. aasta Nõu­kogude Liidu ja Saksamaa rindeliini. Aasta pärast otsustasid ametnikud taas ümber: silda on vaja, et vähendada liiklusummikuid. Kaubanduskeskuse püstitamisel leidis Himki linnaosa valitsus – ilmselt üks kõige kuri­tegelikumaid kogu Venemaal –, et keskus kätkeb endas bioloogilist ohtu, sest inimesed ei saa võimaliku epideemiapuhangu korral sealt piisavalt kiiresti põgeneda. Vajaliku harutee rajamisele visati samuti kaikaid kodaratesse. Ametnike sõnul ohustas see maa-alust gaasitoru, ometi läks sellesama gaasitoru kohalt üle tiheda liiklusega kuuerealine maantee. Kui Dahlgren üritas korraldada kohtumist IKEA asutaja Ingvar Kampradi ja Venemaa presidendi Vladimir Putini vahel, siis teatas kõrge ametnik, et sellise soovi täitmine võib minna maksma 5–10 miljonit dollarit.2 Hedrick Smithil oli koos Lennart Dahlgreniga õigus: muutuvad valitsused, kuid Venemaa ametnikud jäävad ikka samasugusteks. Ilmselt jäävad samaks ka juhid, sõltumata oma KGB-kasvatusest või siis just seetõttu.