Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 33

Tegelikult polnud 7. keskkoolil viga midagi ja meie õpetajate hulgas oli huvitavaid või lihtsalt väga häid inimesi. Kõigepealt meie klassi­juhataja Inna Mangus, kes meid Andrusega ilmselt armastas ja hoidis. Nagu öeldud, õpetas kirjandust mõne aja Viive Ruus, kes oli kooli jaoks liiga hea ning alustas peagi akadeemilist karjääri. Lühikest aega oli asendus­õpetajaks tulevase filoloogi Mart Remmeli isa Nikolai Remmel, kellega me kuigi hästi läbi ei saanud. Nikolai Remmel oli väga silmap­aistev tegelane ning mitme keele- ja kirjandusõpiku autor. Tema arusaamad kirjandusest ei olnud mitte üksnes arhailised, vaid lausa üdini normatiivsed. Remmel võis ülima tõsiduse ja autoriteetsusega arutada selle üle, kas õhtu­valguses oja saab „vuliseda” või hoopis „suliseda”. Ajalugu õpetas meile kunsti­teadlase Juhan Maiste ema, kes tegi meile Andrusega suure teene, vabastades meid ajalootundidest, et me saaksime ette valmistada ettekandeid kooli teaduskonverentsi jaoks. Minu teema oli ideoloogiliselt hästi välja­peetud ja kandis pealkirja „[Eesti] Töörahva Kommuuni kultuuri­poliitika”. Selleks hankis ta meile loa Kreutzwaldi-nimelise raamatu­kogu trükiste erifondis töötamiseks. Nii veetsime päevi Toompea lossi kõrval asuvates ruumides, mida mõnda aega valvas vist üks reibastest õdedest Telmanitest, ilmselt ikka Salmonia, kunagine Viktor Kingissepa varjaja, kes on ajalukku läinud ka sellega, et oli tükeldanud kirvega töörahvale kahjulikke raamatuid, selleks et need ahjus paremini põleksid. Peale meie oli erifondis vähe inimesi. Üks halli näoga töö­veteran, kes ilmselt koostas koduloolist ülevaadet mingi tehase ajaloost, ja teine alati lahtiste mantli­hõlmadega ning rõõmsameelne Raimo Pullat, kes kogus materjali oma järjekordse raamatu jaoks. Mulle meeldis arhiivis istuda. Peale hullumeelsete lugude punasest viiuldajast Eduard Sõrmusest, kes kirikus kontserte andis ja kantslist ennast Kristusega võrdles, lugesime ka muud keelatud kirjandust. Näiteks õnnestus mul Siuru albumite kõrvalt lugeda ka Lev Trotski „Stalinlikku tõeväänamiskoolkonda” (1930, „Сталинская школа фальсификации”), kuni valvas töötajaskond taipas, et see ei pruugi kooli­poisile kõige parem lektüür olla.