Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 29

1957. aasta 1. septembril viis ema mind käekõrval Tallinna 7. keskkooli, mis asub Hariduse tänavas ja mida kõik mäletasid endise Prantsuse Lütseumina. Minu suureks pettumuseks ei sisenenud me kooli peauksest, kus kõiki tervitas tagajalgadel seisva karu topis, vaid kõrvaluksest, mis jäigi igapäevaseks sissepääsuks koolimajja. See on üks väheseid täiesti kasutuid seiku, mida sellest ajast mäletan, peale selle, et juba teisel veerandil sain kirjatehnika eest tunnistusele kahe. Ma pole kindel, kas sellel on mingi varjatud tähendus, kuid sama aasta kevadel lõpetas 7. keskkooli Marju Lauristin.

Koolis ei olnud ma üldse hea õpilane. Teises klassis kirjatehnika eest saadud hinne ei jäänud tunnistusel mu ainsaks halvaks hindeks. Aastaid hiljem sain päevikupidamisega käekirja küll väliselt palju ühtlasemaks, kuid peaaegu täieliku loetamatuse arvelt. Kadestasin isa peaaegu kalligraafilist käekirja ja kui sinna lisada isa õelt Elga Mihkelsonilt Ameerikast tulnud kaartide ilukiri, siis küttis see minus vandenõuteooriat, et ilmselt olen ma sünnitusmajas vahetusse läinud mõne sellise pere lapsega, kus levib kole käekiri. Küsimus ei ole käe koordinatsioonis, sest Villu Tootsi raamatute abil õppisin ma tegema päris head ilukirja. Piinlikust käe­kirjast sain lahti alles kirjutusmasinat ja seejärel arvutit kasutades. Oma esimese Ida-Saksa päritolu kohver­kirjutusmasina Optima ostsin (tuleb tunnistada, et ema tutvuste kaudu) ülikooli esimesel kursusel ajakirjast Looming saadud honorari eest.

Karta on, et vaimselt ei paistnud ma koolis vähemalt esialgu mitte millegi poolest silma. Midagi pidi seal aga olema, sest juba esimesel meie kohtumisel suutsin ma Andrus Pargi5 tähelepanu köita sellega, et kasutasin paari võõrsõna, mille tähendusest mul endal aimugi ei olnud. Kuigi selgus, et ma tean palju rohkem sõnu kui klassikaaslased, oli mul ometi piinlik oma kirjaoskamatuse pärast. „Võõrsõnade leksikon” muutus mu lemmikraamatuks, mida ma leht lehe haaval lugesin, püüdes meelde jätta nii palju sõnu kui võimalik. Kord saatis ajalooõpetaja mind koos Andrus Pargiga piirkondlikule ajaloo-olümpiaadile, ilmselt selle vigase loogika põhjal, et küllap ma Andruse kõrvalt olen suutnud ajaloost midagi meelde jätta. See oli küll täiesti vale arvestus, sest Andruse hiilgava soorituse kõrval ei küündinud ma isegi mitte äramärkimise tasemele. See episood süvendas vaid mu põlgust kõik­õimalike mnemoturniiride vastu, mis muidugi ei ole mul takistanud koostada väga sadistlikke teste, mida ma ise oma üliõpilastele eksamiteks annan. Valikvastustega testi puhul on eriti tore välja mõelda valesid vastuseid. Näiteks on küsimusele, kes on Bluma Zeigarnik, ülitore kirjutada võimalikeks vastusteks, et tegemist on „esimese naisega, kes sai Wundti juures psühholoogiadoktori kraadi” või „Breueri ja Freudi patsiendi Anna O-ga”. Muidugi on tegu Kurt Lewini õpilasega, kes 1931. aastal emigreerus Venemaale ja kelle nime kannab lõpetamata tegevuste parem meeles­pidamine lõpule viidud tegevuste ees.