Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 28

Kui me olime Annamari vankrit küllalt kaua Tartus mööda kodu­tänavaks olnud Rüütli tänavat lükanud ja mööda kitsast koridori kolmandale korrusele sikutanud, otsustasime kolida maale, kus oleks muude meeldivate asjade kõrval ka lihtsam metsas jooksmas käia. Selleks maakohaks osutus Elva, kuhu me 2004. aasta alul kolisime. Üsna valutult ja muude asjade kõrvalt õnnestus meil ehitada maja paika, kus ma olin elanud oma vanemate laste Mari ja Aloga pärast nende sündi ja hiljem suvekuudel. Meile Anuga hakkas Elva elu kohe algusest peale meeldima. Kõigepealt jäi aiale nõjatuma meile tundmatu mees, kellele torkasid silma meie nõutud näod, kui me seisime ehitajate poolt üsna lagastatud platsil, millest miski ei reetnud, et kunagi võis seal muru olla. Mees rääkis rohkem omaette, et vajaksime paar autokoormat mulda. Järgmisel päeval oli muld kohal, kuid me ei leidnudki pärast enam seda meest, keda tänada või kellele mulla eest maksta. Üsna samamoodi sugenes värava taha teine mees, kes järgmisel päeval mulla traktoriga laiali ajas. Kui selgus, et meil oleks siiski vaja ka teisele korrusele viivat treppi ja paari kappi, siis leidsime Elvast kohaliku puusepa, kes osutus lisaks veel ka väga haritud inimeseks, kes meil juhuslikult külas olnud külalistega laitmatus inglise keeles vestles. Ühel päeval koputas uksele kalamees, kes pakkus värsket kala. Rõõm oli vastastikune, kui selgus, et ma olin talle ülikoolis psühholoogiat õpetanud. Kõnelemata headest naabritest, kes endastmõistetavalt appi tõttavad, kui selleks vajadus peaks tekkima.

Mõnikord on teadusest kasu ka igapäevaelus. Üks asi, mida me Anuga oleme psühholoogidena uurinud, on sotsiaalne kapital. See on selline nähtamatu aine, mis paneb ühiskonnas erinevad osad omavahel ilma hõõrdumiseta liikuma. Näiteks selleks, et koduhoov korda teha, pole vaja joosta mööda asutusi, otsida töömehi, kirjutada avaldusi, maksta käsiraha jne. Kõik saab ruttu korda ja keegi ei karda näiteks seda, et tehtud töö eest ei maksta või lubadusest ei peeta kinni. Sotsiaalse kapitali peamine koostisosa on usaldus. Kui üks inimene usaldab teist, kellega ta ei pruugi varem kokku puutunud olla, toimuvad kõik protsessid ühiskonnas libedalt ja tõrgeteta. Meile tundus, et Elvas on peale männimetsa ja järvede palju rohkem sotsiaalset kapitali, kui näiteks Tartus või mõnes teises suuremas linnas.

Annamari sündis 2003. aasta sõbrapäeval majas, kus praegu asub Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekanaat. Ja me saimegi endale väga hea sõbra! Muidugi on tarkadel vanematel enamasti targad lapsed, kuid mõnikord üllatab ta meid siiski oma arukuse ja elutarkusega. Mõnes mõttes on ta meie jaoks projekt, kuidas Eestit paremaks muuta. 2011. aasta augustis möödus kakskümmend aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Annamari oli mitu korda järjest läbi lugenud kõik Harry Potteri raamatud ja oma kaheksa eluaasta juures piisavalt tark, et aru saada, mis maailmas toimub. Otsustasime, et on paras aeg ta n-ö seltskonda viia. Hea võimalus avanes kutsega presidendi vastuvõtule Kadrioru roosiaeda. Mul on selle paigaga väga isiklikud mälestused. Nagu juba kirjutasin, on kohe selle aia taga maja, kus ma oma elu esimesed neliteist aastat elasin. Kadri­oru lossi aed oli kaua aega meie jalgpalliplats ja presidendi residentsi aias olin ma palju kordi oma emaga lõunavaheaegadel jalutanud. Oma 11. eluaastaks oli Annamari külastanud 23 riiki (teiste seas USA-d ja Lõuna-Aafrikat) ning tal on maailma asjadest põhjalikum ja õiglasem arusaam, kui väga paljudel meie avaliku elu tegelastel ja mitme­suguste aadete eest võitlevatel propagandistidel. Tütar oli ka üks peamisi põhjuseid, miks me otsustasime 2014. aasta sügisel minna aastaks ajaks Hollandisse: selleks et ta saaks vähemalt aasta õppida ingliskeelses koolis. Kui istud klassis ühise laua taga omaealistega, kes veel eelmisel aastal käisid koolis Ameerikas, Dubais, Rumeenias või Uus-Guineas, ei ole sul enam kunagi võimalik mõelda Eestile kui jumalast mahajäetud paigale. 2016. aasta alguses sai Anu psühholoogia professori koha Warwicki Ülikoolis ja Annamari jätkas oma kooliteed hoopis Inglismaal.

Elamisel koos professoriga, kellel on sinuga sama eriala, on oma võlu ja valu. Anu Realo on olnud väga hea partner, kellega koos oleme WoS-i indekseeritud ajakirjades avaldanud üle 70 artikli alates 1996. aastast, mil ilmus meie esimene ühine töö. Huvi pärast vaatasin Google Scholarist järele, kui palju meie ühistele artiklitele on viidatud. Kokku tuli üle 4000 viite, mis on täitsa hea tulemus. Muidugi pole ühel alal koos töötavad paarid mingi erandnähtus. Näiteks kõigi psühholoogiaedetabelite kõige ülemises tipus on Avshalom Caspi (snd 1960) ja Terrie Moffitt (snd 1955), kes on tuntuks saanud eelkõige geenide ja keskkonna vastastikmõju uurimisega. Eriti tore on see, et neil on isegi ühine kodulehekülg Moffitcaspi.com.4 Ma olen aga rääkinud mitme saatusekaaslasega ja kõik nad kinnitavad nagu ühest suust, et meie akadeemiline kogukond on kooseluvihkaja. Hästi tavaline on upsakas jutt, et naised ise ei suuda midagi ja loomulikult on kõik artiklid viljastanud mees. Võideldes šovinismiga, on Anu pidanud oma akadeemilises karjääris edasijõudmiseks kõike tegema vähemalt kaks või enam korda rohkem ja paremini kui teised. Samal ajal pole kuigi kindel, kas ka minu tulemused oleksid olnud niisama head, kui oleksime pusinud kõiki asju eraldi. Peale naised-ei-oska-ise-midagi jutu on Eesti akadeemilises kultuuris midagi, mida ma pole mujal üldse kohanud, vähemalt mitte sellises koguses. Veidi tsiviliseeritumas maailmas tähendaks oma viha ja vastumeelsuse suunamine inimese enda asemel tema abikaasale või õpilasele, et vaenaja arvatakse kohe kogukonnast välja. Eestis on aga võimalik, et need, kes mind mõnel põhjusel ei salli (näiteks sellepärast, et olen valimistel toetanud „valet” kandidaati või osutanud kellegi ilmsele ebapädevusele), tasuvad kätte sellega, et teevad kunstlikke takistusi hoopis mu elukaaslase akadeemilise karjäärile. Ja uskuge mind, sest mu paranoilisus on meie akadeemilise kogukonna üks kõige mustemaid omadusi.

Samas olen aga kuulnud ka sellist juttu, et suure osa minu akadeemilise edu taga on hoopis Anu korrastav ja süstemaatiline alge. Sellega olen ma palju rohkem nõus. Igal juhul on ta nüüdseks tõestanud, et suudab teostada iseseisvaid uurimisprojekte ja olla nendes vähemalt niisama edukas kui meie ühistes töödes. Õnneks on sellest väga hästi aru saanud kolleegid, kes meiega samu asju uurivad. Euroopa isiksusepsühholoogide häälekandja on ajakiri European Journal of Psychology. Selle üheks toimetajaks, kes langetab avaldamis- või tagasilükkamise otsuseid, ei ole just kerge saada. Minu meelest on see väga suur tunnustus kogu Eesti psühholoogiale, et Anu Realo oli kuni 2016. aastani üks selle ajakirja neljast toimetajast, kes ajakirjale saadetud käsikirju hindab ja mõnel üksikul korral ka avaldamiseks vastu võtab.

Ühes järgmistest peatükkidest „Kui hea on Eesti teadus?” selgub, et neid, kes on suutnud maailma nii-öelda jooksvas edetabelis tõusta viidatavuse ülemise 1% tippu, ei olegi kuigi palju. 2014. aastal oli neid Eestis vaid 35, neist kuus on naised. Kolm aastat hiljem 2017. aastal on 1% klubi liikmeid juba 59, kellest 19 on naised. Viitamise tipus on ka kolm psühholoogi, kellest üks on Anu Realo. Tervikuna on Eesti sotsiaalteadused, kui psühholoogia välja arvata, endiselt sellises poolsuretatud seisundis, millesse nad Nõukogude võim jättis. Kuid ka iseseisva Eesti võimu­kandjad on pidanud noorte suurt huvi sotsiaalteaduste vastu anomaaliaks ja võtnud sotsiaalteaduslikke analüüse kui kohatut sekkumist poliitilisse võitlusse. Seda enam on meeldiv näha, et ka Eesti inimese ja ühiskonnaga tegelevatel teadlastel on arvata midagi nii tähelepanuväärset, et kolleegid üle kogu maailma peavad seda oluliseks ja algupäraseks.