Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 31

Pärast seda, kui Andrus Pargiga kohtumine mulle lõpuks mõistuse pähe tõi (vähemalt nii mulle tundus), läks koolis lihtsaks. Need olid viimased kolm aastat koolis, mille me lõpetasime 1968. aastal. Koos sellega süvenes aga tunne, et koolis õpetatakse algeliselt ja õpetajad ei saa arugi, mida nad õpetavad. Mäletan, et meie füüsikaõpetaja Elvi Rebane ei suutnud kuidagi mõista, miks ei saa tööks nimetada näiteks kümne­kilogrammise raskuse paigal hoidmist, sest töö eeldaks mingi vahemaa läbimist. Mul on elavalt meeles aga ka see, kuidas kirjandus­õpetaja Viive Ruus korraldas meile tutvumisreisi Tartu Ülikooli, kus me kuulasime kahte loengut. Üks neist oli Valmar Adamsi oma – nagu ikka iseendast – ja teine Eduard Laugastelt rahvaluulest. Adams rääkis edvistades isegi KGB-le, kui vastupandamatu isiksus ta on. Laugaste loeng oli seevastu igav, kuid isegi tema puised ja ebaloogilised liigitused, mille poolest näiteks pajatus erineb muistendist, tundusid koolipoisile sõnumina teisest ja palju paremini korraldatud maailmast. Sel ajal polnud mul aimugi, et satun õppima sama ülikooli ajaloo-keele­teaduskonda, mille dekaan on Eduard Laugaste, kes tahtis ära keelata meie kursuse ekskursiooni Setumaale. Samuti polnud vähimatki eelaimdust rahvaluuleteadlase Ülo Tedre klassikaks muutunud ütlusest, kui ta kuulis, et Leonid Brežnev on surnud: „Aga Laugaste on ikka veel elus!”