Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 38

Kateedri juhataja oli sel ajal Andres Pärl (1903–1991), kelle tõttu kateeder kandiski oma nime teist poolt. Klassikaline loogika oli paljude õppekavade kohustuslik osa ja see kindlustas kateedri olemasolu isegi siis, kui oma üliõpilasi poleks olnud. Pärl oli suurt kasvu ja kogukas mees, kes oli aga sotsiaalselt kohutavalt arg. Isegi mõne olukorra kogu poliitilise tõsiduse juures oli naljakas näha, kuidas selline suur mees hirmust lausa värises. Ilmselt tundis ta endal lasuvat süüd 1935. aastal avaldatud raamatu „Jüri Vilms: Eesti iseseisvuse märter” või ka näiteks Eesti Vabariigi haridusministeeriumi sekretärina töötamise pärast. Lisaks oli ta Eesti iseseisvuse ajal avaldanud raamatu „Esteetika: Sissejuhatus kunstiküsimusisse” (1935), mis mul õnnestus antikvariaadist osta. Tegelikult õpetas Pärl loogikat üsna kohutavalt, sest tal endal ei olnud selle mõistmisega kõik päris korras. Võimalik, et sellegi aluseks oli tema üldine ebaadekvaatsus, mille tõttu see, mis elus juhtus, ei jõudnud talle hästi pärale. Seetõttu oli ta paljude toredate lugude kangelane. Näiteks üritas ta mitu korda saada endale juhiluba, kuid kukkus ikka ja jälle sõidueksamil läbi. Pärast järjekordset läbikukkumist öelnud sõiduõpetaja talle: „Kulla mees, katsuge sellest nüüd aru saada, see nõuab vaid natukene loogikat!”

Uno Siimann (1927–1987) oli väsimatu sehkendaja. Psühholoogiast teadis ta üsna vähe, kuid oskas seda varjata peamiselt jutuga sellest, millised suhted on tal psühholoogia võimukoridorides Moskvas. Kuigi ta vene keel oli üsna kehv, suutis ta sealt leida neid, kes olid alati valmis tulema siia suvitama või muidu läänelikult aega veetma. Ilmselt Ramuli mõjul kujutas ta ennast ette eksperimentaatorina ja me õppisime usinalt mingeid katseid läbi viima. Seejuures oli põhirõhk katse korraldusel, mitte probleemil, mida katse võiks näidata või millisele küsimusele vastuse anda. Valitses siiras usk, et kui meetod on korras, siis pole väga oluline, mida sellega mõõta. Mõnes mõttes sarnanes ta tegelasega, keda armastas meenutada Leonid Stolovitš (1929–2013), üks Nõukogude Liidu tuntumaid esteetika­uurijaid. Kui Leonid Naumovitš oli veel Leningradis õppimise ajal seal kellegi parteiliste teenete eest professoriks tõusnud tegelase juurde mingite küsimustega läinud, siis see tegelane suutis ainult öelda: „Teie mõelge sellele ja mina mõtlen sellele!” Ilmselt austusest Wundti ja Ramuli vastu oli Siimannil kesksel kohal reaktsiooni aja mõõtmine, tavaliselt ilma ühegi hea põhjenduseta, miks seda üldse oleks vaja mõõta või mida see õigupoolest näitab. Kõike seda korvas ta erakordse oskusega täita loenguaega tühja jutuga, mis näis lõputult keerlevat mingi nähtamatu keskme ümber. Pärast tunniajalist loengut olin tõsises hämmingus, kui ei suutnud äsja kuuldut paari lausega kokku võtta. Sisuliselt ei õppinud me temalt suurt midagi, kuid peame olema tänulikud, et ta psühholoogia õpetamisele Tartus taas aluse pani.

Ühel hetkel läks aga Uno Siimann lihtsalt hulluks. Kui ta parema kandidaadi puudumisel 1977. aastal kateedri juhatajaks sai, hakkas ta ellu viima mingit kummalist haldusutoopiat. Ma ei mäleta, kas hommikune rivistus ja lipu heiskamine kuulusid sellesse või mitte, kuid üsna üksik­asjalike tobedustega oli see elu ümberkorraldamise kava täidetud küll. Vähe ei puudunud, et tualeti kasutamine oleks sõltunud sellest, kas sa oled professor, dotsent või lihtne õpetaja. Loomulikult protestis kogu kateeder nende kavade vastu. Ma ei tea nõu­kogude ajast kuigi palju kordi, et kateedri juhataja tagandatakse inimeste tungival nõudmisel lihtsalt ebapädevuse pärast ja asendatakse veidi arukama juhiga. Kuid see juhtus juba aastaid hiljem, kui ma ise kateedris töötasin.

Kalju Toim (1925–1996) oli kindlasti kõige mõtlevam inimene, kes meile psühholoogiatarkusi jagas. Peale psühhodiagnostika ja individuaalsete erinevuste, mida ta ise armastas, luges ta meile olulisemaid psühholoogiakursusi, mis tavaliselt kandsid üldpsühholoogia nime. On ainult väga väike liialdus väita, et Kalju Toim oli ainus õppejõud, kelle loengutest ma midagi õppisin. Tal oli hea ülevaade Saksa diferentsiaalpsühholoogiast, mis uuris inimeste psüühilisi erinevusi. Ta sai väga hästi aru, kuidas teste koostada ja kuidas tulemusi tõlgendada. Seepärast oli ta paljudele, kuid eelkõige pedagoogikauurijaile, väga kasulik õppejõud. Kõik nad, nagu näiteks ka professor Inge Unt, kasutasid Kalju Toime koostatud teste oma väitekirja kokkupanemisel. Ma arvan, et tänu Toimele oli testide koostamine, kasutamine ja vähemal määral ka tõlgendamine Eestis tervikuna päris heal tasemel. Tundub, et see olukord oli vastuvõetav isegi Konstantin Ramulile, kuigi ta ilmselt pidas testimist eksperimenteerimise kõrval teisejärguliseks. Ühes asjas sarnanes Kalju Toim oma õpetaja Ramuliga küll: mõnikord kippus testimine muutuma omaette ees­märgiks. Ka Ramul võis andunult kõneleda ja kirjutada terveid raamatuid eksperimendi korraldamisest, mis oli natuke tähtsam sellest, mida mõne eksperimendiga saavutada taheti. Võimalik, et mul jäi Kalju Toimest vale mulje, sest käsitööoskuse rõhutamine on õpetades ilmselt paratamatu.