Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 42

Meie kursuse jaoks oli üks kõige mälestus­väärsem ettevõtmine Kihnu saarel toimunud praktika, mille Vooglaid korraldas. Pidime kõik kohtuma Pärnu sadamas, kuhu Vooglaid oli lubanud kohale purjetada, kuid sinna ta ei jõudnudki. Omal käel Kihnu saare ellu sulandumine oli aga parim kogemus, mille me üldse võisime saada. Meist oli Kihnule omakorda kasu: kuna seal olid kõik kohalikud hõivatud pulmade ja muude olulisemate ettevõtmistega, jäi meie ülesandeks kolhoosi hein põllult kokku korjata. Mul õnnestus selle käigus ühe veoauto sidur lõplikult ära rikkuda. Tahtsin autolt heina mahaviskajate tööd kergendada ja viskasin tühja kasti köie lootusega, et kui olen selle aampalgi külge kinnitanud, õnnestub mul kogu koorem ühekorraga kastist maha tõmmata. Ilmselt ei olnud Gorki autotehase konstruktorid seda auto loomisel aga arvestanud. Igal juhul ei pidanud Kihnu kolhoosi lahjad lehmad sel talvel nälga kannatama, muidugi juhul kui see hein ikka neile oli mõeldud.

Vähemal määral tegelesid meiega ka teised õppejõud. Kahtlemata paistis neist kõige rohkem silma just Moskva Ülikooli lõpetanud ja kohe seejärel 1969. aastal Tartus tööstuspsühholoogia labori insenerina tööle hakanud Peeter Tulviste (1945–2017). Tema puhul oli kohe tunda – suuresti tänu juhendajale Aleksandr Luriale (1902–1977) –, et ta oli kõige lähemal ka psühholoogia kui teaduse loomisele, mitte ainult olemasoleva paljundamisele. Luria on kahtlemata 20. sajandi üks kõige värvikamaid ja tuntumaid psühholooge. Tema „Väike raamat suurest mälust” (1972), mis on ka eesti keeles ilmunud, on klassika, mille väärtus aja jooksul vaid kasvab. Meile luges Peeter Tulviste psühholoogia ajalugu, mis oli tulvil vaimukaid tähelepanekuid. Paraku jäi see kõik pooleli, sest ta võeti peagi aastaks sõjaväkke. Teda asendas meist vaid paar aastat vanem ning samal 1970. aastal Leningradi Ülikooli lõpetanud Henn Mikkin (1947–2004), kes asetas põhirõhu elulugudele ja aastaarvudele. Tänu oma juhendatava Jaan Valsineri distsiplineerivale algele õnnestus Mikkinil kaitsta 1977. aastal Moskvas kandidaaditöö sotsiaal­psühholoogias.