Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 26

Veider, et ükski minu inglise keelt emakeelena kõnelevatest tuttavatest, kellega ma sellest olen rääkinud, pole midagi isegi kuulnud Gerald Durrellist (1925–1995). Muidugi kõneleb see midagi nende tuttavate endi kohta, kuid samas kinnitab ka seda, et Durrell pole Inglismaal ega mõnes muus kohas esimene valik kooli kohustuslikus lugemisvaras. Eestis on Durrell peaaegu ja täie õigusega kultuskirjanik, kes oma eneseiroonia ja huumoriga kehastab inglise vaimulaadi parimaid omadusi. Paljude eestlaste ettekujutused elust Korful pärinevad just sellistest raamatutest nagu „Minu pere ja muud loomad” või „Linnud, loomad ja sugulased”. Minu peres (täpsemalt peredes) on Durrelli raamatud ja tema lõbus maailma nägemise viis olnud sama asendamatud kui omal ajal Benjamin Spocki soovitused laste kasvatamiseks. Ühesõnaga: taevased väed õnnistagu Gerry Durrellit ja tema toredaid raamatuid!3

Maailmakirjandus ei paku aga lapsepõlvest alati just kõige muretumat pilti. Lugedes Dickensit, pole kahtlustki, et David Copperfieldi lapsepõlv oli raske ja tema noorukiaeg täis jõledusi. Kõnelemata manufaktuuri­koledustest, peab rahvastiku arengu seaduspärasusi järgides tema isa surema varakult ja emal ei jää muud üle, kui abielluda mehega, kes kannab niivõrd morbiidset perenime nagu Murdstone. Keegi pole öelnud, et elulisi valikuid tuleb tingimata teha mingitel romantilistel ajenditel. Eestiski oli üsna tavaline, et kui mõnes koguduses hingehoidja suri, sai uus pastor koos kogudusega endale ka eelmise õpetaja lese. Kui kuulata, kuidas inimesed, kes on elanud Dante järgi totalitaarses põrgus, kirjeldavad oma elulugu, siis on see enamasti täis lihtsaid inimlikke rõõme, ükskõik kui kohutav oli ümbritsev sotsiaalne tegelikkus. Nagu enamik inimesi, nii tunnistasin ka mina ümbritseva tegelikkuse vastuvõetavaks ega muretsenud kuigi palju selle pärast, mis mõistuslikult hinnates oli mõrvarlik.

Ülikooli viimasel kursusel abiellusin Elvast pärit filoloogi Aino Laagusega (1944–2004). Veel enne, kui jõudsin ülikooli lõpetada, sündis 28. jaanuaril 1972. aastal meie tütar Mari. Kui teda esimest korda nägin, ei kahelnud ma hetkegi, et ta nimi on Mari. Nägin teda alles mitme nädala pärast, kui ta elustamiskambrist välja võeti. Paar nädalat hiljem viisime ta lastehaiglasse, mille ruumides mu vanaisa Samuel Raudsepp oli olnud rinnalastekodu juhataja. Leida Keres, kellega mu ema oli koos ülikoolis õppinud, tegi meile teatavaks, et Maril on kaasasündinud raske südame­rike, mida kutsutakse Fallot’ tetraadiks. Ilma kirurgilise sekkumiseta olevat elulootus väga väike, kuid Eestis selliseid operatsioone ei tehta. Ainus võimalus oli minna operatsioonile Moskvasse, sest teised ja ehk paremad paigad olid meile suletud. Midagi tuli aga kiiresti ette võtta, sest rohtudest hoolimata võis Maril päeva jooksul tekkida kuni kümme hapnikupuudusest tingitud hoogu, mis kõik lõppesid teadvuse­kaotusega. Pisike armas keha lõtvus pärast kohutavat hingeldamist ja meil ei olnud mitte midagi muud teha, kui seda kõike abituna pealt vaadata. Käies mööda Moskva ministeeriume ja muid asutusi, õnnestus meil üsnagi hõlpsasti lõikusluba hankida. Kui Mari sai kaheksa kuud vanaks, viisime ta Moskvasse, kus talle tehti kompenseeriv operatsioon. Aordi ja kopsuarteri vahele tehti verevoolu kõrvaltee, šunt, mis lubas kopsudesse rohkem verd. Sellise südamega kasvas ta suureks, lõpetas keskkooli ja ülikooli. Joosta ja pikkadest treppidest üles ronida Mari ei jaksanud, muidu aga elas ta täisväärtuslikku elu. Isegi enne lifti valmimist käis ta ära ka Suure Munamäe tornis, kuhu ta sõbrad teda kätel kandsid. Aino pühendas ennast Mari eest hoolitsemisele, võttes ta endaga kaasa Lundi ja Helsingisse, kus ta õpetas eesti keelt ja kirjandust.

Teadmine, et selline asi võib juhtuda, ei aita kuigi palju, kui see ikkagi juhtub. Marile tehti teine südameoperatsioon Louvain-la-Neuve’i haiglas Brüsseli külje all Ottignies’s. Operatsiooni käigus tuli süda tegelikult rekonstrueerida, millest kodadevahelise mulgu sulgemine oli vaid üks väike osa. Operatsioon kestis kaua ja vahepeal tekkis juba kartus, et see ei õnnestugi, kuid tulemus oli väga hea. Mitu probleemi jäi alles, aga Mari paranes jõudsasti ja teda kogu elu saatnud sinikus ehk tsüanoos kadus isegi küünte alt. Ta võis elada täisväärtuslikku ja lõbusatki elu. Väga tore oli vaadata, kuidas Mari koer Niva, must njuufaundland, tema tõukekelku vedas. Siis, kui seda oli kõige vähem oodata, seiskus aga Mari süda. Süda õnnestus tööle saada ja Mari toimetati üsna lühikese ajaga samasse Louvain-la-Neuve’i haiglasse, kuid teadvusele Mari enam ei tulnud. Hapniku­puudus oli jõudnud aju sedavõrd kahjustada, et pärast hingamistoe mahavõtmist kustus ta vaikselt meie kõigi silmade all 14. aprillil 2011. aastal.