Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 39
Kalju Toim (1925–1996)
ОглавлениеKaljul oli kahtlemata ka algupäraseid ideid. Üks mõte, mis kindlasti vääris arendamist, oli see, et isiksust määrab üsna hästi see, kuidas inimene oskab iseennast sõnadega kirjeldada. Kalju vaieldamatuks lemmikuks oli Kenti-Rosanoffi sõnaassotsiatsioonide test, mis koosneb sõnade nimekirjast, mida esitatakse ühekaupa ja inimesel palutakse vastata esimese pähe tuleva sõnaga. Kui on teada mõne keele- või inimrühma vastuste jaotus nendele märksõnadele, siis võib iga inimest iseloomustada näiteks sellega, kui tüüpilised või originaalsed on tema vastused, millised on sõnad, millele vastamise aeg on keskmisest pikem jne. Mõnes mõttes on see projektsioonitest ja on loomulik, et inimese kalduvused peegelduvad tema vastustes. Kalju leidis huvitavaid seaduspärasusi, nagu näiteks see, et erikoolide õpetajate assotsiatsioonid sarnanevad rohkem nende puudega õpilaste omadega kui tavarühmaga. Kuid Kalju, nii nagu ka kogu Saksa diferentsiaalpsühholoogia puudus oli selles, et polnud head teooriat inimtüüpide või täpsemalt isiksuse seadumuste kohta. Kõige vaimukam teooria, mis suudeti välja pakkuda, oli Saksa psühhiaatri Ernst Kretschmeri (1888–1964) isiksusetüübid, mis põhinesid inimese füüsilisel kehaehitusel (asteeniline, atleetlik ja pükniline), ning Kalju õpetas meile seda selge rahuloluga. Seos füüsilise ja vaimse konstitutsiooni vahel pole aga kuigi veenev. Paraku ei olnud midagi palju huvitavamat välja pakkuda. Ma ei tea, kas Kalju teadis Saksa veidriku Ludwig Klagese (1872–1956) leksikaalset hüpoteesi, mille järgi olulised isiksuseomadused fikseeruvad keeltes iseseisvate sõnadena, kuid mulle tundub, et see oleks talle kindlasti meeldinud. Parem osa isiksusepsühholoogiast saab alguse USA psühholoogi Gordon Allporti (1897–1967) 1936. aastal välja öeldud mõttest võtta aluseks inglise keele seletav sõnaraamat ja kirjutada sealt välja kõik sõnad, mida kasutatakse isiksuseomaduste kirjeldamiseks.
Kaljul jäi värav suurde psühholoogiasse kahjuks lõpuni lahti lükkamata, nii nagu enamikul mu õpetajatel. Ilmselt oli selles oma osa ka Saksa sõjaväeteenistusel, kuhu Kalju sõja lõpus värvati. Tal õnnestus seda kõige hullemal Stalini ajal varjata ja ülikool 1952. aastal isegi lõpetada, kuid see tuli kätte kroonilise hirmu hinnaga. Kalju mälestuste järgi nägi ta igal ööl unes seda, kuidas teda tullakse kinni võtma. Erinevalt Artur Rinne tuntud naljast ei toonud ka ärkamine kergendust, sest Kalju ei saanud öelda, et ta juba istubki kinni. Lõpuks tunnistas ta üles, et on teeninud Saksa sõjaväes, see vabastas ta hirmuunenägudest ning imekombel jäi ta ka ülikooli edasi. Kui tema õpetajal Ramulil õnnestus 1960. ja 1963. aastal avaldada maailma suurima levikuga psühholoogiaajakirjas American Psychologist kaks artiklit, siis Kaljul oli välismaale artikleid saata liiga ohtlik, arvestades tema minevikku. Võimalik, et tal puudus ka vaimne julgus oma mõtteid välja öelda ja hiljem nende eest võidelda. Ka polnud tal nii palju pealehakkamist, et saata artikleid Moskva psühholoogiaajakirjadesse, kus näiteks Ramul oma artikleid aeg-ajalt avaldas. Seepärast ilmusidki Kalju tööd vaid Tartu Ülikooli toimetiste seerias „Töid psühholoogia alalt”. Venemaal neid eriti ei loetud, sest seal tõi ja kindlustas edu tuntud psühholoogide Marxi ja Lenini tsitaatidega manipuleerimine ning nemad oli impeeriumi kokkuvarisemise ajal venekeelsete psühholoogiaajakirjade kõige viidatavamad autorid. Selle tegi kindlaks Aleksander Pulveri Harkivis sündinud isa, Eesti insener ja psühholoog Vladlen Livšits, kes avaldas sellest artikli. Ma arvan, et kui Kalju Toim oleks tegutsenud normaalses ja avatud maailmas, siis oleks tema panus psühholoogiasse olnud märksa nähtavam.
Ilmselt kõige suuremate ambitsioonidega oli psühholoogia kateedris Mihhail Arkadjevitš Kotik (1923–1994), kellel oli üsna kirev taust. Ta oli õppinud sõjaväeinseneriks ja teenis kuni 1970. aastani Tartu sõjaväelennuväljal insenerina, viimaks polkovniku aukraadis. Psühholoogiaga hakkas ta tegelema häda sunnil, sest ta anti tribunali alla pärast seda, kui üks lennuk kukkus alla ning arvati, et selle põhjus oli vigases tehnikas. Kotikul õnnestus aga näidata, et tegemist oli inimliku veaga, milles tehnikat pole põhjust süüdistada. Tollane kateedrijuhataja Andres Pärl kutsus Kotiku ülikooli inseneripsühholoogia loenguid pidama. Loengud ise olid tavatult temperamentsed, mitte väga virgutavad, näited lennunduse kohta aga väga huvitavad. Teemad, mille suunas Mihhail Kotik oma elu jooksul liikus, olid minu meelest väga mõistlikud. 1985. aastal avaldas ta kahemõttelise pealkirjaga raamatu „Juhtimise vead”, mis siiski ei pidanud silmas Konstantin Tšernenko valimist NLKP KK peasekretäriks või riigi juhtimist tervikuna, vaid neid vigu, mida autojuhid või lennuki piloodid mõnikord teevad ja millel on sageli üsna katastroofilised tagajärjed. Neli aastat varem oli tema sulest ilmunud raamat „Psühholoogia ja ohutus”, mis käsitles samuti paljusid huvitavaid ja olulisi teemasid. Muidugi olid mõlemad raamatud kirjutatud vene keeles. Neist teine on ka Kotiku kõige tsiteeritum töö, millele Web of Science’i andmetel on kümmekond korda viidatud. Vaadates seda, kuidas praegusel Venemaal üks lennuk teise järel alla kukub, oleks ehk targem olnud neid Kotiku raamatuid veidi hoolikamalt lugeda.