Читать книгу Väldi igavaid inimesi ja olukordi - Jüri Allik - Страница 34

Minu jaoks oli arhiivides ja raamatukogus töötamine ning uurimuse koostamine koos selle ettekandmisega kõige parem ettevalmistus tulevaseks eluks. Kui arvuti ja internet välja arvata – sest neid sai kasutama hakata palju hiljem –, moodustab loetletu teadlase elust olulisima osa. Ma olen väga tänulik oma õpetajatele, kes meile koolis nii palju vabadust andsid.

Mäletan, et 1968. aastal võtsime koos Andrusega, vist küll eeskava­väliselt, kooliaktusel sõna. Meie esinemiste mõte oli selles, et õnneks hakkab see tüütu jama läbi saama ja meil oleks aeg võtta eeskuju meie sõpradelt Prahas. Õpetajad vaatasid meid hämmingus, osa isegi pooldavalt, kuid keegi ei julenud avalikult midagi öelda. Hiljem noomis direktor Oskar Raadik oma kabinetis meid elutarga ütlusega, et küllap Tšehhoslovakkia seltsimeestele on hoiatused juba tehtud. Vana kommunist ilmselt teadis, mida ta kõneles. Meie lõpetasime kooli veel Praha kevades. Alles siis, kui tulid teated, et meid on Tartu Riiklikku Ülikooli vastu võetud, mind äsja avatud psühholoogiaerialale ja Andrust ajalugu õppima, kuulsime Vabast Euroopast ja Ameerika Häälest, et Vene tankid liiguvad Praha tänavatel. Õnneks ei osanud me aimata, et Praha kevad asendub Leonid Brežnevi pika ja igava stagnatsioonitalvega.

Seega oli kool tagantjärele mõeldes täiesti talutav, kuid me kibelesime elus edasi keskkonda, mis meile paremini sobiks. Uskusime naiivselt, et sotsiaalne valik toimib edukalt ja et kusagil päris tipus on toa- või kohviku­täis inimesi, kes kõik on kui mitte geeniused, siis vähemalt piisavalt arukad. Üks meie esimesi olulisi avastusi oli aga rumaluse jäävuse seadus. Oma suureks kurvastuseks saime üsna peagi aru, et ühiskonnas toimib vääramatu seadus, mille järgi rumalate inimeste arv jääb igas alampopulatsioonis muutumatuks. Ükskõik kas võtta 7. keskkooli õpetajate tuba, ainult medaliga ülikooli pääsenud, ülikooli professorid või Teaduste Akadeemia akadeemikud, kelleks me mõlemad Andrusega saime, on rumalate suhtarv neis kõigis kogudes ligilähedaselt võrdne. Sellele lohutamatule järeldusele jõudsime alles ülikooli teisel kursusel. Enne seda elasime aga veel naiivses ootuses, et varsti pääseme imede maale, kus kõik on uskumatult taibukad või vähemalt vaimukad. Muidugi polnud mul sel ajal seda tarkust, mille Ain Kaalep ükskord Elva raudteejaama perroonil välja ütles: „Kuradi Nietzsche, andis meid välja!”