Читать книгу Esimene malbe päev sel aastal - Jüri Kolk - Страница 3

Mul on tulnud ette hetki, mil tahaksin olla fotograaf. Tähendab, ma ei pea silmas sellist tahtmist, mille lahendaks nõuande „aga osta kaamera ja kuku pildistama” järgimine. See konstruktsioon, see nurk, see kaader, mida ma tahaksin tabada, tegelikkusest esile tõsta, mida olen võimeline ette kujutama (kas fotograaf üldse saab ette kujutada? teatav koolkond kindlasti saab, aga siis peab vist mõnikord ka lavastama; võib-olla oleks ma selline, kes tahaks tabada hetke; sellist hetke, mida ta endale juba ette kujutab; hm, millal lõpeb kujutlemine ja algab lavastamine, kas tabatud hetked ei ole suures osas massi või kannatlikkusega löömine – pildistad enam-vähem õiges suunas sihtides, kuni pihku jääb ka üks hea hetk –, kas?; need on kohutavalt lihtsameelsed küsimused ja ma ei kavatsegi neile vastust otsima hakata, see oleks liiga pikk protsess, vastuste otsimine viiks keeruliste küsimusteni; küsimusteni, millistega inimesed mitmekümne päeva kaupa regulaarselt, möödapääsmatult kõrbes maadlevad, ma hakkaks kahtlema, kas olen ikka valinud õige tee, kas ma oleks üldse pidanud õppima fotograafiks), ühe­sõnaga, see kaader, mida olen võimeline ette kujutama, mida tahaksin kätte saada: selle kätte saamiseks – nii palju ma mõistan – peaksin aastaid õppima ja harjutama. Maalikunstnikuna oleks selles mõttes lihtsam, et ma ei peaks jäädvustama päris inimest. Isegi kui ma seda teeks – mälu või foto põhjal –, oleks tulemus käinud läbi minu filtri suuremal määral ja kujutatu ei pea iialgi tunnistama emotsiooni, mis temast kujutisel õhkub. Üks müür oleks vahelt ära, ma ei peaks konkreetset inimest nii lähedalt, nii isiklikult kõnetama, või, samas, äkki ikkagi peaks. Ehk just kunstnikuna kõnetaks ma inimest – talle midagi omistades, temast õrnalt ja halastamatult välja sikutades saladuseks mõeldut – veel lähemalt. Ma ei tea. Ja tehnilise meisterlikkuseni ma enam oma elu jooksul ei jõuaks, isegi kui osutuksin andekaks, isegi kui jaksaksin selle nimel vaeva näha. Ühesõnaga, jääb ära.

Samas tean, et fotograafi või maalikunstnikuna tahaksin teha üht asja, ideid on muidugi rohkem, aga see üks võtaks mõned aastad, selle võiks ära teha. Nimelt otsiksin kõikjalt meelsasti inimesi, kes on läinud suitsupausile. Nad kükitavad kuskil tagauksel, mingis sisehoovis, nende pea kohal ei veikle firma logo, nad kõõluvad kõrvaltänaval, suur rahvas läheneb samale majale teisest küljest, läheneb nende tööle teisest küljest, seal nad siis kükitavad, vaikivad, vaatavad enda ette tühja pilguga nagu luuletust lugevad näitlejad, miski on nendega juhtunud, nad ei mõtle sellele, nad ei saa sellest aru, või on nad sellest aru saanud ebameeldivalt ammu, aga miski pole selle mõistmise valguses muutunud, ei kavatsegi muutuda. Näen selles kükitamises mingit otsatut kurbust, lohutut nukrust, mingit versiooni igavikust. Võimalik, et viga on minus – kujutlen midagi, mida tegelikult ei ole, määrin neile pähe tunde; diagnoosin emotsiooni, mida nad tõesti ei põe. Inimesed lihtsalt puhkavad hetkeks ja mis sa seal ikka naeratad või õitsed: on üks hetk endale, ehk isegi mitte seda, on üks tülpinud hetk, tundetu pea valgustumise piirini. Samas, sedagi valgustumise piirile lähenevat tuimust võiks kujutada, vähemalt võimalusena. Tahaks kujutada, tahaks pildistada inimesi tagauksel vargsi (või ka varjamatult) suitsu kiskumas.