Читать книгу Esimene malbe päev sel aastal - Jüri Kolk - Страница 5

Vältige, vaesed põrgulised, seda hetke, mil teid hakkab kummitama klassikaline muusika. Noh, mingid sümfooniad või midagi taolist, igal juhul suure orkestri poolt esitatavad palad. Kui mõne poplaulu saab lihtsalt vokaalile taandada või siis äärmisel juhul kuulata seal taga ka kitarre ja trumme, siis neljakümne, või palju neid seal on, ma ei viitsi rehkendada, muusiku ühte ja lahkukippuvat ponnistust esile manada on üpriski piinav. Piinav, ent möödapääsmatult kohustuslik. Püüad küll aeg-ajalt sellest üle karjuda, püüad meeleheitlikult lauldes tõusulainet tagasi tõugata: „Kui ootad kirja, jää terveks, Maria! Meid lahku viia võib igavene öö!”, aga tolku pole midagi, tšellistid juba ei halasta, sumistavad sellest oma poognatega läbi, nagu lendaks tõsiselt pahased vapsikud läbi Suure Hiina müüri, tellisepuru pritsiks laiali, vähemalt ületaks helibarjääri. Tekitatud august volksatavad läbi kõik flöödid ja timpanid, oboed ja fagotid, nende loodud baaslaagris võtavad võimust viiulid, need tõmbavad nii kõvasti, et Maria kaotab igasuguse lootuse, ei mingit kirja, ei mingit kirja, ainult unustus ja kogu pead täitev muusika. Imeline ja paratamatu muusika.