Читать книгу Esimene malbe päev sel aastal - Jüri Kolk - Страница 4

Vanainimene muutub kuidagi ökonoomsemaks. Kui ei taha just paksuks minna või kuskil maanteel meeletult kaloreid kulutada, siis võib süüa üpris vähe ja ennast ometi päris hästi tunda. Tõesõna, oma praeguse toiduratsiooniga koolnuks ma kahekümnenda eluaasta kandis (ammugi siis hilisteismelisena) kiiresti ja kurvalt. Jäänuks kängu. Nüüd pole häda midagi. Tegelikult: isegi hea on. Täispuginuna lõpeb energia rutem. Läksin kolleegidega lõunale. Tellisin viimasena. „Üks guljašš, palun,” esitasin oma soovi.

„Guljašš,” proua kummardus mulle lähemale, veendus paremale ja vasakule vaadates, et meid keegi ei kuule, pidas kõneka pausi ja jätkas: „on supp.”

„Ah supp,” püüdsin mina aktiivse kuulamise saladusi enda kasuks tööle panna.

„Supp!” kinnitas proua ennast veidi võbistades.

„Uskumatu,” pobisesin ma löödult. „Ah, et guljašš on supp.” Püüdsin siiski näida vaprana. Mehena, kes oskab saatuselööke vastu võtta.

„Supp!” kinnitas proua toonil, millel nimetatakse asju, mida ei tohi nimetada. „Päris kindlasti supp!” Tema viimases kinnituses oli midagi pöördumatut. Vältimatut, nagu sinu poole sööstvas rongis.

„Kas teate,” pidasin ma kohaseks lahendada olukord vana tarkusesõna abil. „Kui supist leem ära juua, siis on see puder!”

Proua vaatas mind halvakspanevalt. Oletan, et veidi aega pidas ta endamisi aru: kas see tümikas tõesti ei mõistnud? Kas on võimalik ennast veel selgemini väljendada? Siis jõudis ta ilmselt otsusele, et kogu maailma päästa pole võimalik. Rohkem sõnagi lausumata, silmsidetki vältides, võttis ta minult raha vastu. Supi tõi lauda tema kolleeg. Ehk oli neil selline tööjaotus, ma ei tea.