Читать книгу Esimene malbe päev sel aastal - Jüri Kolk - Страница 6

Ilus päev, palav päev. Minu jaoks liiga palav, aga samas ega hommikust õhtuni toas varjul püsida ka ei jaksa. Millegipärast kipub nii minema, et ma satun neil kuumadel päevadel välja just siis, kui palavus on kõige hullem. Hommikul pole väljaminekuvalu veel nii kõvasti kallal ja õhtuni ei läbe oodata. Igatahes tundsin, et pean linnas väikese tiiru tegema, muidu ajab see vaba päev mu lolliks.

Raekoja platsi purskkaevu kõrval seisis muusik. Umbes kuuekümnene mees, 70–75 kilo, 175 sentimeetrit. Heas vormis. Nahk selline tume. Mitte niivõrd päevitunud, pigem palju värskes õhus viibinud inimese oma. Võiks peaaegu kahtlustada, et veidi määrdunud ja pesemata, aga ei, asi on muus. Habet ajas ta viimati kaks päeva tagasi, hallisegused tüükad rõhutasid tema bluusilikkust.

Peas oli tal oktoober, tegelikult ka. Ja seljas must, vanamoodne kuub. Selline, mille saab pea kõriauguni kinni nööpida, suurte, kanga peale õmmeldud klapita taskutega. Kuue käised olid veidi üles keeratud, just nii palju, et kell paistaks välja ka siis, kui ta käed alla laseb.

Parasjagu olidki ta käed all. Ta seisis rahulikult, külje peal rippuvate käte asend ei tekitanud temas ebamugavust. Ei toppinud ta neid taskusse, ei pannud rinnale risti, ei näperdanud kuuenööpe ega mänginud juustega. Seisis lõdvestunult ja keskendunult. Harva, kui inimesed seda välja kannatavad. Ikka on vaja midagi näppida, sebida või käed kuhugi peitu panna, otsekui salates nende olemasolu.

Kõige silmatorkavam oli tema kui muusiku juures pilli puudumine. Tema olematu instrument oli ilmselt saksofon, temasuguse mehe muusikat ma kuulaks küll, aga nüüd sain korraga teadlikuks, kui mõnusad on linna helid: ühed kontsad klõpsuvad sillutisel, eemalt kostab kohvikus istuva laudkonna jutupomin, tuul puhub, vesi pladiseb purskkaevus, vares kraaksatab katusel. Iga heli on selge, joonistub välja veenvalt ja puhtalt. Pausid erinevate helide vahel kannavad, selles kõiges on oma rütm. Ehk mitte rütm… korra­pära. Mõnus, pingutamata korrapära.

Jäin muusiku ette seisma ja nautisin. Milline hetk, milline tabamus, milline võrratu päev. Aega läks ja teisedki möödujad peatusid minu kõrval. Nende vaikne nihelemine sai osaks kontserdist. Nende üllatunult lähenevad ja mõned vargsi lahkuvad sammud kuulusid asja juurde. Muusiku vaikimine andis igale klõpsatusele kaalu, väärtuse ja värvi.

Ühel kenal hetkel panin korraks silmad kinni. Mõtlesin, kuidas talle selle kogemuse eest tasuda? Rahas? Pelgalt tähelepanuga? Ehkki tähelepanu on kõige otsustavam jõud, ainult sellest söönuks ei saa. Kui ta kübara ringile lasi, nägin, et juuksed polnud tal veel kuigi hallid.