Читать книгу Otsa uus perenaine - Jüri V. Grauberg - Страница 2

Mööda äsjasadanud vihmast märga asfaltteed sõitis mõõduka kiirusega küllaltki hea välimusega tumepunane “Toyota”, mille rooli hoidis umbes kolmekümneaastane, ruuge habemega ja sinises teksaülikonnas kogukas, veidi rohmakate näojoontega mees. Tema paksud ja heledad, veidi lokkihoidvad juuksed langesid vabalt teksapluusi lahti nööbitud kraele. Mees hoidis oma suurte ja tugevate käte vahel kohatult väikesena tunduvat autorooli mingi iseenesest mõistetava hooletusega ning vaatas ükskõikselt autole vastu liikuvat märga teelinti. Habemik ei paistnud eriti kuulavat tema kõrval istuva pensioniealise, ümaranäolise ja trullaka naisterahva juttu, kes püüdis kõigest hingest midagi talle selgitada. Ta ei paistnud millegipärast oma kaassõitja juttu eriti mõistvat või õigemini – mõista tahtvat.

“Ma ei saa aru, miks sa kogu aeg mulle vastu punnid?” sädistas ümaranäoline ja hakkas jälle nagu lapsele, kes teab juba mitmendat korda, selgitama: “Kas sa siis tõesti mõtled, et ma saan kogu aeg käia sinu lehmi lüpsmas? Ei saa ju! Isegi kui ma seda ka väga tahaksin ei saa ma seda teha, sest ma ei saa ju oma loomi sinu lehmade pärast ripakile jätta! Otsale rattaga sõitmine ise võtab juba tüki aega ära, muust rääkimata. Mõtle ometi mees!”

“Ma saan lehmade lüpsmisega isegi hakkama…” porises roolis istuja rahulolematult. Talle ei paistnud üldsegi meeldivat kogu see tänane ettevõtmine ja sellepärast ei olnud ta ka eriti usin auto gaasipedaalile vajutama. “Ja pole mulle ka mingisugust tüdrukut tallu vaja! Ilmaaegu ma üldse kuulasin sinu juttu! Kuule Ella, keerame õige otsa ringi ja sõidame koju tagasi!”

“Ei sõida me kuhugi tagasi!” keelas Ellaks nimetatu ja lisas siis juba päris pahaselt: “Sa mõtled siis, et kui sina oled traktoriga heinamaal või põllul või kes teab kus, võivad loomad ja kogu talu elamine olla omapead? Kas sa siis ei saa aru, et loomi peab ju keegi ikkagi kantseldama, lüpsma ja söötma? Keegi peab lõpuks ju ka laudas midagi tegema kui loomad väljas on!”

“Mis nendest kantseldada? Söövad karjamaal rohtu ja asi ants!”

“Aga mis siis, kui sul hakkab mõni lehm äkki pulli otsima, või siis jälle mõni puskleb teist, nii, et see haiget saab, või… Paljugi, mis!” Ella tõmbas hetkeks hinge. “Ei, Kristjan! Keegi peab majas ikka olema! Sina üksi ei pea niimoodi kuigi kaua oma talu!”

“Ma saan isegi oma lehmad lüpstud ja Kaarel võib ju ka vahetevahel nende järele vaadata, kui sina enam ei taha…”

“Mitte ei taha, vaid ma ei saa! Ja see sinu Kaarel vahib parema meelega hoopis viinapudelit kui Otsa lehmi ja majapidamist!” ütles Ella ägedalt ja jätkas siis veidi rahulikumalt: “Sina oled kogu oma elu ainult Milde perse taga elanud ja mõtled, et sinu ema tuleb isegi peale oma surma sulle kodus kõike ette-taha ära tegema, nii nagu sa harjunud oled? Ütle Kristjan, millal sa viimati sooja toitu sõid? Ma ei usu, et sa peale Milde matuseid midagi niisugust oled söönud, mida mees peaks sööma, et jaksaks tööd teha ja noore mehe elu elada!”

“Pole mul häda midagi!” mõmises Kristjan omale vuntsi ja mõtles, et sellel kuradi Ellal on jälle õigus, nagu see viimasel ajal õige tihti kippus olema. Naabrinaine oli tabanud Kristjani kõige õrnemat kohta, sest mees oli harjunud tugeva igapäevase söömaajaga ja peale ema surma ei olnud tal tõesti enam kedagi kes oleks sooja ninaesise lauale pannud. Ise ta söögi tegemise oskustega eriti ei hiilanud, sest ema ei olnud kunagi teda kokakunsti saladustesse pühendanud ja tema eluajal polnud selleks ka mingit tarvidust olnud.

“Pole sul jah häda midagi!” nöökas Ella pahaselt nohisedes, kohendas siis lillelise pearätiku alt laubale langenud halliseguseid juukseid ja küsis pilkavalt: “Oled sa peale Milde matuseid omal kas või kordki voodiriideid vahetanud või magad ikka ühtede ja samade linade vahel?”

“Miks ei ole, olen küll!” kinnitas Kristjan, olgugi, et talle polnud niisugune asi nagu voodipesu iganädalane vahetamine, isegi mitte pähegi tulnud. Kui ema veel elas siis oli see ema mure, nagu kõik teisedki niisugused asjad nende kodus ja peale laupäevaõhtust saunas käiku oli ju lausa loomulik, et voodis ootasid teda puhtad ning triigitud linad.

“Mis sa mõtled siis, et see tüdruk, kellele me praegu järele sõidame ja keda ma pole oma elus ihusilmagagi näinud, hakkab mulle nüüd kohe süüa tegema ning ka minu pesu pesema? Tuleb veel äkki ka minu küljealust soojendama? Mis? Ah?”

“Seda küljealuse asja ma ei tea, seda pead sa ise uurima. Ma ei küll usu eriti, et Pille sulle kohe voodisse ronima hakkab. Aga nii palju kui mina teda tean ja tunnen, on ta korralik naisterahvas ning temast oleks sulle minu arvates väga palju abi.” arvas Ella. “Olgu muuga kuidas on, kuid naisterahva kätt on sulle majja vaja ja niisugused asjad, nagu söögi tegemine, pesu pesemine ning tubade kraamimine, peaksid sa küll töölepingusse kohe sisse panema. Sinusugusele vanapoisijuurikale, kes on harjunud, et ema kodus kõik ette ja taha ära teeb, on niisugust kantseldajat kohe tingimata vaja!”

“Miks see Pille siis oma praegusest kohast ära tahab tulla kui ta nii korralik ja asjalik inimene on?” küsis Kristjan pööramata mingisugust tähelepanu sellele, et teda vanapoisijuurikaks nimetati. “Praegusel ajal hoiab igaüks kümne küünega töökohast kinni, see sinu Pille aga tahab heast peast hoopis praeguse töö jätta kus seda ja teist!”

“Miks, miks!” osatas Ella ja ütles torisedes: “Pillel on selleks omad põhjused!”

“Mis põhjused need niisugused on mis sunnivad noort naist oma töö lausa päevapealt sinnapaika jätma ja võhivõõra inimese juurde teenijatüdrukuks minema?” küsis Kristjan ja arvas: “Siin on midagi mäda! Sa ei tea äkki isegi, keda sa mulle tahad kaela sokutada?! Oled sa seda Pillet ise kas või kordki lähemalt näinud?”

“Jah olen!” kinnitas Ella. “Ma olen ise temaga mitu korda pikalt rääkinud. Ja ma tean ka seda, et ta otsib omale juba pikemat aega uut kohta. Minu õde, kelle kaudu ma üldse Pillega tuttavaks sain, räägib temast ka ainult head.”

“Kes ta niisugune on?” küsis Kristjan. “Sa rääkisid küll jah, et leseks jäänud naine, lapsi pole ja nii edasi, kuid mida ta siis endast üldse kujutab?”

“Mida ta endast kujutab?” kordas Ella Kristjani sõnu. “Harilik noor naine muud midagi. Ta on õppinud zootehnikuks ja ta tunneb loomi ning teab, mis ja kuidas. Tal on ka abielunaise kogemus ja ma arvan, et oskab ka sinusuguse mühkamiga niimoodi ringi käia nagu vaja on.”

“Mis mühkamiga…” porises Kristjan.

“Muidugi mühkamiga! Mis sa muud oled, kui üks mühkam?! Sa oled kogu elu ainult oma ema sõna kuulanud ja tema tahtmist teinud! Sa pole isegi naist julgenud võtta, sest ema ei lubanud sul seda teha!”

“No-noh!” vaidles Kristjan nagu torgata saanu talle vastu ja õiendas: “Mina ise ei tahtnud Tiiat, emal pole selle asjaga mingit pistmist!”

“Ei ole jah! Muidugi…” nöökas Ella ja küsis siis oma ümara näo rasvavoltide vahelt vaevu välja paistvate silmadega Kristjanit üksisilmi sihtides: “Kesse susis kogu aeg küla peal, et Tiial on tripper ja satikad? Eks ta rääkinud seda sullegi, kuidas muidu su tulipalav armastus nii äkki üle läks?”

“Pole ta rääkinud mulle midagi…” vaidles Kristjan vastu, olgugi, et just ema jutt Tiia satikatest oli olnud selle põhjuseks, et ta mõned aastad tagasi katkestas kõik suhted tüdrukuga, kes talle vägagi meeldis. Veidi aega sõideti edasi vaikides. Kristjan jälgis pahural ilmel teed ja ei paistnud soovivat enam sel teemal rääkida. Ometi jäi just lõppenud jutust talle arvatavasti midagi hinge kripeldama, sest mõne aja pärast ta küsis siiski:

“Kas minu ema rääkis seda juttu ka teistele?”

“Ta rääkis seda mullegi… Aga mis me sellest enam! Pealegi on Milde juba pool kuud maamullas ja pole ilus temast halba rääkida!” Ella hääletoonist paistis selge soov niisugune jutt Kristjani emast lõpetada.

“Miks ta seda tegi? Mis sa arvad, ah?” ei jätnud Kristjan järele.

“Miks ta tegi?” kordas Ella Kristjani küsimust ja ütles siis peale väikest mõttepausi: “Teadagi miks – ta ei tahtnud oma kõrvale majja teist perenaist, muud midagi! Milde oli uhke ja kange inimene, ta poleks oma miniaga niikuinii läbi saanud. Ja ega keegi polekski osanud Otsal tema tahtmise järgi olla.”

“Ega’s asi nii hull ka polnud.” arvas Kristjan. “Ja ega sel Tiial ka kõige paremad elukombed ei olnud. Siiberdas siin nii ühe kui teisega ringi käia… Kuni ükskord mehele sai!”

“Tiial pole häda midagi. Tema on lihtsalt lõbus inimene ja ega ta olnud sellepärast hukas ei siis, ega ole ka praegu. Talle lihtsalt meeldib meestele sama mõõduga vastu anda, muud midagi.”

“Miks see Pille siis oma mehest ära lahutas?” uuris Kristjan, kes ei paistnud tahtvat Tiiast rohkem enam rääkida.

“Tal sai mees surma. Pille on lesk. Ma ütlesin ju!”

“Ah soo, jah… Mis moodi see mees tal siis surma sai?”

“Ei mina teagi täpselt, eks sa küsi ise pärast Pille käest!” vastas Ella. “Oli vist purjus peaga ennast puruks sõitnud, või… Midagi niisugust oli.”

“Ah, mis mina sest küsin, mis see minu asi on…” mõmises Kristjan selle peale, tõmbas siis auto järsult paremale ja aeglustas sõitu – olgugi, et vastu tulev buss oli juba liiga lähedal, alustas tagantpoolt kiiresti lähenev sõiduauto riskantset möödasõitu. Hetk hiljem tuhiseski temast mööda must BMW ja kadus kiiresti eestpoolt lähenevasse teekurvi.

“Kurat, noor nolk roolis, aga põletab nagu mõni kogenud autoralli äss!” vandus Kristjan ja sülitas vihaselt pooleldi avatud auto aknast välja: “Nende kuradi ennasttäis mölakate rallitamiste pärast on süütuid inimesi hukka saanud küll ja küll! Pasapeeter niisugune!”

“Ega need noored ei hooli jah, millestki!” kiitis Ella takka. “Ostavad kallid autod tagumiku alla ja siis muudkui kihutavad nagu hullud!”

“Tühja nad kõik ise ja oma raha eest masina ostavad!” vaidles Kristjan vastu. “Kes liisib, kellele aga ostavad hoopis vanemad tutika tagumiku alla. Mõnel on jälle omal tutika ostmiseks tutt reite vahel… Harv juhus, kui väga noorel inimesel nii kõva palk on, et ta kohe autot jaksaks osta.”

“Noo, mis sa ikka räägid, palju neid tutiga ostjaid on!” vaidles Ella vastu. “Paljudel noortel pole ju peret, elavad oma vanemate juures ja kuhu nad oma palga ikka panevad? Mis viga niimoodi auto ostmiseks raha koguda kui elamise peale midagi ei kulu? Ja kõlbab ju ka osta vanem ja odavam masi.”

“Ei tea… Aga kole kergelt paistavad need masinad neile küll kätte tulnud olema, et nii hooletult teedel kihutatakse! Ja elu ei maksa üldse midagi!”

“Minu poistel on mõlemal kasutatud autod, mis nad teistest halvemad on?”

“Ega polegi!” arvas Kristjan ja lisas: “Kui vaid õige mees roolis on.”

Mõnda aega sõideti vaikides. Mõlemad vaatasid ükskõikselt tee äärseid erineva suurusega viljapõlde, kus vili oli kohati küll lamandunud kuid küllaltki hea väljanägemisega. Vili oli peale äsjast vihma märg ja seetõttu polnud põldudel näha ühtegi kombaini, küll oli aga siin-seal juba vilja niidetud. Kristjan ei olnud oma põllul veel punkritäitki võtnud ja homseks plaanitud odraniitmine oli ka üheks põhjuseks miks ta pidi kibekähku omale teenijatüdruku võtma. Muudeks talutöödeks poleks tal kombaini roolis istudes siis enam aega jäänud. Kristjan oli koju tagasi sõitmise mõtte selleks korraks küll jätnud, kuid kiiret ei paistnud tal teenijatüdruku järele minemisega siiski eriti olevat ja niimoodi venis auto mööda sirget asfaltteed nagu oleks tal klaasidele just äsja vahtralehed pandud ning roolis verisulis autojuht.

Kristjani ema, kes oli kuni oma elu viimaste päevadeni usina ja hakkaja naisena juhtinud kogu Otsa talu elamist ning olemist, oli nüüdseks juba üle kahe nädala maamullas puhanud ja Kristjanil, kelle õlgadele langesid peale ema surma äkki kõik majapidamismured, oli kõvasti tegemist, et oma tööde ning toimetamistega iga päev ühele poole saada. Olgugi, et talus käis tööl ka sulase moodi mees, olid kõik loomadega seotud tööd muutunud Kristjanile lausa nuhtluseks. Pealegi oli oder omadega juba niikaugel, et kombainiga põllule minemisega viivitamine oleks olnud lausa kurjast. See aga tahtis enne põllule minekut veel veidi putitamist ja kohendamist… Mõnevõrra leevendas olukorda küll see, et naabri Ella oli peale ema surma esialgu nõus olnud Kristjani eest lehmad ära lüpsma nii kaua kui ta oma kombainiga mässas. Loomulikult ei saanud see niimoodi lõpmatult kesta ja mees oli lõpuks andnud järele Ella keelitustele talusse tüdruk võtta, kes loomi talitaks ning ka muu vähema talutöö ära teeks. Ella andis õige ühemõtteliselt mõista, et kui Kristjan tüdrukut tallu ei võta, pole ka temal enam Otsa talu lehmadega mingisugust asja. Ella kaebas juba ammu, et tema ei jõua kahe talu loomi talitada ja sellest sai ka Kristjan isegi aru. Olgugi, et tal oli mingisugune seletamatu vastumeelsus Pille vastu, keda ta polnud veel näinudki, pidi ta olude sunnil Ellaga ikkagi nõustuma. See oligi põhjuseks miks ta täna talu napsitanud sulase kätte usaldas ja ise koos naabrinaisega tundmata-teadmata Pillega kaupa tegema sõitis.

“Noh, nüüd saad noore perenaise majja ja vaata, saame veel varsti pulmigi!” naeris Kaarel kui Kristjan hommikul enne teele minekut autost kaltsuga üle käis. “Sulle paistab see tädiranda sõit ikkagi üsna meele järgi olema, mis sa sest autost muidu nii puhtaks lakud!”

“Mine kuradile oma jutuga!” porises Kristjan pahaselt ja ähvardas: “Kui ma täna uue lüpsjaga kaubale ei saa, siis hakkad sina homme Ella asemel lehmi lüpsma ja kogu lugu! Ella homme enam ju ei tule!”

“Ei hakka ma midagi lüpsma! Ma ei tea sest lehmalüpsmisest sittagi!” vaidles Kaarel vastu. Nuuskas näppudega nina ja pühkis need siis vastu läikivaks kulunud püksisäärt puhtaks, sügas konksus sõrmega paaripäevast hallikirjut habemetüügast ja soovitas täiesti tõsiselt: “Ähh, peremees, too see plika sealt ikkagi ära ja kui temast tolku pole, võid ta ju iga kell kõige nelja tuule poole saata! Nii loll ta ju ka ehk ei ole, et ei tea kust poolt lehmale ligi minna!”

“Olgu, olgu!” lubas Kristjan ja soovitas: “Ära sa kurat täna enam rohkem joo. Ole kas või nii kauagi mõistlik, kuni ma tagasi jõuan!”

“Mina olen alati mõistlik!” teadis Kaarel ja ütles rahustavalt: “Ära sitta muretse, mul pole täna tilkagi ligi, Helve, kuradi nägu niisugune, kallas hommikul viimase kui lonksu pudelist kraanikaussi!”

“Ja õigesti tegi! Oleks sul see pudel alles jäänud, poleks sinust täna varsti enam tegijat!”

“Kus ta siis õieti tegi – ma pean nüüd ju õhtul uue ostma ja see maksab jälle raha!”

“Tead, sa õige mine ja roogi niikaua laudast sõnnik välja kui me Ellaga ära käime…” ütles Kristjan ja õpetas salamahti omale vuntsi irvitades: “Laudaõhk pidi väga hästi pohmelli ravima! Sa võta ikka suuremad hargitäied, siis võtab higi rutem lahti!”

“Higi lahti, ja-ah… “ venitas Kaarel solvunud nägu ette manades ja tõmbus veidi kõrvale. Natukene aega Kristjani tegevust rahutult pealt vaadanud ja siia sinna nihelenud, tegi ta ettepaneku:

“Sa lähed nüüd omale naist tooma… Sa… Sa tee naisevõtu liigud kohe ära, mis sa koonerdad, peremees! Ja lonksu kärakat võiksid sa ju tegelikult kohe mulle anda, lööks pea sutsu klaarimaks…” ning nähes, et Kristjan ei tee kuulmagi ja rahulikutl oma tegevust jätkas, lisas Kaarel peale väikest ootamist pettunult: “Ole lauda pärast mureta – teen põranda nii puhtaks, et võid oma pruudile kohe väravas lüpsiku kätte anda ja lauta saata!”

Niisuguste julgustavate sõnade saatel lükkas Kristjan lahti raudtorudest kokku keevitatud ja kanavõrguga kaetud karjahoovi väravad ning sõitis pikkamööda hoovist välja. Keeras siis auto porisevõitu külavahetee peale, mis suundus umbes kahe kilomeetri kaugusel oleva naabritalu poole, kus ta teadis Ellat juba ootavat…

“Mis sa nii mõttesse jäid?” küsis Ella kui nad olid tükk aega vaikides sõitnud. “Mis mees sa ka oled, kui kardad tüdrukut talusse võtta?”

“Mis ma tühjast nüüd kardan, kuid mine tea, mis inimene ta on…”

“Sa näed teda õige varsti!” kinnitas Ella ja lisas: “Nii kui see teeäärne võsa lõpeb, tuleb kohe risttee. Sealt keerame paremale ning siis on meil vaja veel vaid mõni kilomeeter minu õe koduni sõita.”

“Kust me selle Pille siis kätte saame?”

“Ta tuleb selleks ajaks Elleni juurde. Ma eile õhtul veel helistasin Ellenile ja ta ütles, et Pille oli lubanud kindlasti tulla.”

“Kes see Ellen veel on?”

“Ellen on ju minu õde!” seletas Ella. “Kas ma siis ei rääkinud sulle?”

“Sa rääkisid, et sul on õde, kuid tema nime sa pole mulle ütelnud.”

”Nüüd siis ütlesin!” muigas Ella. “Näe, ongi risttee, keera aga paremale!”

Kristjan keeras kuulekalt paremale ning sõitnud veel minutit kümme, juhtis auto ettevaatlikult Ella näidatud teeotsale, mis keeras maanteelt järsult kõrvale ja kadus loogeldes sarapuuvõsa vahele. Mööda seda auklikku ja porist teed edasi sõites nägid nad peagi otse endi ees sarapuu võsa vahelt paistvat värskelt lapitud pilpakatusega maja.

“'Tea, kust nad praegusel ajal katuse lappimiseks pilpaid saavad?” mõtles Kristjan majale lähemale sõites ja kohale jõudnud, jättis auto aia värava lähedale seisma.

“Tule nüüd sina ise ikka ka!” kamandas Ella, kui ta nägi, et Kristjan ei mõtlegi autost välja ronida ja plaanitseb hoopis piipu tõmbama hakata.

“Ah, mis mina… Mine räägi ise asjad ära…”

“Mis sul hakkas? Sina tahad ju omale tüdrukut tallu, mitte mina! Tule nüüd!”

Kristjan toppis piibu ohates teksapluusi rinnataskusse tagasi ja ronis vastumeelselt autost välja:

“Tead, ei istu see asi mulle kohe mitte kuidagi!”

“No-jah! Nüüd on see kõige õigem aeg tagasi hakata sõitma!” kiitis Ella parastades ja avas peenikestest lipikutest tehtud õuevärava: “Tule aga tule, ma pole küll kusagilt kuulnud, et Pille mühkamite liha himustaks või muidu ohtlik oleks!”

Kristjan kehitas õlgu, tõmbas käega korraks üle ruuge habeme ja sammus siis midagi omale pahaselt vuntsi porisedes pikkamööda Ellale järele. Minnes mööda madalaks pügatud sireliheki äärset liivatatud teerada edasi, jõudsid nad peagi rehealusega ühe katuse all oleva maja veranda ette. Selle päevinäinud ja luitunud uksed olid lahti tõmmatud, justkui vajaks veranda tuulutamist. Enne kui Ella ja Kristjan jõudsid veranda trepile astuda, ilmus siinsamas maja seina ääres lösutava koerakuudi külge ketitatud koeranässi ägeda haukumise peale maja nurga tagant välja samasugune ümar naisterahvas nagu Ellagi ja hüüatas rõõmsalt:

“Näed, siin te mul oletegi! Tere, tere jah! Pille oli veel mõni minut tagasi päris kindel, et ega te vist ei tulegi.”

“Tere Ellen!” naeratas Ella ja läks kätt ette sirutades õele vastu: “Näed, see ongi see Kristjan, kellest ma sulle olen rääkinud! Saage tuttavaks!”

“Kristjan Pangsepp!” tutvustas ennast Kristjan tagasihoidlikult, astus paar kõhklevat sammu edasi ning surus Elleni pehmet ja sooja kätt.

“Tere, tere, jah… Hea, et te ikka tulite. Jah, aga… Näete, Pillel juhtus väikene õnnetus ja nüüd ta natukene pelgab teid… Äkki te saate asjast valesti aru ja…” ütles Ellen nagu sõnu otsides ja seletas siis ruttu, justkui kartes, et Kristjan ei hakka teda lõpuni kuulama: “Ants andis eile õhtul jälle oma kätele voli ja peksis Pille läbi!”

“Misasja?” ei taibanud Kristjan ja vaatas arusaamatuses Ellale otsa: “Kes see Ants on ja miks ta pidi Pillet peksma? Mis see tüdruk siis paha tegi?”

“Ants on Elleni naaber ja Pille on tema talus teenijaks.” seletas Ella abivalmilt.

“Ei ole! Enam ei ole, sest Pille jooksis eile õhtul hilja minu juurde rettu ja ei lähe sinna enam tagasi!” ütles Ellen, “See Ants on üks igavene lollakas mees. Kui ta purjus on, siis hakkab ta alati naisi käperdama ja… Noh, ja… Eile õhtul hakkas ta alevist koju tulles Pillet jälle kiskuma ja siis Pille saigi tema käest peksa!”

“Kas maksabki siis tüdrukut üldse tülitada?” küsis Kristjan, kes arvas hea võimaluse olema tüdruku võtmisest kõrvale hiilida. Peab ta siis mingisuguse läbipekstud tüdruku omale tallu võtma!

“Ega siis Pille süüdi pole… Ja ega tema ei lase ennast ka siis igal ühel käperdada, tema hakkab vastu! Pille on praegu aias marjapõõsaste juures. Ma kutsun ta kohe siia!” ütles selle jutu peale Ellen, keeras oma trullaka keha uskumatu väledusega ringi ja hüüdis heleda häälega: “Pille! Pille, tule siia!”

Mõni hetk hiljem tuligi maja nurga tagant välja keskmist kasvu, tumeda poisipeaga noorik, sinised teksapüksid jalas ja hele pluus seljas ning sammus pikkamööda trepi juures seisjate poole. Kristjan märkas kohe Pille siniseks pekstud silmi ja paistetanud huuli.

“Küll on ikka kõva kitli saanud!” arvas ta endamisi ja mõtles: “Mida külainimesed ja Kaarel küll ütlevad, kui ma niisuguse loppis näoga plikaga Otsale sõidan?”

“Tere!” ütles see nende juurde jõudes ja jäi ebaledes seisma.

“Näe, see ongi see sama Kristjan, kellele on vaja talusse tüdrukut!” seletas Ellen ja osutades uurivalt Pillet vaatava Kristjani poole, lisas muiates: “On küll suur ja karvane teine, aga Ella kinnitab, et Kristjan on rahuliku loomuga ja hea mees!”

“Kristjan Pangsepp!” tutvustas see ennast ja tegi Elleni jutule tähelepanu pööramata tüdruku poole kohmaka kummarduse.

“Pille Roogna!” vastas tüdruk vaikselt ja mudis närviliselt oma sõrmi. Ta ei paistnud Kristjani uuriva pilgu all end kuigi hästi tundvat.

Kristjan tundis end samuti õige ebamugavalt ning asus sellepärast kohe asja juurde:

“No-jah… Mul on talus kuusteist lüpsilehma ja teisi pudulojuseid ka ja mul on vaja inimest kes neid talitaks!”

Ta ei tundnud selle siniseks pekstud näoga ja praegu silmnähtavalt närveeriva noore naisterahva vastu mingit poolehoidu ning lootis salamisi, et Pille ehk ei taha hakata lüpsma nii suurt hulka lehmi ning ei võta tema pakkumist vastu. Kristjani meelehärmiks ei paistnud tüdruk sugugi kartvat tema suurt lehmakarja ja küsis ainult justkui suusoojaks:

“Te lüpsate neid muidugi masinaga?”

“Loomulikult!” vastas Kristjan, sest isegi parema tahtmise juures poleks ta saanud lüpsimasinat maha salata – Ella seisis ju siinsamas kõrval!

“Ma oleksin nõus kohe teiega kaasa tulema… Muidugi, kui teil on tõesti ainult loomatalitajat vaja.” ütles Pille ja Kristjan ei saanudki täpselt aru, kuhu poole Pille oma paistes silmalaugude vahelt sel hetkel vaatas. Igatahes arvas ta nägevat seal tumesinise keskel ka midagi heledamat vilkuvat.

“On küll vaja! Kristjanil just loomatalitajat ongi vaja!” vastas Ella ja müksas salamisi Kristjanile ribidesse.

“Eks sellepärast sai justkui nagu tuldud…” kohmas ka Kristjan selle peale. Ta ei olnud veel leppinud mõttega võtta tallu see paistepekstud silmadega noor naine.

“Noh, mis me siis siin seisame?!” märkas äkki Ellen ja ütles siis rõõmsalt: “Läheme nüüd kohe tuppa ja ma panen midagi lauale. Joome natukene kohvi ja… Pille, sina räägi siis kohe ka noorhärraga oma tööasjad selgeks!”