Читать книгу Otsa uus perenaine - Jüri V. Grauberg - Страница 3

Poolteist tundi hiljem sõitis Kristjan juba kodu poole ja tema kõrval istus naabrinaise asemel Pille. Ta ei olnud sellest hetkest kui nad autosse istusid, kellegagi sõnagi rääkinud ja vaid tema ise teadis, mille üle ta parajasti pead murdis või millest mõtles. See vähene, mis ta oli oma riietest Antsu juurest pikkamööda Elleni juurde saanud viia, sõitis nüüd kolme spordikotti pakituna “Toyota” avaras pagasiruumis temaga kaasa.

Ka Kristjanil polnud erilist tuju vestlemiseks ja nii juhtuski, et auto hakkas tasapisi nagu iseenesest sõitma ikka kiiremini ning kiiremini. Peale hommikust venimist oli auto nagu teise elu sisse saanud. Seda märkas ka Ella ja tegi kohe sellest omad järeldused:

“Näh, sul, Kristjan on hommikune halb tuju nagu peoga pühitud! Muidugi, on ju põhjust ka – said lõpuks omale naisterahva majja, kes sind ja sinu loomi kantseldab!”

“Peremehe kantseldamine pole töölepingus sees!” ütles kohe selle peale Pille, “Minu asi on ainult loomad ja muud väiksemad majapidamistööd.” Tüdruku madalavõitu hääl oli selge ja helisev.

“Muidugi jah, ennekõike ikka loomad.” oli ka Ella kohe nõus ja peale väikest nihelemist auto tagaistmel kuhu ta oli enne ärasõitu omale ise koha võtnud, küsis: “Mis see Ants sind siis niimoodi peksis? Oli ta siis purjus või?”

“Purjus jah!” lausus Pille ilmse vastumeelsusega kuid lisas siis kohe justkui selgituseks juurde: “Ta pole kaine peagagi õige mees, joomasena on aga päris loll! Ajab ilget juttu ja tikub käperdama… Ja mõtleb vist, et ta on lausa üle küla mees!”

“Mõnel mehel on jah, niisugune komme, et tahab purjus peaga hirmsasti võõraid naisi vaadata, kuid, et kohe kätega kallale tuleb, niisugust pole nagu enne näinud.” arutles Ella ja küsis siis: “Miks naine laseb tal niimoodi mürgeldada?”

“A-ah, mis Hilja sinna teha saab?” lõi Pille käega. “Alguses ikka tuli vahele, aga siis sai korra Antsu käest ise keretäie kätte ja sellest saadik peale ei ütle enam sõnagi.”

“Leppis siis niisuguse olukorraga või?” imestas Ella.

“Mis ta leppis… Kes see ikka niisuguse asjaga lepib?” küsis Pille ja arvas: “Mis tal muud üle jäigi teha – neli last ju kaelas!”

“Kas sa siis konstaablilt ei saanud abi?”

“Ma pole konstaablile sellest sõnagi rääkinud!”

“Miks siis?” imestas Ella.

“Siis ma oleksin pidanud rääkinud kõik nii, nagu oli ja siis oleks Ants võihbolla vangi pandud ning Hilja sinna jumala üksi jäänud.” seletas Pille. “Ta poleks seal hakkama saanud – terve majapidamine jäänuks siis tema kaela ja väikesed lapsed peale selle!”

“Mispärast siis kohe vangi?” küsis Ella.

“Vägistamiskatse on minu teada seadusega karistatav!”

“Või kohe nii hullusti!” ahhetas Ella. “Mis ta siis sai…”

“Midagi ta ei saanud!” tõrjus Pille ägedalt. “Kui midagi niisugust oleks olnudki, siis ma poleks enam pühitsenud, oleksin pannud ta sinna, kus temasuguste koht on!”

Kristjan kuulas vaikides naiste juttu ja tema hinge tekkis jälle tasapisi väikene vastumeelsus ning kahetsustunne kõige selle suhtes, mis ta oli täna teinud. Mida rohkem ta selle üle mõtles, seda kindlamalt juurdus tema peas mõte, et ta oli täiesti ilmaaegu kuulanud Ellat ja võtnud omale selle nuhtluse kaela. Ja see kaela võetud nuhtlus oli seesama, tema kõrval istuv Pille – siniseks pekstud silmadega ja võib-olla ka isegi vägistatud, jumala võõras naine!

“Ma oleksin need kuradi lehmad isegi kuidagimoodi ära lüpsnud… Kuula veel naabri Ella loba!” vandus Kristjan mõttes ja siunas edasi: “Ja mis kuradi pärast ma selle kirjaliku töölepingu pidin Pillega tegema?!” mees katsus vaistlikult pükste tagataskus olevat rahakotti, mille vahel oli ka see talle äkki nii vastikuks muutunud leping, kus olid peale tema ja Pille allkirjade ka veel Ella ning Elleni allkirjad. Neid kahte viimast allkirja oli sellele lepingule nõudnud just Ellen, põhjendades seda sellega, nagu oleks Pillel niimoodi kindlam võõrasse kohta minna. Järgides Ella tahtmist, tegi Kristjan Pillega töölepingu terve aasta peale ja ükskõik, kui vastumeelne see talle ka praegu polnud ning kui palju niisugune paber seadusemeeste silmis maksis, pidi ta sellega ikkagi arvestama. Ja teine samasugune eksemplar oli Pille taskus. Kristjan koukis pikkamööda teksapluusi rinnataskust välja kõvera varrega piibu ja ilma, et oleks seda põlema pannud, toppis selle otsapidi kuhugile oma suure vuntsipuhma alla.

“Peremees tõmbab autos piipu?” küsis Pille pead pööramata.

“Pole plaanis… Ma panin piibu niisama suhu…” porises Kristjan, kellele ei jäänud tähele panemata Pille pöördumine tema poole kolmandas isikus ja ka see, et tüdruk tunnistas teda peremeheks nimetades ennast juba ametis olevaks.

“Kristjanile kõlbab mõnikord ka tühi piip hambusse!” teadis Ella ütelda. “Temal on ükskõik, mida imeda!”

“Pole mul sugugi ükskõik mida imeda!” õiendas Kristjan vastu ja seletas: “Kui piip on ikka korralikult piibuseaduse järgi sisse suitsetatud, siis on ta ka tühjana mõnus hammaste vahele võtta!”

“Piibuseadus? Mis asi see on?” küsis Pille ükskõikselt jutujätkuks ja vaatas mornilt autole vastu lendavat maanteed.

“Noh… Uus piip tuleb enne, kui temaga üldse hakata suitsetama, näiteks konjakiga läbi immutada.” seletas Kristjan.

“Mida see konjak piibule teeb?” küsis Pille.

“Mis ta teeb… Annab piibule mõnusa maitse juurde, muud midagi.” vastas Kristjan. “Mis ta muud ikka teeb?”

“Ah, mis sa Kristjani juttu kuulad, tema on üks vanapoisijuurikas, muud midagi. Temal muud polegi peas kui ainult piip ja õlu!” ütles Ella auto tagaistmelt.

“Sa ei oska kummastki lugu pidada, sellepärast sa räägidki niimoodi!” arvas Kristjan, kes Ella öeldud vanapoisijuurika harjumusepäraselt kõrvust mööda laskis. “Isegi Kaarel jagab neid asju tüki rohkem!”

“Kes see Kaarel on?” küsis Pille pilku maanteelt pööramata.

“Kaarel on üks töötu mees Vaariku keskusest ja ta käib minu juures oma perele leivalisa teenimas…”

“… ja mille ta enamjaolt kõik ka kõrist kohe alla laseb!” suskas Ella vahele.

“Kaarel on siis sulane? Jah?”

“Mis sulane nüüd või…” arvas Kristjan. “Kui tal raha puudus on, siis käib iga päev Otsal… Saab aga raha kätte, siis on ta enamasti kadunud mees… Kui mul mingi suurem töö ees on, siis ma olen ikka teda kutsunud appi. Kui ta kaine on, siis teeb tööd enamvähem korralikult.”

“Kaarel on niisuguste imelike joomatuuridega mees – mõnikord ei võta mitu kuud tilkagi suu sisse, siis aga joob nädal aega järjest! Või veel kauemgi…” seletas Ella tagaistmelt.

“Ja siis pole ka selle mehega midagi peale hakata!” kinnitas Kristjan, kes oli eneselegi märkamatult jutukamaks muutunud. “Mõnikord tulevad tal joomatuurid peale just kõige kibedamal tööajal ja see häirib mind kõige rohkem!”

“Kas Vaariku keskuses pole siis niisuguseid mehi keda võiks Otsale sulaseks kutsuda?” küsis Pille.

“Mis mehi!” põlastas Ella, “Kes vähegi mees on, see rabeleb ise oma talus või on siis kusagilt kaugemalt mingisuguse tööotsa leidnud. Pooled mehed on siin aga niisugused tohmakad, kes ei otsigi midagi muud peale viinapudeli!”

“Kas peremees joob siis ka koos Kaarliga?” küsis Pille ja limpsas keelega üle oma paiste pekstud huulte.

“Kaarlil on omad semud…” lausus Kristjan. “Ja pole mina talle ennast ka kunagi paarimeheks pakkunud! Pole huvi tundnud…”

“Kristjan lakub ju seda va hobuse kust! Ma ju esteks ütlesin!” Ella paistis Kristjani asjadega vägagi kursis olema. “Kaarel aga joob jälle ainult vodkat, noh, ja nii nad ei sobigi kokku!”

“Mis asja peremees joob?” Pille pööras oma paistes silmad üllatunult Kristjani poole.

“Mina joon õlut!” muigas Kristjan. “Laupäeva õhtul peale sauna, või siis suvel kange kuumaga on õlu minu arvates ju üpris mõnus jook! Mõnikord joon aga lihtsalt siis kui tahtmine tuleb…”

“Sa jood seda ju kohe ämbrite viisi!” teadis Ella.

“Ikka pudelist, ikka pudelist!” täpsustas Kristjan. “Pole mina saanud ämbrist seda hüva kraami veel proovida… Ja pole õllejoomine mul veel kunagi töötegemist seganud ning üldse, kelle see asi on, millal ja kui palju ma õlut joon? Mis? Ah?”

“Ega ole jah, aga sul on nüüd naine majas ja temale ehk ei meeldi õllelõhnad!” arvas Ella.

“Mind võeti Otsale teenijatüdrukuks, mitte naiseks!” täpsustas Pille kohe ja lisas: “Pole minu asi mida ja kui palju peremees joob. Ainukene soov oleks, et ta ei annaks oma kätele voli!”

“Ena mul asja teid käperdada!” porises Kristjan ja võttis kiiruse maha – kohe, kohe tuli suurelt teelt kõrvale keerata.

“Kas Otsa talu jääb siit kaugele?” küsis Pille.

“Suure maantee pealt tuleb oma kolm-neli kilomeetrit ära.” vastas selle peale Kristjan ja keeras asfaltteelt ära põllutöömasinatega auklikuks sõidetud liivasele teele mis viis väikesest künkast alla ning suundus siis viljapõldude vahelt taamal paistva hõreda metsa poole: “Kohe jõuame kohale!”

Kui auto jõudis metsa kus kasvasid veel vaid salguti üksikud noored kuused, ütles Ella kahetsevalt:

“Seemani Toomas tegi oma metsa siin kohe õige lagedaks! Mis ta neist noortest rootsudest veel püsti jättis, võtnud siis kõik maha kui juba võtma hakkas!”

“Jah, ta müüs suurema osa oma metsast maha.” kinnitas Kristjan ja seletas: “Tom ütles, et ta oli teinud vaid sanitaarraiet ja need mis alles jäid, olevat seemnepuud!”

“Sanitaarraie pole ju terve metsa maha võtmine!” teadis Ella. “See on röövraie, mis ta oma metsas tegi!”

“Tema mets, tema asi!” arvas Kristjan õlgu kehitades. “Selle koha pealt on tal aga küll õigus, et mets kui on kätte vanaks läinud siis tuleb see enne maha võtta kui ta püstijalu ära mädaneb. Ma pean oma metsas ka mitmes kohas sae sisse lööma. Vanemad puud maha ja siis on noorematel ruumi jälle kasvada!”

Pille vaatas vaikides veeloike täis kruusatee ääres laiuvat värsket kännustikku ja üksikute kuuserootsude vahel võimust võtma hakkavat noort lepavõsa ning ei ilmutanud enam erilist soovi vestlusest osa võtta. Peagi lõppes laastatud mets ja kui paremal pool teed hakkasid teeäärsete põõsaste vahelt paistma teest veidi eemal olevad taluhooned, hakkas Ella auto tagumise istme peal äkki nohisema. Hetk hiljem ta pahvataski välja:

“Ma ei tulegi vist teiega ühes Otsale! Vanamees on üksi kodus, mine tea, millega ta jälle hakkama on saanud!”

“Mis sa tema pärast ühtelugu muretsed?” imestas Kristjan ja pidurdas põllutee otsas, mis viis sajakonna meetri kaugusel suurte kaskede all lösutavate talumajade juurde, “Mis sel Lembitul viga on, et sa tema pärast ühtelugu muretsed? Ja ega ta seal üksi ole, poisid on sul ju ka vist praegu kodus?”

“Pole tal viga midagi, aga ta teeb kõiki asju ikka teistmoodi kui vaja on ja ma pean siis jälle kõik ise ümber tegema! Poisid läksid mul hommikul mõlemad linna ja ma pean tõesti minema ning vaatama, mida see hull mulle seal jälle kokku on keeranud!” ütles Ella ja küsis auto ust lahti lükates: “Pille, sa saad nüüd ehk ise hakkama?”

“Ma arvan, et saan…” vastas tüdruk veidi morni häälega. Pille jäi oma arvates nüüd jumala üksi võõra mehe meelevalda ja see ei paistnud talle eriti meeldivat.

“Olgu nii!” ütles Kirstjan hüvastijätuks. “Aitäh sulle ja ära siis Lempsile nii väga pinnapeale ka käi!”

“Ella arvab, et Lembit teeb kodus kõiki asju kiusu pärast teistmoodi, kuid Ella ei tea mõnikord isegi, mis ta tahab või mismoodi tahab…” seletas Kristjan oma uuele teenijatüdrukule naabrinaise kiire mineku põhjuseid. “Ja eks see Lemps ole ise vist ka mõnikord veidikene totu.”

“Kas Ella mees on siis totakas või lihtsalt muidu saamatu?”

“E-ei tea! Kuid mõnikord ta ajab küll veidi omapärast juttu.” Kristjan lükkas käigu sisse ja andis gaasi, “See on tal sellest saadik niimoodi, kui ta siin neli-viis aastat tagasi peapõletikus oli.”

“Ma kuulsin, et Ellal on pojaperet ka?”

“Jah on! Aga need on mõlemad linnamehed ja on praegu siin vist ainult puhkusel.”

“Kas koju tagasi ei kavatse neist ka keegi tulla? Talu pidama?”

“Ei tea. Üks neist on vist küll kirjas töötuna ja juba pikemat aega kodus, kuid ma ei ole kuulnud, et tal päris koju jäämise mõtet oleks. Talupidamisel ei paista vist olema suuremat tulevikku… Ja kui omal talutehnikat ka suurt pole, siis… Jah!”

Pille ei vastanud selle peale midagi ja edasi sõideti tiheda kuusemetsa vahel juba vaikides. Peagi hakkas tee ääres kasvavate suurte kuuskede vahelt paistma põllukividest ehitatud laut ning hetk hiljem ka selle kõrval oleva pika eterniitkatusega talumaja rehealuse poolne ots. Kristjan sõitis läbi lahtise õuevärava avarasse karjahoovi ja jäi seisma keset hoovi kasvava suure pärna all ning lülitas auto mootori välja:

“Olemegi kohal!”

“N-noo näed! Noorik majas ja asi ongi ordnungis!” kiitis Kaarel ja loivas ebakindlal kõnnakul lauda juurest auto poole ning ulatas siis Pillele teretuseks käe: “Tere siis kah, Otsa uus perenaine!”

“Tervist!” oli Pille napisõnaline ja ulatas Kaarlile käe ilmse vastumeelsusega. Talle ei paistnud eriti meeldivat see väikesekasvuline kõhnavõitu mees, kelle kortsulist lõuga ehtis mitmepäevane hallikirju habemetüügas ja kellest õhkus nii viina- kui ka odava suitsu lõhna.

“Peremees, sitt on laudast väljas nagu lubatud ja võid kas või kohe oma pruudiga minna sinna tantsu lööma!” kuraasitas Kaarel kes paistis olema õige lõbusas tujus.

“Ä-ära seleta!” porises Kristjan vastumeelselt ja vaadanud siis korraks oma abilisele uurivalt otsa, ütles: “Sa ei lubanud ja rohkem hinge alla võtta?!”

“Ah see väike pisar, mis see mehele teeb!” tõrjus Kaarel ja küsis irvitades: “Sul nii kena ja siniste silmadega pruut kaasas, teed sa liigud ka kohe või?”

“Tead mees! Tõmba õige uttu ja kohe!” Kristjanis kihvatas midagi. “Lase jalga enne kui siin kuradiks läheb!”

“Sa lubasid peaparandust anda, kui tagasi tuled!” Kaarel vaatas oma vesiste silmadega ootavalt Kristjanile otsa.

“Ma ütlesin sulle, et tõmba uttu! Kas läks meelest ära juba?” Kristjan pani auto pagasiruumist võetud Pille spordikotid käest maha ja ajas end pikkamööda sirgu. “Sa tead mind, Kaarel!”

“Mis sa… Mis sa nüüd, Kristjan!” Kaarel nihkus ettevaatlikult eemale ja loivas siis ühtelugu tagasi vaadates pikkamööda lauda seina ääres seisva porilaudadeta jalgratta poole: “Olgu pealegi, ma tulen siis homme…”

“Tule, tule…” vastas Kristjan hüvastijätuks ja porises siis Pille spordikotte uuesti kätte võttes omale pahaselt vuntsidesse: “Pole sinust sitast homme tulijat!”

Pille oli kogu seda jutuajamist vaikselt pealt kuulanud ja paistis õige ehmunud olevat:

“Kas see Kaarel on kogu aeg niisugune?”

“Ah, kuula nüüd Kaarli juttu! Tal on lihtsalt purjus peaga loll komme igaühe kallal norida niikaua, kui kusagilt jälle kitli kätte saab. Ärge pange tühja tähele!” Kristjan avas madala õuevärava ja sammus mööda suurtest paekivilahmakatest laotud kõnniteed maja kivitrepi poole. “Tulge, ma näitan teile elamise kätte!”

“Mul ei ole teile praegu toasusse jalga anda. Ema omad on kusagil, aga…” kahetses Kristjan, kui nad avaras esikus kingad jalast ära võtsid.

“Mul on toasussid kotis olemas.” ütles Pille. “Ma otsin nad kohe üles!”

Kristjan läks otsejoones läbi köögi oma magamistuppa ja astus siis sealt paremale pöörates ning pruune uksekardinaid kõrvale lükates edasi suurde külalistetuppa, kuhu tal oli plaanis Pille elama panna ja asetas tüdruku napi varanduse keset tuba põrandale: “See siin ongi teie tuba!”

“Kus ma siin magada tohin?” Pille vaatas uudishimulikult talle elutoaks pakutud ruumis ringi. See oli tavaline sajandi alguses ehitatud talumaja piklik tagumine tuba mille ühes seinas oli kohe ukse kõrvalt algav pikk valgeks värvitud soe müür. Toa teise seina ääres seisis suur vanaaegne kolme poolega riidekapp ja akende kõrval diivanid – üks uuem, teine vanem. Kahe akna vahel olevas toa nurgas oli veel suur peegel koos peeglilauaga ja keset tuba seisis kõrgete seljatugedega toolide ringis lakitud pealispinnaga kolme jalaga ümmargune laud.

“Magage ükskõik kumma diivani peal… Ja oma riided pange sinna kappi!” Kristjan osutas seina ääres seisva kolme helepruuni uksega ja päevinäinud välimusega riidekapi poole. “Seal on küll veel ema riided sees, kuid tõstke need kõrvale või visake nad hoopis välja ja tehke oma asjadele ruumi.”

“Kuidas ma lähen võõraid asju kiskuma? Ehk tõstab peremees need ise kapist välja?!”

“Teate… Mina ei jaga neist asjust suurt midagi ja ega ei… Tahagi jagada!” Kristjan vaatas esmakordselt Pillele otse silma – tüdruku paistes laugude vahelt vaatasid talle vastu valvsad, tumepruunid silmad, ja kordas: “Mina ei jaga neist asjust midagi… Olge nii hea ja palun pange siin kõik asjad oma käe järele paika niimoodi, et siia kappi jääksid vaid teie ja minu riided.”

“Teie omad ka?” imestas Pille.

“No-jah, muidugi! Teist riidekappi ju ei ole. Meil on kogu aeg uuemad riided selles kapis olnud.”

“Siin pole selle toa ja teie magamistoa vahel ust ka, mida saaks kinni panna!”

“Niikaua, kui mina mäletan, on selle ukseava ees kogu aeg ainult kardinad rippunud…”

“Kas te ei saaks siia kuidagi moodi ust ette panna?” uuris Pille ebalevalt.

“Pole õrna aimugi, kus selle toa uks võiks olla! Mina küll ei mäleta, et ma oleksin oma eluajal seda kusagil näinud.” ütles Kristjan ja lisas justnagu enese õigustuseks: “Seda ust pole siin ka kunagi vaja olnud.”

“Praegu oleks nagu vaja. Ma tahan ukse kinni panna kui õhtul magama lähen!”

“Ma ei tea… Võib-olla ehk leian edaspidi mingisuguse ukse siia ette, aga praegu pole mul teda küll kusagilt nii järsku võtta.” Kristjan laiutas kahetsevalt käsi, “Pole noh, saate aru!”

“Mina ei taha niimoodi…”

“Mis siis saab? Minul ei ole teile praegu ka teist tuba pakkuda. Maja pööningu peale tuleb järgmiseks kevadeks ehk paar tuba juurde kui talvel on aega ehitada. Kui te ei julge siin toas magada, siis… Siis ma pean teid vist viima Ella õe juurde tagasi!” Kristjan ei teadnud hetkel isegi kas rõõmustada või kurvastada selle ootamatult ilmunud võimaluse üle Pillest lahti saada. Tal oli küll mingisugune eelarvamuslik vastumeelsus selle siniseks pekstud silmadega võõra tüdruku vastu, kuid samas oli ta ka sunnitud Pillet kinni hoidma, sest tema loomad tahtsid juba mõne tunni pärast talitamist.

“Kuidas ma niimoodi magan? Lahtise uksega toas…”

“Mis siis teha… Kas minu ausõnast teile piisab?” Kristjan pakkus välja esimese pähe tulnud mõtte.

“Mis maksab ühe mehe ausõna?!”

“Minu ausõna on kindlam kui mingisugune uks!” Kristjan oli veidi solvunud – mingisugune jumala võõras tüdruk kahtleb temasuguse mehe sõnas ja küsis: “Kuidas siis jääb, kas sõidame kohe tagasi või usute minu ausõna? Mul pole aega pikalt jorutada – homme on vaja juba minna põllule otra võtma ja minu kombain tahab veel veidi korrastamist.”

“Eks ma siis pea uskuma…” ohkas Pille ja istus alistunult akna kõrval olevale pruuni mööbliriidega kaetud uuemale diivanile ning ütles vaikselt, nagu iseendale: “Ehk on Kristjan mõistlikum mees kui Ants!”

“Ma toon autost teie kolmanda spordikoti ka ära ja vaatan siis meile midagi süüa.” ütles Kristjan Pille viimasele märkusele tähelepanu pööramata, kuid porises uksest välja minnes omale siiski pahaselt vuntsidesse: “Leidis kurat ka kellega mind võrrelda!”

Kui nad mõni aeg hiljem köögi akna juures oleva ümmarguse laua ääres Kirstjani praetud kanamune sõid, lausus Pille:

“Ella ütles, et te ei oska üldsegi süüa teha, aga näe…”

“Ega oskagi!” mõmises Kristjan võileiba närides: “Ega muna praadimiseks pole just suurt tarkust vaja… Edaspidi hakkate ju teie süüa tegema, nagu meil jutt oli. Jah?”

“Jah, seda küll, kuid…” Pille tundus olema kohmetu ja veidi pelglik, kuid asus siis justkui julgust kogudes kohe asja juurde: “Kust ma toiduained saan?”

“Siin köögi kapis peaks üht-teist olema… Mis puudu on, toome poest. Raha saate selle jaoks minu käest!” ütles Kristjan ja küsis siis äkki pähe tulnud mõtte ajel: “Te tulite selle Antsu juurest ära ilma sentigi saamata?”

“Jah… Mul polnud aega lõpparvet võtta…”

“Mh-mh-mm… “ Kristjan mõtles hetke ja koukis siis teksapükste tagataskust välja väikese pruuni rahakoti, soris selles veidi ja ulatas Pillele üle laua kolm sajalist: “See on avanss, või nii… Paljugi mis naisterahval mõnikord osta vaja on. Otsa talus peab inimesel ikka kas või sentki taskus olema!”

“Kas see on… toiduraha või?” küsis Pille raha vastu võttes.

“Ei, ma ju ütlesin, et see on avanss! See on teie isiklik raha!” Kristjan silus käega vuntse. “Meie toiduraha annan ma teie kätte siis, kui te olete mulle ütelnud, mida ja kui palju on vaja poest osta.”

“Aitäh…” tänas Pille, pani raha enda ette lauale ja ütles: “Ma ei tea, mida peremees süüa armastab… Ma võib-olla ei oskagi niimoodi süüa teha, kuidas vaja on…”

“Mina söön kõike mis hamba all ei liiguta ega karju.” muigas Kristjan ja ütles laua äärest üles tõustes: “Ma lähen nüüd kombaini juurde. Teie aga olge nii hea ja seadke ennast siin sisse, pange ka köögis kõik asjad oma käe järele ning vaadake siis ka millised toiduained siin on ja mida peaks juurde ostma. Nõus? Eks?”

“Kuidas ma sobran võõra köögi kappides… Võib-olla on parem, kui te toote poest ise mida vaja on?”

“Kui te mõtlete hakata siin elama ja tööd tegema nagu võõras, siis ei tule sellest head nahka!” arvas Kristjan.

“Kuidas ma pean siis siin olema?”

“Nagu perenaine!”

“Ma olen siin ainult teenijatüdruk, mitte perenaine!” pareeris Pille.

“Ma arvan, et te olete siin teenijatüdruk perenaise ülesannetes! Nii on vist õigem…” muigas Kristjan ja näitas siis köögi aknast õunapuude tagant paistva luitunud laudadest seintega ning pilpakatusega heinaküüni poole: “Kui midagi vaja on, siis ma olen näete, seal aia nurgas, suure vahtra taga paistvas masinakuuris.”

“Kas seal masinakuuris ongi teie kombain millest te rääkisite?”

“Jah, enamik masinaid on mul seal.” ütles Kristjan, “Sooja see kuur ei pea muidugi, kuid vihma ja lume eest kaitseb küll!”

Kristjan läks esikusse, võttis nagis rippuva teksapluusi taskust piibu ja tubakakoti ning ütles lahtise ukse vahelt kööki vaadates: “Kui hakkate nõusid pesema, siis ärge ainult külma veega peske – kraanist tuleb ka sooja vett, ning jah, veel – tualett on siit otse, läbi esiku minna…”

Helepruunis toonis, lillelise tapeediga tapetseeritud esiku teises seinas oli kõrvuti kaks ühtemoodi helepruuniks värvitud ust ja Kristjan avas neist ühe, ning astus väikesesse riietusruumi, mille parempoolses seinas oli pikergune kitsas aken ja selle kõrval nelja kitsa uksega kõrge riietekapp nagu neid tehaste riietehoidudes tavaliselt kasutatakse. Kristjan astus kapi ees põrandal olevale puurestile, võttis puhtad riided ükshaaval seljast ja pani need korralikult kappi. Avas siis kapi teise ukse ning võttis sealt välja pruuni kombinesooni ning tõmbas selle vilunud liigutustega omale selga. Samast kapist võttis ta ka lühikeste säärtega kirsavoid ja kerge nokkmütsi. Enne õue minemist pistis ta pea veel kord köögi ukse vahelt sisse:

“Pille, tulge palun hetkeks siia!”

“Kohe tulen, peremees!” vastas see teenistusvalmilt, kuivatas kähku käed kraanikausi kohal olevasse ebamäärast värvi käterätikusse ja tuli esikusse: “Mis on?”

“Tulge, ma näitan teile kus te hakkate hoidma oma laudariideid.” ütles Kristjan ja viis Pille sinna, kus ta ise ennist riideid vahetas, “See siin on riietusruum ja näete, sellesse kappi pange oma tööriided.”

Kristjan avas kaks aknapoolset kapi ust ja tõmbas ühest neist välja oma ema vana laudakitli ning viskas riietusruumi nurka. Vaatas veel ka teise kapi üle ja ütles:

“Noh, nüüd saate oma laudariided siia kappi panna!”

“Jah, aga… Mul polegi vist niisugust riiet selga panna millega saaksin lauta minna… Tööriided jäid mul ju kõik sinna…”

“Ah, soo…” ütles Kristjan ja silus mõtlikult oma vägevaid vurre: “Vaadake siis omale esialgu midagi minu ema riietest mis seal suure toa kapis on. Neid pole ju niikuinii enam vaja. Pärastpoole mõtleme ehk midagi targemat välja. Eks ju?”

“Hea küll!” oli Pille nõus ja osutas riietekapi kõrval olevale uksele: “Kas siit saabki tualetti?”

“Jah! Ja see esikus olev teine uks, mis riietusruumi ukse kõrval on, viib jälle rehealla.” vastas Kristjan käega esiku poole osutades ja avas siis Pille poolt näidatud ukse, mis oli täpselt samasugune nagu riietusruumilgi: “Siin on nii tualett kui ka vannituba koos dušiga.”

“Oh-hoo!” hüüatas Pille imestunult, “Kas dušš töötab ka või?”

“Loomulikult töötab! Päeva lõpus tõmbad ju ennast ikka veega üle enne kui tuppa lähed.” arvas Kristjan ja küsis justkui oma sõnadele kinnitust tahtes: “Eks ju?”

“Hiiglama vahva!” Pille paistes silmalaugude vahel välgatas lõbus tuluke. “Kas ma tohin pärast siin ennast pesta?”

“Ma pole seda vannituba siia eksponaadiks teinud!” ütles Kristjan ilmse uhkustundega ja küsis muiates: “Mul on siin viiekümneliitrine kuuma vee boiler, kas sellest veest teile jätkub?”

Pille jättis tema küsimusele vastamata ja uuris hoopis vannitoa ust: “Kuidas see uks lukku käib?”

“Jälle häda!” porises Kirstjan rahulolematult, “Seal polnud ust, siis pole jälle ukse lukku!”

“Tuleks panna…” arvas Pille süüdlaslikult naeratades. “Ilma lukuta on paha pesemas käia!”

“Mul pole praegu lukku käepärast ja pole ka aega sellega jantida!” ütles Kristjan järsult ja suundus väljapääsu poole: “Ka see uks käib minu ausõnaga kinni!”

“Kui iga ukse jaoks on vaja ausõna, siis niimoodi saavad need mul varsti otsa!” porises Kristjan mööda kõnniteed masinakuuri poole sammudes rahulolematult. Ta tahtis oma vannitoa ja vesiklosetiga Pille ees veidi ärbelda, kuid luku puudumine vannitoa ukse ees tegi sellele soovile järsu lõpu. Kristjan tõmbas tusaselt peoga kõnnitee ääres kasvavatest sõstrapõõsastest kobara pooltooreid marju ja pistis suhu:

“Siia uks, sinna lukk! Kust mina need nii äkki välja võtan ja mine kurat võta kinni, mida proua veel soovib saada!”

Ta oli seda vannituba juba ammu tahtnud ja möödunud talvel, kui ta koos Kaarliga lõhkus maha rehetoa tahmase lae ja ka pööningust kõrgemale ulatunud rehetoa seinad ning selle asemele uue ning tugeva lae ehitas, siis ehitas ta ka rehetoa kõrval pooltühjalt seisnud vanasse sahvrisse vannitoa ning tualeti. Kevadel, kui maa ära sulas, ühendas ta maja veevärgi lauda omaga ja niimoodi sai ta ka elumajja vee sisse. Sel kevadel jõudis ta lauda taha valmis ehitada juba eelmisel sügisel alustatud suure settekaevu ning sellega lahenes hoobilt ka reovete probleem.