Читать книгу Otsa uus perenaine - Jüri V. Grauberg - Страница 4

Kristjan tõmbas masinakuuri suured uksed ükshaaval laiali ja astus sisse. Otse ukse ees seisis sinise “Belarussi” kõrval kollane Soome päritolu kombain “Sampo”, mille ta oli paar aastat tagasi Soomest ostnud. Õigemini, see kombain polnud veel päris tema oma, sest osa sellest rahast, mida Juho tahtis kombaini eest saada, oli veel maksmata. Juho ja Kristjani isa olid sõbrunenud sõja ajal, kui nad koos Karjala kannasel ägedasti peale tungiva Punaarmee vastu võitlesid. Nendes ohvriterikastes lahingutes oli Juho saanud raskesti haavata ja Kristjani isa oli vedanud ta oma seljas venelaste tule alt ära. Seda ei unustanud Juho kunagi ja hulk aastaid hiljem, kui piirid veidi lahtisemaks muutusid, otsis ta oma tolleaegse lahingukaaslase ja elupäästja üles. Kristjan mäletas veel neid aegu, kui tema isa käis Juhoga Tallinnas kohtumas, sest Vene ajal välismaalasi ju linnast maale ei tahetud lubada. Nendest põgusatest kohtumistest arenes pikaajaline läbikäimine mis ei katkenud isegi siis, kui purjus ja kanapime miilits Kristjani isa siinsamas, Vaarku keskuse poe lähedal auto alla ajas. Mõni aasta tagasi, kui Kristjan jälle Soomes käis, pakkus Juho talle oma vana kombaini, et näh, sa oled nii oma isa nägu ja tahad tema talu üles ehitada, kas sa ei tahaks omale ühte head leikuupuimurit saada? Kristjan oli ahvatlevast pakkumisest meeldivalt üllatunud ja kui veel selgus, et Juho ei tahagi kombaini eest kogu raha kohe kätte saada, siis oli asi otsustatud, ning juba mõne kuu pärast sõitis Kristjan “Sampoga” läbi Tallinna kodu poole. Oma kombain muutis Otsa talu sõltumatuks tema naabritest, kes pidid mitme peale läbi ajama ühe päevinäinud Vene “Nivaga”. Esimesel aastal käisid naabrid ka Kristjani kombaini omale nurumas, kuid tema üteluse peale: “annad perse külasse, siis ise situd varsti läbi küljeluude”, mindi rahulolematult porisedes minema. Kristjanil oli kombain kallilt käes ja ta ei soovinud seda “aitäh” ega ka isegi raha eest kellegi teise kätte anda. See oli juba vanast ajast teada asi, et kui masinal on mitu peremeest, siis pole tal ka pikka iga. “Sampo” oli tal tegelikult peaaegu põllule minekuks valmis, sest Kristjan oli juba mitu nädalat vabadel hetkedel tasapisi puhastanud sügisel hoolikalt konserveeritud masinat, vahetanud mootoris õli ja määrinud kõiki neid kohti mis kombainil määrimist vajasid. Praegu tahtis ta valada vaid paaki kütust, radiaatorisse vett, panna peale aku ja siis proovida masinale hääled sisse panna.

“Kurat, pidi see Kaarel ka oma londi jälle õliseks tõmbama!” siunas Kristjan, kui ta masinakuuri seina ääres oleva puki peal küliti olevast vaadist kütust ämbrisse valas: “Homme hakka ise traktoriga põllult vilja ära vedama! Leidis kurat ka aja millal jälle lakkuma hakata!”

Valanud paagi täis, võttis ta sealtsamast seina äärest veel kaks ämbrit näppu ja tõi kaevu juurest kombaini radiaatorisse vett. Keeras siis radiaatori korgi kriuksuga kinni ja seadis sammud kaevu kõrval oleva väikese palkseintega endise aida poole, mille ühte otsa oli ehitatud saun ja teise otsa Kristjani töötuba. Mees tõi töötoast suure aku, asetas selle samas töötoa seina ääres seisvale kultivaatoriratastega kärule ja tiris siis selle mööda aiaäärset pooleldi rohtunud teed kombaini juurde. Kogu selle tegevuse juures ei saanud ta lahti vastakatest mõtetest, mis ikka ja jälle tema peas ringi sebisid. Kristjan oli Ella nõudmisele järel andnud ja teenijatüdruku tallu võtmisega nõustunud ainult oma lehmade pärast. Need tahtsid nii lüpsmist kui ka muidu hooldavat kätt ja Kristjan ei saanud parimagi tahtmise juures sellega üksi hakkama sest peale lehmade lüpsmise oli talus veel hulgaliselt teisigi töid mis tegemist tahtsid. Talle ei olnud aga sugugi meeltmööda uue, võhivõõra inimese tulek tallu, sest see ähvardas segamini paisata kõik selle, millega ta oli harjunud. Kristjani tegid ettevaatlikuks ka Pille siniseks pekstud silmad, sest tüdruk võis ju rääkida mida tahes, kuid õige mees tema arvates ikka niisama, heast peast, naisterahva vastu kätt ei tõsta.

“Selle tüdruku jutul on ikka mingi kahtlane maik juures!” mõmises Kristjan omale vuntsidesse kui ta akut kombainile tõstis, “Ega see plika ikka ka nii päris puhas ja süütu ka ei ole kui ta ennast paista laseb! Mis ta muidu niimoodi peksa sai!”

Ta ühendas akule otsad külge ja visanud silma korraks üle tehtu, võttis taskust piibu, täitis selle pikkamööda tubakaga, tõmbas siis tikuga põlema ning ronis kombaini istmele.

“No vaatame siis…” pomises Kristjan piipu pahvides ja käivitas mootori. Kombaini mootor korra turtsatas ehmunult ja hakkas siis tuure järsult üles võttes ühtlaselt undama.

“Raisk! Nagu paugupill!” vandus Kristjan rahulolevalt, lükkas ettevaatlikult esimese käigu sisse ja sõitis pikkamööda masinakuurist välja.

Sõitnud mõne meetri hoonest eemale, pidurdas ta ja käivitas kombaini mehhanismid. Ronis siis kombaini istmelt maha ja käis pikkamööda ümber “Sampo” ning kuulas hoolega sõelade sahmimist, vaatas rihmade jooksu ratastel ja katsus peoga katkiseid laagreid otsides kuullaagrite kaani.

“Kui ongi mõni laager katki, ega ta sitt siis selle natukese ajaga vist ei kuumene…” arvas mees ja laskis “Sampol” tühjalt edasi töötada, “Las soojeneb…”

Seistes kombaini kõrval ja kuulates tähelepanelikult masina ühetasast undamist, vaatas Kristjan sinnapoole, kus teisel pool sammaldunud lipikutest aeda, marjapõõsaste ja õunapuude taga, kolme suure pärna all, paistis Otsa talu palkseinte ning eterniitkatusega elumaja. Selle hiljaaegu pandud eterniitkatuse alla mahtusid köök ja kaks magamistuba koos Kristjani ehitatud uue vannitoa ning tualetiga maja ühes otsas ja rehetuba maja keskel ning pikk, suurte küüniustega rehealune maja teises otsas. Nagu juba eespool öeldud, oli Kristjan möödunud talvel rehetoalt kogu ülemise osa maha lammutanud ja lasknud rehetoa kõrge lae allapoole, maja pööninguga ühe kõrguseks. Kahekesi Kaarliga olid nad meisterdanud ka korraliku käsipuudega trepi, mis viis otse köögist pööningule. Sinna tahtis Kristjan tulevikus ehitada kaks-kolm tuba, sest mis see lakapealne ikka ainult kassile pulmade pidamiseks peaks olema, nagu ta oli emale möödunud sügisel põhjendanud kogu selle aastakümnete tahmast läbi imbunud krempli lammutamist.

Elumaja trepi ja rehealuse uste vahel oleva riietusruumi kitsa akna kõrvalt läks lipikutest tehtud madal aed maja ees kasvava suure pärnani, mille juures oli ka jalgvärav, ning sealt otse edasi paarikümne sammu kaugusel oleva kaevuni, jagades niimoodi maja ees oleva ala karjahooviks ja marjaaiaks. Avara karjahoovi keskel sirutas oma oksi taeva poole peaaegu sama suur pärn nagu maja ees kasvavgi ja selle okste vahel võis samuti näha luitunud välimusega linnupuure. Kaevu juurest pöördus aed paremale ja kinnitus otsaga Kristjani töötoa seina külge, et siis jälle selle endise taluaida saunapoolsest otsast sirgelt edasi minna suure viljapõllu ääres oleva masinakuuri poole. Sealt, aia nurgas kasvava suure vahtra juurest pöördus aed täisnurga all paremale ja suundus eemal paistva tiheda kuusemetsa poole, et siis jälle mõnekümne meetri pärast pöörata paremale ning siis juba tiheda sireliheki sees minna uuesti tagasi elumaja juurde ja kinnituda selle tagumise seina külge, otse sahvriakna kõrvale. Sellesse aeda mahtusid mitu rida marjapõõsaid ja ka poolteisttosinat erineva vanusega õunapuud. Sireliheki ääres marjapõõsaste vahel seisid maasse taotud vaiadel ka kuus-seitse mesitaru.

Marjaaia saunapoolses servas olevad pikad porgandipeenrad ja pikk rida hernekeppe ning väikeste klaasidega madalavõitu, kuid pikk kasvuhoone andsid tunnistust, et Kristjani ema oli majas, vaatamata oma vanusele, õige hakkaja perenaine olnud. Nüüd pidi kõike seda hakkama hooldama see siniseks pekstud silmadega, ei tea kust tulnud noor naine. See võõras inimene hakkab nüüd tegema kõike seda mida oli enne pikki aastaid teinud Kristjani ema, Otsa Milde, ja see mõte ei tahtnud mehele kuidagi pähe mahtuda. Liiga järsku tulid kõik need muutused tema jaoks. Samas pidi ta endale aru andma, et ilma kindla abiliseta läheb tal talupidamine õige raskeks, kui mitte päris võimatuks. Kaarlit ei saanud isegi kõige parema tahtmise juures pidada kindlaks abiliseks ja tahes tahtmata pidi ta leppima selle võhivõõra tüdrukuga kelle naabrinaine oli talle sokutanud. Oli see tüdruk aga see inimene, keda võis usaldada ja kes oli just see “kindel”?

“On ikka kuradi jama küll!” vandus Kristjan ja popsis kombaini ümber jalutades ning masina tööd kuulates närviliselt piipu. “Ja kurat, midagi pole teha ka, vägisi tuli see nuhtlus majja võtta…”

Juhuslikult marjaaia poole vaadates märkas ta kuidas maja uks äkki lahti lükati ja sealt tuli trepile Pille, sinised teksad jalas ning hele pluus seljas. Hetke seisatanud ja ringi vaadanud, läks tüdruk kindlal sammul mööda teed kaevu juurde ning pööras siis sealt edasi masinakuuri poole.

“Mida see nuhtlus siit tahab?” imestas Kristjan ja kohendas masinlikult kombinesooni oma jändriku keha ümber.

“Nuhtlus” tuli otsejoones töötava kombaini juurde ja ulatas sõnagi lausumata Kristjanile kulunud väljanägemisega kirjaümbriku.

“Mis see on?” küsis Kristjan ümbrikku vastu võttes imestunult.

“Raha!” vastas Pille. “Ma leidsin selle riidekapist voodilinade vahelt!”

“Mida te sealt otsisite?”

“Peremees ju käskis riidekapi korda teha…” kehitas Pille oma kandilisevõitu õlgu.

“Ah, soo, jah… See on vist ema raha. Temal oli ikka kombeks oma raha riiete vahele peita.” taipas Kristjan ja küsis ümbrikku pikkamööda lahti tehes: “Kui palju siin on?”

“Ma ei tea! Ma ei loe võõrast raha!”

Kristjan tõmbas sõnagi lausumata ümbrikust õhukese rahapataka välja ja luges sõrmede vahel sajalisi lapates selle kähku üle: “Siin on ligi kolm tuhat krooni!”

“Võimalik… Ma siis lähen?”

“Oota!” Kristjan mõtles hetke ja lausus siis: “Viige palun see raha jälle sinnasamasse tagasi kus ta oli.”

“See pole ehk kõige parem koht nii suure summa hoidmiseks ja …” vaevumärgatav muie mängles Pille veidi allapoole hoidvates suunurkades: “Raha peaks olema ikka vist peremehe käes?!”

“Talu raha on loomulikult minu käes, kuid see on ema raha ja kuivõrd te olete siin tema asemel, siis pange see raha sinna tagasi, või… Või sinna, kuhu te ise arvate heaks seda panna.”

“Kas nii suurel mehel on enam ema vaja?” Pille hääles võis aimata vaevumärgatavaid pilkenoote.

“Ma pole seda niimoodi mõelnud!” porises Kristjan, kellele ei jäänud märkamatuks tüdruku pilkav toon ja seletas vastumeelselt: “Ma saan niimoodi aru, et te teete siin kõiki neid töid, mida minu emagi tegi?!”

“Mina teen siin vaid neid töid mis on meie lepingus kirjas!” väitis Pille. “Võõra raha hoidmisest või valvamisest pole seal ridagi!”

“Meie lepingus on kirjas niimoodi: “Kohustun tegema kõiki talule vajalikke töid vastavalt minu oskustele ja võimalustele.”” tsiteeris Kristjan lepingu teksti peast ja küsis: “On mul õigus?”

“On küll…”

“Vaat niimoodi!” lausus Kristjan rahulolevalt ja lisas: “Pange see raha siis sinna, kus te arvate sel olema kõige turvalisem ja kasutage seda raha vaid talu vajadusteks ilma raiskamiseta ja tühja-tähja ostmiseta! Teeme nii?”

“Mina ei taha nii suurt raha oma kätte!” punnis Pille vastu. “Teenijatüdrukul pole talu rahaga mingisugust pistmist!”

“Teie olete siin teenijatüdruk perenaise ülesannetes nagu ma teile vist juba selgitasin ja palun teid siin ka niimoodi elada ja tööd teha!” ütles Kristjan, surus ühe liigutusega ümbriku Pillele püksitasku ja küsis pahaselt: “Mitu korda ma pean ühte ja sama asja teile seletama? Mis? Ah?”

Pille tõstis oma tumedad, kaarjad kulmud hetkeks imestunult üles, viskas siis pea järsult selga, pööras Kristjanile solvunult selja ja sammus sõnagi lausumata minema.

“Kuradi nuhtlus niisugune!” porises Kristjan tüdrukule pahaselt järele vaadates ja ei saanud samal ajal jätta imetlemata selle “nuhtluse” kerget sammu ning kaunist puusajoont.

“Kui ta hakkab mulle kogu aeg vastu vaidlema, siis näeb selle kuradiga siin veel igasugust tirelit!” arvas Kristjan, kui oli lasknud kombainil mõnda aega töötada, selle mootori välja lülitas ja piipu popsides mööda marjaaia äärt pikkamööda maja poole läks.

Kristjan teadis, et emal oli kusagile veidi raha peidetud, kuid ta ei olnud ealeski selle vastu huvi tundnud, sest olgugi, et talus juhatas ja kamandas ema, oli talu ikkagi Kristjani nimel ning ka rahaasju ajas tema. Ema raha ei olnud Kristjanil “bilansis” ja selle usaldamisega Pille kätte tahtis ta ka ühtlasi välja uurida, kui palju võis oma uut teenijatüdrukut usaldada ning kui palju temale loota. Kristjan arvas nimelt, et kui Pillel on midagi halba mõttes, siis kaob ta lähemail päevil koos tema kätte usaldatud rahaga ja siis oleks ta “nuhtlusest” kohe lahti, olgugi, et võib-olla ehk liiga soolase hinnaga. Samas oli ta aga südamapõhjas millegipärast kindel, et Pille ei lähe selle rahaga kuhugile ja ta võib selle võrra oma teenijatüdrukut rohkem usaldada.

Kristjan läks riietusruumi ja vahetas üks-kaks-kolm riided ära, pesi duširuumis käed puhtaks ning läks kööki. Võttis külmikust õllepudeli, pani valge köögikapi nurga peal oleva väikese raadio mängima ja istus akna äärde köögilaua taha õlut jooma. Ta ei jõudnud oma õllekannu veel täiski valada, kui kööki tuli Pille:

“Ah teie… Ma mõtlesin, et kes siin köögis toimetab…”

“Kas te leidsite ema riiete hulgast omale midagi sobivat, mis kõlbaks lauta selga panna?” küsis Kristjan vastuse asemel, “Tunni-pooleteise pärast on juba vaja lehmad karjamaalt koju ajada!”

“Seal on kõik ainult uued kleidid.” ütles Pille, “Neid ei saa ju ometi lauta selga panna!”

“Minu ema kleidid ei kõlba teile isegi lauta selga panna?” küsis Kristjan imestunult.

“Ei, ma ei mõelnud niimoodi! Need kleidid on lauda jaoks liiga ilusad!” pareeris Pille ja küsis: “Äkki on teil mõni vana kombinesoon, mis mulle kõlbaks selga anda?”

“Kombinesoon? Teie tahate omale lauta töökleidi või – kitli asemel hoopis kombinesooni selga panna?” küsis Kristjan üllatunult, jõi kannust pika sõõmu õlut ja ütles siis peale vähest mõtlemist: “Mul on küll üks tutt-uus kombinesoon olemas… Aga see on vist teile liiga suur selga panna.”

“Ma ehk jõuan seda enne lauta minekut veidi kohendada…” arvas Pille.

“Kas kleit poleks siiski parem ja mugavam laudariie kui minu suur kombinesoon?” küsis Kristjan, kes oli enesele pahane selle üle, et ta oli kogemata oma uue, olgugi, et talle väikesevõitu kombinesooni välja pakkunud. Ta ei suutnud ka kuidagimoodi ette kujutada kombinesoonis lehmalüpsjat. Ema oli laudas ikka kandnud alati kitlit või siis haruharva mõnda vana kleiti, kui see päevinäinud laudakittel parajasti pesus oli.

“Pole ju tähtis kas lüpsjal on laudas seljas kittel või kombinesoon, peaasi, et see puhas ja mugav oleks. Mulle isiklikult meeldiks kombinesoon rohkem!” Pille seisis Kristjani vastas laua ääres ja näperdas närviliselt toiduplekkidega kaetud laudlina serva.

“Mm-mn-jah!” mõmises Kristjan omale vuntsidesse ja loivas vastumeelselt üle eeskoja riietusruumi ning tõi sealt peale väikest kohmitsemist ära samasuguse pruunist puuvillasest riidest kombinesooni nagu tal omalgi oli: “Näh, siin ta on! Proovige selga!”

“Aitäh!” tänas Pille ja kadus kombinesooni kaenla alla võttes oma tuppa.

“Kurat!” torises Kristjan mõttes kui ta ukse taha kadunud tüdrukule järele vaatas. “Hakka nüüd omale varsti uut kombinesooni ostma!”

Olgugi, et see ära antud kombinesoon talle veidikene väikene oli, oleks see Kristjani arvates ikkagi igapidi asja eest olnud. Nüüd oli “nuhtlus” selle kombinesooni temalt välja luninud ja Kristjanil ei jäänud muud üle, kui kurvalt laua taha istuda ja omale õlut valada. Ta laskis õllel hea maitsta ja hellitas südames lootust, et see kombinesoon Pillele nii suur on, et ta loobub igasugusest ümber tegemisest ning lepib ikkagi mõne ema kleidiga suure toa kapist. Kahjuks ei olnud tema lootustel määratud täituda sest mõni minut hiljem tuli “nuhtlus” kööki tagasi, Kristjani uus kombinesoon kotina seljas.

“Kui ma vöökoha rihmaga kinni tõmban, ning varrukad ja püksisääred üles käärin, siis kõlbab see kombinesoon mulle küll.” Pille hääles arvas Kristjan aimavat ettevaatlikku õhinat ja püüdlikust.

“Mn-ja-aa…“ venitas Kristjan pooleldi täis õllekannu käes hoides ja arvas: “Niisuguste üles kääritud varrukatega on laudas sant tööd teha!”

“Need võib ju ka lühemaks lõigata.” arvas Pille ja lisas: “See käib kähku, ma õmbleksin masinaga servad üle ka ja… Kui neid varrukaid ainult tohib lõigata…”

“Ah, kurat… sellega, laske aga käia!” Kristjan tahtis ütelda: kurat sinuga, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni ja tõusis: “Ma panen teile õmblusmasina suurde tuppa üles!”

“Kas seal saab õmmelda?”

“Muidugi saab! Ema õmbles küll alati köögis, kuid ma panen õmblusmasina teile sinna üles, sest ma tahan köögis rahulikult õlut juua!”

“Hea küll!” oli Pille kohe nõus.

Mõni minut hiljem istus Kristjan jälle köögis laua ääres, oma lemmikkohal, vaatas piipu popsides mõtlikult aknast välja ja limpsis tasapisi õlut.

Pille majja võtmisega oli ta oma arvates läinud välja suure riski peale, sest polnud ju teada, kuidas see naisolevus hakkab siin elama ja mis moodi laabuvad nende suhted. Kristjanil polnud elus veel kordagi tulnud elada ja olla ühe katuse all ühegi naisterahvaga peale oma ema ning see tegi teda veidi närviliseks. Vaatamata mõningasele vastumeelsusele Pille suhtes, kätkes see endas siiski ka mingisugust senitundmatut võlu ja salapärasust.

“Ah, on mis on!” arvas Kristjan mõnuga piipu popsides, “Peaasi, et lehmad hooldatud saavad ja teab mis suurt palka ta ju ka ei küsinud selle eest!”

Kristjan rüüpas kannust õlut ja tegi niimoodi aega parajaks, sest selle natukese ajaga, mis veel karja lauta ajamiseni jäi, polnud mõtet enam midagi suuremat ette võtta. Suurest toast hakkas peagi kostma õmblusmasina vurinat ja veel enne, kui Kristjan jõudis oma piibutäie korralikult ära tõmmata, ilmus kööki Pille, parajaks lõigatud varrukate ning püksisäärtega kombinesoon seljas. Pähe oli ta pannud omale väikese nokatsiga kerge suvemütsi ja vööle tõmmanud meeste püksirihma.

“Peremees, kas ma niimoodi tohin lauta minna?” Pille sirutas käed kõrvale ja keerutas ennast korra köögipõrandal ringi: “Kuidas on?”

“Ju ta käib…” arvas Kristjan tagasihoidlikult. Olgugi, et Pille nägi vaatamata oma siniseks pekstud silmadele selles lohmaks kombinesoonis küllaltki kena välja, ei tahtnud Kristjan teda ometi kiitma hakata: “Ajab enneaegu veel nina püsti! Õienda siis temaga…”

Mis ta selle “õiendamise” all mõtles, seda ei teadnud Kristjan isegi, kuid ta arvas, et kõige parem on suhetes Pillega hoida mingisugust distantsi ja mitte muutuda liiga familiaarseks. Tema oli Otsa talus ikkagi peremees ja Pille vaid ei tea mille eest siniseks pekstud silmadega, palgatud teenijatüdruk.

“Mis siis ikka… Läheme ja vaatame lauda üle!” Kristjan koputas piibu aknalaual olevasse klaasist tuhatoosi tühjaks ja läks riietusruumi ümber riietuma, “Näeb siis ka kui palju Kaarel viitsis sõnnikut välja visata!”.

“Peremees, kustkohast ma omale kummikud jalga saan?” kuulis ta Pillet endale järele hüüdvat.

“Kurat, seda ka veel!” porises Kristjan pahaselt, kui ta riietusruumis omale kombinesooni selga tõmbas ja mõtles ema laudas käimise kummikuid kapist välja võttes: “Tea, kas need lähevad talle jalga?”

“Ma juba murdsin pead ja mõtlesin, mida küll lauta jalga panna…” ütles Pille ja sikutas sealsamas riietusruumi uksel Kristjani ulatatud kummikud jalga, “Peaaegu parajad!”

“Peaaegu?”

“Noh, veidi suured on… Kuid mitte nii suured, et nendega käia ei saaks!” vastas Pille optimistlikult ja suundus välisukse poole.

“Olgu siis nii…” ümises Kristjan ja läks Pillele järele.