Читать книгу Otsa uus perenaine - Jüri V. Grauberg - Страница 5

Otsa talu laut, mis sai valmis just paar aastat enne seda kui venelased oma baasid Eestisse tõid, elas tänu suurusele õnnelikult üle pikad kolhoosiaastad ja sai imekombel ka just neil aastail peale eterniitkatuse. See päästis suure tee äärest kõrvale jääva ja juba ammu tühjaks jäänud hoone lagunemisest. Kristjan oli kohe, kui selleks tekkis võimalus, hakanud seda suurt lauta enda jaoks kohendama ja praeguseks leidsid seal peavarju tema kuusteist lehma, viis mullikat ja vasikad. See lauda osa, kus ta hoidis lehmi, oli betoonpõrandaga ning iga looma asukohta tähistasid automaatjootjad ning raudtorude küljes rippuvad ketijupid loomade kinni sidumiseks. Lauda teine pool oli aga veidi kõrgem põrandat katva vana sõnniku tõttu ning seal olid seinte ääres momendil tühjad sulud lammaste jaoks. Sinna mahtusid ka veel paar seasulgu ning ühte nurka ehitatud õrred mõnekümne kana jaoks. Momendil polnud peale sigade laudas ühtegi looma ja seepärast tundus see olema üsnagi ruumikas. Otsa talu lehmad ja mullikad ning teised väiksemad pudulojused olid suve läbi talu lähedal asuvatel karjamaadel. Kristjan oli juba kolhoosikorra lõpul raiunud suurema osa võssakasvanud endisest Otsa talu karjamaast võsast puhtaks ja niimoodi saanud küllaltki suured maatükid, mis praegu peaaegu täielikult rahuldasid loomade söödavajadused.

“Paistab, et Kaarel pole siin luuslanki just löönud.” arvas Kristjan lauda betoonpõrandat uurivalt silmitsedes.

“Teil on siin rippraudtee ja puha… “ lausus Pille hindavalt ja küsis: “Kus kohta sõnnik tuleb viia?”

“Selle rippraudtee ma tõin kolhoosi laudast siis, kui see tühjaks jäi ja sealt igasuguseid juppe hakati laiali tassima.” seletas Kristjan. “Sõnnik läheb vagonetiga otse lauda taha sõnnikuhoidlasse. See pole just kõige kergem töö, kuid jah… Nii see asi praegu mul siin käib.”

“Kus te piima jahutate?”

“Piimaruum on näete, seal!” Kristjan osutas käega lauda sisse seina äärde ehitatud servatud laudadest kapitaalse ruumi poole, mille lehmadepoolses seinas oleva rohmaka ukse kõrval suurte ja tolmuste klaasidega aken ilutses, “Seal on kõik ühes puntras koos nii lüpsimasin kui ka piimajahutusseadmed. Läheme sinna, ma näitan teile need asjad ka kätte!”

Mõni aeg hiljem sammusid nad mööda otse lauda tagant algavat sügavate traktoriratta jälgedega ja madala võseriku vahel looklevat teerada Otsa talu karjamaa poole, kus okastraataiaga mitmeks pikaks kopliks eraldatud karjamaal sõid rohtu talu loomad. Kristjanil olid lehmad ja mullikad pandud eraldi koplitesse ja mööda metsa äärt harvade põõsaste vahele kaduv okastraataed lubas arvata, et neid karjakopleid oli Otsal rohkem kui need kaks, kus momendil loomad sõid. Mõlemas koplis seisid otse aia ääres peale suurte emailvannide ka raudjalastele keevitatud pikuti pooleks lõigatud bensiinivaadid milles oli loomade joogivesi.

“No nii… Siin nad mul ongi!” ütles Kristjan kui nad traataia äärde jõudsid. “Lehmad ajame nüüd siit otse lauta, teised pudulojused aga jäävad ööseks siia.”

“Kas te lambaid ei ajagi ööseks koju?” küsis Pille ja osutas mullikate vahel söövate lammaste poole: “Kas te ei karda, et hundid lammastele öösel liiga teevad?”

“Kardan küll! Ja mitte ainult hunte…” porises Kristjan omale vuntsi ja selgitas: “Ma ajan nad tavaliselt õhtuti vanasse küünilobudikku. Näete sellesse, mis seal kopli tagumises otsas on! Sel on katus küll vaid ühes servas peal, kuid seinad on tal veel küllalt tugevad. Sellel seal on isegi uks ees ja see käib lukku kah!”

“See on ka siis Otsa talu küün?” Pille ei teinud lukku käivast uksest kuuldes teist nägugi.

“J-jah!” venitas Kristjan, “See ehitati kunagi küll millegipärast Künka taluga kahasse ja ongi kahe talu piiri peal, kuid Künkal ei ela enam ammugi kedagi ning niimoodi kasutan seda küüni vaid mina.”

“Künka talu on siis tühi?”

“Jah, selle talu ainus pärija on juba vana inimene ja on kogu oma elu elanud linnas, kuid millegipärast võttis talu tagasi. Seal pole aga peale võsasse kasvanud hoonete vundamentide enam suurt midagi järel. Vana rehetoa ahi seisis seal küll veel õige pikka aega võsa sees püsti, kuid sinna tegi ühel aastal hunt pesa sisse ja jahimehed lammutasid ka selle lõpuks ära. Praegu on see lihtsalt üks unustatud ja maha jäetud koht, muud midagi!” seletas Kristjan, võttis siis sealtsamast aia posti otsast lühikese oheliku, tõmbas aiamulgust latid eest ära ja sammus Pillet kaasa kutsudes pikkamööda lehmade poole.

“Kirju, Kirju, Kirju…” meelitas Kristjan minnes pikkamööda jooginõudest mõnikümmend sammu eemal rohtu söövate lehmade poole. Suure udaraga musta-valgekirju lehm tõstis Kristjani sõnu kuuldes uudishimulikult pea, liigutas oma musti kõrvu ja uuris suurte silmadega tähelepanelikult tulijat. Kristjan läks kätt ette sirutades pikkamööda lehma juurde ja haaras tema päitsetest kiire liigutusega kinni ning klõpsas oheliku põrga lehma päitsete külge: “Noh, Kirju, hakkame nüüd koju minema!”

“Nii lihtsalt see käiski!” naeratas Pille ja küsis: “Aga kuidas me teised lehmad lauta saame?”

“Teised tulevad Kirjule ise järele!” vastas Kristjan ja hakkas lehma enda järel tõmmates kopli värava poole minema.

Pille imestuseks hakkasid ka ülejäänud lehmad, tagajalgadega piima täis udaraid kahele poole loopides, pikkamööda Kirjule järele minema ja Otsa talu uuel teenijatüdrukul ei jäänudki muud üle kui peremehele ning lehmakarjale järele minna.

“Peremees, kus teil siin udaralapid on?” küsis Pille piimaruumis otsivalt ringi vaadates, kui nad olid kõik lehmad oma kohtadele kinni pannud. “Millega te lehmade udaraid puhastate?”

“Ema pühkis sellega udaraid…” vastas Kristjan ja võttis piimaruumi seinal rippuvate nisakannude kõrvalt naela otsast mingisuguse kaltsu. “See on udaralapp!”

“Jumal, see on ju nii must!” ahhetas Pille Kristjanilt kaltsu vastu võttes. “Kuidas ma niisugusega saan udaraid puhastada?”

“Pole tal häda midagi ja ega siis suvel pole udarad ka nii sitased, et neid lausa pesema peaks.” arvas Kristjan ja pani lüpsimasina käima. Võttis siis seinalt konksude otsast kaks komplekti nisakannusi ja astus rohkem midagi ütlemata nendega uksest välja.

“No on ikka…” ütles Pille rahulolematult ja silkas siis talle järele.

Otsa laudas seisid lehmad kaheksakaupa kahes reas ja nende vahele jäi paarimeetrise laiusega vaba ruum kust oli lüpsjal hea ligipääs kõigile lehmadele.

“Peremees, laske, ma lüpsan ise!” palus Pille, kui Kristjan tema käest udaralappi küsis ja asus vastust ootamata asjalikult piimaruumi poolse rea kõige esimese lehma udara kallal toimetama.

“Kuidas arvate…” pomises Kristjan, pani mõlemad käed tasku ja jäi keset lauta seistes huviga vaatama oma uue lüpsja tegutsemist.

“Tegelikult…” ütles Pille kui oli kaltsuga esimesest udarast üle käinud. “Tegelikult peaks udarate puhastamiseks olema laudas ühekordse kasutusega paberrätikud. Need on küll võib-olla veidi kallivõitu, kuid tasuvad end igal juhul ära…”

“Mis need etemad on…” porises Kristjan vuntsidesse. “Nuhtlus” paistis hakkavat jälle mingisuguseid oma tahtmisi talle ette lugema. Justkui puuduvast uksest ja ukselukust veel vähe oleks olnud!

“On küll etemad!” kinnitas Pille ja küsis siis otsivalt ringi vaadates: “Kus eellüpsinõu on?”

“Misasja?” ei saanud Kristjan aru.

“Noh, see nõu, kuhu tuleks esimesed piimanired lasta. Kas teie lasete siis piima kohe masinasse?”

“Kuhu see piim siis veel peab minema?”

“Oi, niimoodi seda ei ju tehta! Igast nisast tuleb lasta väikene nirekene eellüpsinõusse, et piimakanal saaks puhtaks ja oleks ka näha, milline piim udarast tuleb.” seletas Pille ja nähes, et Kristjan talle eellüpsiks mingisugust nõu ei anna, võttis lehma nisad ükshaaval pihku ning siristas piimanired otse lauda põrandale. Võttis siis nisakannud ja pani need vilunud liigutustega ükshaaval lehma udara külge ning tuli siis julgelt Kristjani juurde, võttis tema õlalt siuhti! teised nisakannud ning läks järgmise lehma juurde:

“Üht ja sama udarapuhastuslappi ei tohi kasutada, sest see soodustab piimakarjas mastiidi levikut. Niimoodi võivad kõik lehmad haigeks jääda!”

“Udarapõletikku, või?” küsis Kristjan ja vaatas huviga uue teenijatüdruku kiiret ning osavat tegutsemist.

“Jah… Seisa nüüd!” manitses Pille lehma kellele ei paistnud udara massaaz sugugi meeldivat. “Ongi! Peremees, selle lehma udaraga pole kõik korras, siin on ühes nisas minu arvates põletik sees!”

“Ella pole mulle sellest sõnagi rääkinud!” ütles Kristjan ebameeldivat uudist kuuldes, läks tüdruku juurde, kükitas kohmakalt tema kõrvale ja uuris hoolega lehma udarat. “Tursunud jah justkui… Kurat! Jama lugu!”

“Piimal pole ka õiget nägu… Vaadake!” ütles Pille ja laskis pika piimanire lauda põrandale.

“Jama lugu…” kordas Kristjan pahaselt nohisedes ja ajas end siis pikkamööda püsti: “Peab õhtul veterinaarile helistama, las vaatab selle lehma udarat korraks.”

“Ma ei usu, et mastiit vaid sellel lehmal üksi on…”

“Misasja?!” küsis Kristjan justnagu ei oleks olnud kuulnud õigesti. “Kas te siis arvate, et kogu mu lüpsikari on udarapõletikus või?”

“Ma ei arva, et kõik lehmad haiged on, kuid te ei pea siin kinni elementaarsematestki hügieeninõuetest ja…” Pille kompas kätega ettevaatlikult lehma udarat ja ütles siis aeglaselt, justkui sõnu valides: “Ja mul on kuri kahtlus, et see lehm pole siin ainukene niisugune…”

“Mis nõudeid siin nii väga vaja on?” imestas Kristjan, kellele ei meeldinud Pille halb hinnag tema lehmade kohta. “Laut nagu laut ikka, põrand puhas ja lehmade udarad ka. Isegi lauda aknad paistavad läbi…”

“Peremees!” pareeris Pille. “Just udarad ei ole nii puhtad kui seda vaja oleks! Sellesama ühe ja ainsa udaralapiga me ju kanname mastiidipisikuid ühelt lehmalt teisele!”

“See lapp käis ju küll!” porises Kristjan rahulolematult. “Kogu aeg on käinud!”

“Selles asi ongi, et see lapp on kogu aeg käinud… Ja selle lehma piima ei tohi ka tervete lehmade piimaga kokku panna!” ütles Pille ja jättes haigusekahtlusega lehma lüpsmise kõige lõpuks, läks järgmise juurde: “Selle lapiga ei tohi enam ühtegi udarat puhastada ja … Ja… Vähemalt mina ei puhasta enam ühtegi udarat sellise kaltsuga!” Pille viskas Otsa talu teenelise udaralapi lopsti! sinnasamasse oma jalge ette lauda põrandale, jäi kahe lehma vahele seisma ja pani käed väljakutsuvalt puusa: “Tooge palun mulle puhtad udaralapid, siis ma saan oma tööd edasi teha!”