Читать книгу Kuritahtlikkus - Jørn Lier Horst - Страница 4

Line küünitas läbi ukse traatklaasist akna sisse vaatama.

Mees tuli koridori lõpust.

Tom Kerr. Üks vangivalvur taga ja teine ees.

Ta oli muutunud.

Kui Tom Kerr neli aastat tagasi kinni peeti ja kohtu alla anti, siis oli tema nägu kõigis meediakanalites. Siledaks aetud põsed, tumedad silmad ja lühikesed paksud juuksed. Hoolitsetud välimusega, püüdes jätta head muljet. Nüüd oli ta rohkem selle mehe moodi, kes ta tegelikult oli. Kes oli võimeline tegema seda, mille eest nüüd kinni istus. Õlad olid laiemad, rind ees. Juuksed rippusid laubale. Nägu oli kahvatu ja nahk inetult ebapuhas. Lahtise suuga nätsutas ta närimiskummi ja vahtis otse ette. Suunurgas vahutas sülg.

Tom Kerr jõudis ukseni, mis lahutas teda ootavatest politseinikest. Võtmed kõlisesid. Tom Kerr kallutas pead ühelt küljelt teisele, kergitas õlgu ja tegi nendega ringe, nagu püüaks kangeks jäänud lihaseid liikuma saada.

Line heitis pilgu Adrian Stilleri poole, kes talle noogutas. Naine tõstis kaamera ja seadis end valmis, astus sammu tagasi. Kui vangivalvur ukse avas, paiskus sealt külma õhku. Tom Kerr venitas suu naerule, nagu oleks keegi just midagi toredat öelnud. Siis astus üle läve. Line püüdis ta kaadrisse ja hakkas pildistama. Mees kandis siniseid teksaseid, halli T-särki ja tumedat dressipluusi.

Adrian Stiller astus sammu ette ja sattus pildile. Ta oli Tom Kerrist pool pead lühem. Ühes käes hoidis Adrian dokumendimappi, teises raadiosaatjat, nii et kättpidi tervitada ei saanud.

„Tom Kerr,“ lausus Stiller ametlikul hillitsetud toonil. „Sa ütlesid, et oled valmis ühes kriminaalasjas kaasa aitama.“

Adrian heitis pilgu kaamera poole.

„Kogu sinu jutt lindistatakse ja sellest saab sinu ametliku ütluse osa. Sa võid ütluses pausi teha ja vahepeal kaitsjaga nõu pidada, seda ei lindistata.“

Line suumis pilti ka Claes Thanckele. Advokaat kandis musta ülikonda ja olukorraga sobimatuid musti kingi. Ta oli olnud kaitsja paljudes vastuolulistes asjades. Tema kliendid kuulusid kõige hullemate sekka. Kelle eest ühiskonda kaitsma peab. Claes Thancket peeti heaks advokaadiks, aga Linele ei meeldinud, kuidas ta oma juhtumeid meedias halvustas.

„Ülekuulamist juhin mina,“ jätkas Stiller. „Meil mõlemal on mikrofon ja saatja, et sinu ütlused kindlalt linti saaks.“

Ta liigutas raadiosaatjat hoidvat kätt.

„Ma kinnitan selle nüüd sinu külge.“

Tom Kerr noogutas vastuseks. Stiller ulatas mehele väikese mikrofoni, mille too sai ise särgi alt kaeluse külge panna. Siis seadis ta saatja Tom Kerri seljale püksirihma külge.

„Kas sa ütleksid midagi, siis teame, et töötab?“

„Üks-üks,“ lausus Kerr.

Tema hääl oli kare nagu kruus.

Line kontrollis kaamera heli ja noogutas Stillerile. Akut ja mälumahtu oli kaheteistkümne tunni jagu. Seda oli rohkem, kui Linel lapsehoidjaga kokku oli lepitud.

„Kas sul on midagi kaasas?“ uuris Stiller.

„Mis mõttes?“ küsis Kerr.

„Kas sul on midagi kaasas? Taskus?“

„Ei.“

Stiller võttis tagataskust latekskindad.

„Ma pean kontrollima,“ sõnas ta.

Kerr tõstis käed harjunud liigutusega pea kohale.

Stiller kobas taskud pükste pealt läbi.

„Suu lahti!“

Tom Kerr lükkas keele välja ja kergitas suulae poole, näidates, et ka suhu ei ole midagi peidetud.

„Võta tossud jalast ära,“ jätkas Stiller.

Kerr pani jala teise kanna vastu ja raputas tossu jalast.

„Ma olen neli aastat siin kinni istunud,“ ütles ta teist jalanõud ära võttes. „Mis sa arvad, et ma tahan siit midagi endaga kaasa sebida või?“

Stiller korjas jalanõud vaikides üles ja peatus neid uurima, ise küljetsi kaamera poole. Line tõstis pilgu ning jälgis mehe selga ja tugevaid lihaseid õhukese triiksärgi all.

„Hästi,“ lausus Adrian Stiller ja asetas tossud vangi jalgade ette. „Peale juhi ja kaameranaise on meid autos kuus meest ja sina.“

Ta kiskus kindad käest ja otsis pilguga prügikasti, kuid tulemuseta.

„Leitnant Gram vastutab ütluse andmise ajal turvalisuse eest,“ sõnas ta tunkedes politseinikule osutades.

Line sai mehe pildile.

Gram hoidis valmis käe- ja jalarauad. Ta läks vangi juurde ja andis märku, et too käed ette sirutaks.

Kerr pöördus Stilleri poole.

„Kas jalad peavad ka raudus olema?“ küsis ta väsinult.

„Tema otsustab,“ noogutas Stiller Grami poole.

Nad oleksid nagu osad ära jaotanud, üks mundris politseinik võttis karmi osa enda peale.

„Hinnatakse, et sa võid muidu ära põgeneda,“ teatas Gram järsult.

Advokaat laiutas käsi.

„Autos on teid kaheksa ühe vastu,“ väitis ta. „Kohapeal kindlasti veel rohkem. Kas see ikka on vajalik?“

„Selle üle me ei vaidle,“ vastas Gram. „Sina saatsid kaebuse politseiametisse ja said õiguse, et ütluse juures ei tohi olla relvastatud politseinikke.“

„Sa tead väga hästi, miks,“ jätkas advokaat. „Kaks politseinikku tulistasid kinnipidamise käigus täiesti alusetult. Puhas juhus, et Tom Kerr pihta ei saanud.“

Gram kuulas ja vaatas Tom Kerrile otse silma sisse.

„Tee püksirihm lahti,“ ütles ta.

Kerr tegi, nagu kästud. Line hoidis pilti kaadris ja jälgis, kuidas Gram ühte püksisäärt mööda keti koos võruga alla tõmbas ja pahkluu ümber kinni pani. Teise otsa kinnitas ta käeraudade külge.

Oli olemas reaalne oht, et Tom Kerr püüab põgeneda.

Talle oli mõistetud 21-aastane vanglakaristus 15-aastase kohustusliku miinimumajaga. See tähendas, et selle aja möödudes võib karistust veel viie aasta kaupa pikendada, kui kohus arvab, et vabanedes võib kurjategija suure tõenäosusega toime panna uue kuriteo. Tegelikult võis karistuse pikendamise otsus tähendada eluaegset vanglakaristust.

Kerril ei olnud midagi kaotada, kui ta oleks proovinud põgeneda.

„Kas me oleme valmis?“ küsis Stiller.

Gram noogutas ja andis teate raadiosaatja kaudu edasi. Üks vangivalvur avas järgmise ukse ning lasi nad välja väikebussi juurde.

Line oli püsinud eemal ja Tom Kerr tuli lähemale ainult kaamerasilma kaudu. Nüüd astus mees tema poole. Käe- ja jalarauad lasid mehel teha vaid lühikesi lohisevaid samme. Linest möödudes keeras Kerr pea tema poole ja heitis pilgu otse kaamerasse. Mees oli nii lähedal, et Line tundis tema haisu. Hapukat ja läpatanud lehka nagu kaua tühjalt seisnud majal.