Читать книгу Kuritahtlikkus - Jørn Lier Horst - Страница 8

Wistingu tähelepanu äratasid hüüded. Ta oli neljateistkümnest mehest koosneva rühma lõpus ja ta mõtted liikusid juba operatsiooni järgmise etapi juurde. Kui Tom Kerr oskab näidata Taran Norumi matmispaika, siis peab Wisting haua lahti kaevama ja kriminaaltehnilise uurimise korraldama. Nad peavad jalgtee niimoodi puhtaks tegema, et auto saab vajalikud vahendid kohale tuua.

Kui kostsid hüüded, siis oli Tom Kerr teel metsa viivate roobaste poole aasa teises otsas. Mingit moodi oli mees vabanenud ühest käerauast. See rappus joostes vastu teist kätt. Aiaaugust möödudes oli ta juba kümme meetrit eespool.

Siis kostis kõva pauk. Silmi pimestas ere sähvatus ja Wisting paiskus maha. Silme ees virvendas mõttetu värvimäng. Õhku täitsid karjed ja pikalevenivad hüüded. Ümberringi lendas mulda ja liiva.

Kõrvus kajas. Õhk oli raske, seda oli keeruline hingata, tuli kopsudesse pressida.

Ta ajas end küünarnukkide najal neljakäpukile, kogus end. Katsus aru saada, mis juhtus. Üks noor politseinik roomas paaniliselt mööda aasa ja häälitses arusaamatult. Tõusis jalule, koperdas omaenese jalgade otsa ja roomas edasi. Teine politseinik vaarus, käed kangelt rippu. Riided räbalais, nägu must ja verine. Äratundmatu. Ta tõstis pead ja heitis pilgu üles, siis vajus põlvili ja hakkas nuuksuma.

Wisting sai jalgele ja ajas suu pärani, et kuulmekanaleid avada. Keegi karjus kiledalt. Ta pöördus hääle suunas. Maren Dokken jooksis juba omavanuse kolleegi poole, kes selili valudes väänles. Politseimunder oli rebenenud. Näos veritses mitu haava ning vasak käsi lebas kange ja verisena küljel.

Wisting tegi paar sammu, vaatas ringi ja silmas Linet. Tütar lamas maas. Wisting tormas tema juurde, aga Line kobas juba kaamera järele ja ajas end üles.

„Püsi paigal!“ asetas Wisting käe tütre õlale. „Ära mine kuskile.“

Ta seisis, käsi tütre õlal, ja püüdis olukorrast ülevaadet saada. Kõik lihased olid pingul. Adrenaliin paiskus verre. Meelekohtades tuksus pulss.

Ninna torkas lõhkeaine hais.

Metsa siseneva tee ääres oli lõhatud auk ja ümberringi olid paiskunud aiatükid. Kaks politseinikku lamas maas. Nad väänlesid ning kisendasid valust ja šokist.

„Püsi paigal!“ kordas Wisting Linele.

Koerajuhid saatsid koerad käsklusega Tom Kerrile järele, ise läksid samuti. Kittil Gram püüdis neid tagasi hüüda.

„Rada võib olla mineeritud!“ hoiatas ta.

Samal hetkel kostis puude vahelt kaks püstolilasku ja koerte haukumine katkes järsult.

Wisting keskendus haavatud politseinikele. Üks oli istuli tõusnud ja köhis suuri vereklompe. Teisel paistis olema jalalaba otsast rebitud. Nüüd lamas ta kahvatult ja meelemärkuseta kõrges rohus. Hammer kontrollis mehe hingamist ja pulssi. Wisting tõstis viga saanud jala üles, et pidurdada verejooksu. Eemaldas kinga. Lahtisest haavast rippusid kõõlused ja katkirebitud lihased.

Hammer kiskus jope ja särgi seljast. Rebis särgi ribadeks ja ulatas Wistingule. Too toppis paar riba haava sisse, ülejäänud keeras jala ümber ja tõmbas pingule.

„Vajame kohe meditsiinilist abi,“ teatas Gram raadiosaatjasse. „On toimunud granaadiplahvatus. Kolm politseinikku on raskelt haavatud, vähemalt neli kergemalt.“

Keskus oli kursis, mis laadi operatsiooni Gram juhtis. Operaator lisaküsimusi ei esitanud.

Veel mitu inimest olid saanud väiksemaid lõikehaavu, ninast ja kõrvadest jooksis verd. Gram saatis nad autost esmaabivarustust ja relvi tooma. Üks politseinik asus Wistingu kohale.

Raadiosaatja ärkas jälle ellu. Võimukam hääl soovis olukorra kirjeldust.

Kittil Gram heitis pilgu teele, kuhu oli kadunud Tom Kerr.

„Meil puudub kontroll objekti üle,“ teatas Gram. „Ta on relvastatud ja liigub jalgsi lõuna-ida suunal.“

„Teed on vaja kinni panna,“ lausus Wisting. „Ja saatku helikopter.“

Gram tõstis raadiosaatja uuesti suu juurde ning palus ristmikele ja strateegilistesse kohtadesse patrullpostid välja panna.

„Palun ka toetust Heli 3-0 ja Uniform 3-0 näol,“ jätkas ta.

Uniform 3-0 oli politseikaater. Praegusel ajal aastast seisis see tavaliselt kai ääres.

„Vastu võetud,“ kostis teisest otsast.

Stiller oli rääkinud telefoniga. Ta lõpetas kõne ja tuli nende juurde. Nägu oli mullane ja liivane.

„Kutsusin tsiviilriietes jälitusrühma, kes katavad ära lähimad teed,“ ütles ta. „Neli üksust.“

Raadiosaatja krabises.

„Kiirabihelikopter on teel,“ anti operatsioonide keskusest teada. „häirekeskus saadab arstid ja viis autot.“

Gram kinnitas, et on teate kätte saanud.

Tulid uued teated. Lähenevate üksuste, positsioonide ja arvestuslike saabumisaegade kohta. Gram vastas ning jagas meeskondadele juhtnööre.

Olukorrast hakkas tekkima selgem pilt. Haavatute eest oli hoolt kantud ja nad said teha veidi ka muud peale kiirabi ootamise.

Wisting heitis pilgu meelemärkuseta politseinikule. Särgiriba pahkluu ümber oli verest läbi imbunud, aga paistis, et enam seda ei tulnud. Noormehe vanus paistis jäävat 20. eluaastate keskele. Munder oli ribadeks ja nägu verine.

„Kõik läheb hästi,“ kinnitas Hammer. „Peale jala muid väliseid vigastusi ei ole.“

„Ma kardan rohkem seda, et lööklaine on põhjustanud sisemisi vigastusi,“ vastas Stiller ja heitis pilgu politseinikule, kes istudes verd köhis. „Et kopsud said pihta.“

Hammer tõmbas jope selga.

„Mis õigupoolest juhtus?“ küsis ta ringi vaadates.

Wisting tegi tiiru ümber kraatri, uuris nõlva ja leidis, mida oli otsinud. Rohus vedeles õngenöör.

„Tõmbetraat,“ ütles Hammer.

Ta tõmbas seda enda poole. Traadi otsas oli käsigranaadi splint.

„Kerr pani granaadi plahvatama, kui aiaaugust läbi jooksis,“ sõnas ta sinnapoole osutades.

Wisting heitis pilgu rajale, mida mööda Tom Kerr oli jooksnud. Neile lähenes koerajuht. Tema käsi ja vormirõivaid kattis eemal lamava koera veri.

Eemalt kostsid operatiivautode sireenid.

Koerajuht vajutas rinnatasku külge kinnitatud raadiosaatja heli kinni ja vaatas vihaselt ringi. Pilk jäi Claes Thanckele, justkui oleks kõik olnud advokaadi süü.

„Kurat, tal oli püstol,“ tõstis koerajuht oma verised käed üles. „Keegi viis talle relva.“

Mehed, kelle Kittil Gram oli saatnud esmaabivarustuse ja relvade järele, olid tagasi. Ühel neist oli ka kaart, mille ta laiali laotas. Wisting jäi nende ümber kogunenud ringi servale, aga nägi piisavalt. Paistsid oja ja punktiirjoon, mis tähistas rada, mida mööda Tom Kerr metsa jooksis. See viis erateeni, mis omakorda juhatas skääride suvilarajoonini.

„Tore,“ ajas Gram selja sirgu. „Kolm meest.“

Ta osutas koerajuhile ja kahele kõige vanemale ning kogenumale politseinikule, kes endiselt jätkasid kiirreageerijatena.

„Otsige läbi kogu selle tee äär veepiirini välja.“

Mehed võtsid igaüks omale automaatpüstoli. Etteotsa määrati koerajuht.

Gram hakkas just veel midagi ütlema, kui operatsioonide keskusest tuli teade.

„Politseiülem pani kokku staabi,“ andis operatsioonijuht teada. „Tema käsud on järgmised: Tom Kerr ei tohi piirkonnast lahkuda. Ta tuleb peatada, mida iganes selleks vaja läheb.“

„Vastu võetud,“ vastas Gram ja vaatas ringi, kas kõik olid teadet kuulnud.

Claes Thancke oli end vaikselt tahapoole hoidnud. Nüüd tegi ta suu lahti.

„Mida iganes selleks vaja läheb,“ kordas ta. Advokaat kõneles tavalisest peenema häälega. „Mida ta silmas peab?“

Keegi ei vastanud.

Metall kolksus vastu metalli, kui koerajuht püstoli kaitseriivi vabastas ja salve sisse lükkas. Mehed tema kõrval tegid sama. Siis marssisid nad minema.