Читать книгу Kuritahtlikkus - Jørn Lier Horst - Страница 5

„Seal,“ osutas Hammer.

Kruusasel kõrvalteel seisis ees politseiauto. William Wisting võttis hoo maha, andis märku ja peatus teeserval.

Teine auto tagurdas, et ruumi teha. Kõrvalaken tehti lahti ja noor naine torkas pea välja. Ta oli üks uutest patrullpolitseinikest, aga nimi ei tulnud Wistingul meelde.

Ta sõitis edasi, peatus patrullauto kõrval ja laskis oma klaasi alla. Naise nimi oli Marlene. Marlene Koht.

„Nad pole veel kohale jõudnud,“ andis Marlene teada.

„Me tulime varem,“ vastas Wisting. „Kas keegi mööda on sõitnud?“

Marlene Koht raputas pead.

„Me oleme siin kolm tundi seisnud,“ kergitas ta kirjutusalust. Metallkinnituse all oli paber lühikese nimekirjaga neist, kes olid vahepeal sisse või välja sõitnud.

„Ainult kohalikud,“ selgitas ta.

Hammer nõjatus ettepoole ja vaatas Marlenele otsa.

„Ajakirjandust ka pole olnud?“ küsis ta kinnitust.

„Ei mingit ajakirjandust,“ vastas Marlene Koht.

Wisting tänas noogutusega. Kui nad uuesti liikuma hakkasid, klõpsatas paar kivikest vastu rattakoopaid. Mõlemal pool laiusid mustaks küntud põllud. Künklik tee viis lõpuks tiheda lehtpuumetsa vahele. Oli septembri keskpaik. Mõne puu lehed olid juba kollakaks tõmbunud ja hakkasid langema.

Tee kulges piki madalat kiviaeda. Siin-seal keeras kõrvaltee mõne suvila poole. Paari minuti järel jõudsid nad keset aasa kõrguva vana saekaatri juurde.

Wisting parkis auto nii, et see ei jääks teistele tee peale ette.

Kell oli kümne minuti pärast üksteist.

Ta tegi ukse lahti, haaras mõlema käega piitadest ning tõmbas end üles ja välja.

Oli mahe sügispäev ja päike kõrgel. Wisting seisis hetke ja kuulas linnulaulu, mis kostis kuskilt lähedalt, siis lükkas ukse kinni, läks auto ette ja nõjatus vastu kapotti.

Hammer seisatas tema kõrval ja torkas käed taskusse.

„Mis sa arvad?“ küsis ta.

„See võib juhtuda,“ vastas Wisting aasa ääristavat metsatukka silmitsedes.

Neli päeva tagasi olid nad Hammeriga siin käinud ja paljud väikesed rajad läbi kõndinud. Nad tundsid seda maastikku. Eftanglandetit. Poolsaart, kus on viis tuhat ruutkilomeetrit metsa ja põllumajandusmaad. Ida poole jäi soo ja loomuliku piiri moodustas Ula maantee. Teistes suundades lõppes maismaa rannaalaga, kus kaljud vaheldusid sügavate liivaste abajatega.

Seal kuskil võib ta olla.

Taran Norum.

Kadudes oli tüdruk olnud 19 aastat vana ja tulnud klassiõdedega Bekkelagetis toimunud peolt koju. Neil oli läbi tuttava ümbruskonna olnud tulla umbes 600 meetrit. Otsima hakati järgmisel päeval kella kahe paiku. Leiti vaid Tarani telefon ja üks king. Tom Kerriga ei sidunud tüdruku kadumist miski, aga kaks kuud hiljem kadus Stovneri elamurajoonist samal moel Thea Polden. Keegi oli küll sarnasusele osutanud, aga tõsisemalt ei hakatud midagi oletama enne, kui kadus Salwa Haddad, kes oli kallima juurest Hellerudis koju minema hakanud. Kolm ühevanust tüdrukut kadusid ühtemoodi. Thea Polden ja Salwa Haddad leiti raskelt väärkohelduna ja tapetuna Nøklevanni järve äärest. Taran Norumist hakati rääkima kui kolmandast ohvrist alles asjade arenedes ja järgneva uurimise käigus. Teda ei leitudki.

„Kui ta oleks siin, siis oleksid koerad ikka pidanud midagi üles nuuskima,“ arvas Wisting.

Hammer võttis suust huuletubakarulli ja viskas halli saepuruhunnikusse.

„Sellest on nüüd juba varsti viis aastat,“ vastas ta. „Ma ei tea, kui head nad on. Pealegi pole üldse kindel, et tüdruk on tervenisti ühes kohas. Teised olid ju tükeldatud.“

Wisting kraapis mõtlikult kinganinaga maad. Viis päeva tagasi oli teada antud, et Tom Kerri kolmas ohver võib olla peidetud nende piirkonda. Üks Kerri kaasvang oli vangla juhatusele öelnud, et Kerr tunnistas talle Taran Norumi tapmise üles. Süüdistuse peale oli Kerr Kripose vanade ja lahendamata juhtumite osakonna uurijatele kuriteo üllatuslikult üles tunnistanud ja lubanud näidata, kuhu ta tüdruku mattis.

„Ma ei tea, mis Tom Kerril plaanis on,“ jätkas Hammer. „Aga seda ma ka ei usu, et ta tahaks politseiga koostööd teha.“

„Strateegia,“ kommenteeris Wisting.

Kerr oli nõudnud, et ta viidaks ülestunnistuse eest kinnisest vanglast üle Haldeni vanglasse, kus on vabamad tingimused. Siis ei peaks ta koos olema vaimuhaigete vangidega ja oleks parem võimalus haridust omandada. Täielikku ülestunnistust vaadatakse mineviku lunastusena ning käitumise ja hoiakute seda tüüpi muutumisena, mis on vajalik hilisema ennetähtaegse vabanemise võimaluse hindamisel.

Wisting ei uskunud, et see Tom Kerri kunagi vanglast välja aitaks. Selle mehe teod olid nii brutaalsed ja kuritahtlikkusest läbi imbunud, et praegusest ülestunnistusest üksi jääb väheks, et teda uuesti ühiskonna sekka lubada.

Läbirääkimistesse Kerriga olid kaasatud nii peaprokurör kui ka politsei peadirektor. Räägitud oli juba mitu nädalat.

Wistingul ei olnud varem Kerriga asja olnud. Tüdrukute mõrvu uuris tookord Oslo jaoskond. Kerril puudus Wistingu piirkonnaga seos, aga nüüd oli mees öelnud, et ta näitab oma kolmanda ohvri asukohta just Refsholti aasal.

Kerr oli seal kindlasti käinud. Ta kirjeldas täpselt seda aasa suvel, vana saeveskit ja lagunenud masinaid, kuid ei öelnud, miks oli just selle koha valinud.

Raadiosaatja Hammeri vööl ärkas ellu. Kerri transportivast autost anti teada, et nad keeravad peateelt ära.

Kui Kerr sellest kohast rääkinud oli, siis otsiti saeveski ümbrus laibakoertega läbi lootuses temast ette jõuda. Ei leitud midagi ja edaspidi oli see argumendiks neile, kelle meelest oli kogu asi korraldatud selleks, et proovida põgeneda. Hommikul pandi kõrvalteele valve ja ümberkaudsetel teedel seisis ka mitu politseiautot.

Nad olid kasutusele võtnud kõik ettevaatusabinõud.