Читать книгу Kuritahtlikkus - Jørn Lier Horst - Страница 6

Musta väikebussi saatis kaks patrullautot. Neile järgnes toonitud klaasidega Mercedeses advokaat.

Patrullauto puuris hakkas haukuma politseikoer.

Esimesena tuli välja Adrian Stiller. Neli aastat ei olnud keegi Taran Norumi kadumist aktiivselt uurinud. Kõik kivid olid ümber pööratud. Jäljed olid nüüd külmad ning juhtum suunati reeglite kohaselt Kripose vanade ja lahendamata asjade osakonda. Tänu sellele juhtis uut uurimist Stiller.

Wisting tervitas teda kättpidi. Hammer samuti.

„Helikopter?“ küsis Stiller pilku sinise sügistaeva poole suunates.

„Uus helikopter saadeti Kongsvingerisse otsinguoperatsioonile,“ vastas Hammer. „Üks üheksa-aastane laps läks kaotsi. Siia jõuavad 35 minutiga. Vana on remondis. Gram teab.“

Hammer nookas suurekasvulise politseiniku suunas, kes bussi uksel telefoniga rääkis. Kittil Gram oli käinud ettevalmistavatel koosolekutel, kus jagati välja ülesanded. Wisting ja Hammer tahtsid operatsiooni juures olla vaid jälgimiseks.

„Ma oleksin tahtnud, et nad helikopterist soojuskaameraga mõõdaksid, kas maastikul on inimesi,“ ütles Stiller.

Ta läks Grami juurde. Nad pidasid veidi aru ja paistis, et jõudsid kokkuleppele alustada. Gram andis paar nappi käsklust. Koerad lasti välja ja bussist hakkas inimesi tulema. Politseinikud, esmalt mehed ja siis üks naine. Stiller noogutas naisele. Maren Dokken. Ta oli uurimisosakonnas praktikal käinud ja silma jäänud. Tal oli analüütiline pilk, mida läheb vaja, et leida üles tähtsad pisiasjad. Marenist saab veel hea uurija, aga praegu töötas ta patrullpolitseinikuna.

Line tuli filmikaameraga. Wisting pani käed rinnale risti. Talle ei meeldinud, et tütar kambas oli. Ei meeldinud, et Stiller oli ta kohale kutsunud.

Nende ametialased teed olid varemgi ristunud. Line kui ajakirjaniku ja Stilleri kui uurija oma. Mõlemad jäid enda rollile alati kindlaks ja täitsid oma ülesandeid laitmatult, aga Wisting ei tahtnud, et Line Tom Kerri sugustele inimestele, nende kuritahtlikkusele nii lähedale satuks.

Line mõtles temast kaugemale ja suuremalt. Ta oli esmalt kindlustanud, et võib üles võetud materjali hiljem dokumentaalsaates kasutada, ning suhtles produktsioonifirmaga, keda tema idee huvitas. See oli mõistetav. Tom Kerri teod olid haruldaselt elajalikud ja uurimine kõigile küsimustele vastust ei andnud. Vastupidi. Tom Kerril oli olnud kaasosaline. Meedia oli tollele nimeks pannud See Teine.

Wisting arvas, et selle projekti juures tekivad erinevate ülesannete vahel vastuolud. Line ei saa ühtaegu teha dokumentaalsaadet ja töötada politsei heaks. Tütar oli nõustunud, et politseitööga tuleb enne ametlikult ühele poole saada, kui võib saate kallale asuda, kuid oli seisukohal, et uurimise juures viibimine annab võimaluse teemale autorina läheneda ainulaadsest vaatenurgast. Igal juhul oli sinna veel palju aega. Esmalt peab politsei Taran Norumi mõrva uurimisega lõpule jõudma ja Tom Kerr kohtu alla minema ning karistuse saama. Võis kuluda aastaid, aga Line tahtis seda protsessi jälgida.

Wisting läks teiste juurde tagasi. Nad seisid bussi ees poolringis. Uksele ilmus Tom Kerr. Viimase sammu juures astmelaualt maha kolises kett.

Ta peatus. Tõstis pea ja vaatas taevasse, siis libistas pilgu üle inimeste, kes olid siin tema pärast. Pilk peatus advokaadil.

„Me peame rääkima,“ lausus ta.

Claes Thancke astus sammu ettepoole ja vaatas selja taha Stilleri poole.

„Kus me saaksime omavahel arutleda?“ küsis ta.

„Te võite tagasi bussi minna,“ pakkus Stiller.

Thancke ilme oli skeptiline, justkui kahtlustaks ta, et bussi kuulatakse pealt.

„Kas minu auto võiks sobida?“ küsis ta.

Stiller heitis pilgu Grami poole.

„Kui sa võtmed minu kätte annad,“ vastas ta.

Thancke tõmbas taskust võtmed ja heitis kombinesoonis politseinikule.

„Võta mul mikker ära,“ palus Tom Kerr.

Adrian Stiller tõmbas mikrofoni tagant juhtme ja võttis saatja enda kätte, kuni Kittil Gram advokaadi auto läbi otsis.

„Tagaistmele,“ lausus Gram ust lahti hoides.

Advokaat ja klient võtsid autos istet. Mundris politseinikud paigutusid sõiduki ümber.

Claes Thancke oli kolmandat põlve advokaat ja kuulus kõige vastuolulisemate kaitsjate hulka. Wisting oli temaga kohtunud lihtsamate asjade raames ja sai mehest mõnes mõttes aru. Claes Thancke tekitas diskussiooni ja pahameelt, provotseeris, võttes sõna muu hulgas narkootikumide seadustamise, abistatud enesetapu, prostitutsiooni lubamise ja seadusliku seksuaalsuhte vanusepiiri kaotamise poolt. Tema seisukohad olid väljakutsuvad ja vihastasid paljusid. Teda peeti külmaks meesšovinistiks ja naistevihkajaks, aga Wisting pidas temast lugu kui vähemuse arvamuse kajastajast ja pidas teda korrakaitse seisukohalt väärtuslikuks. Claes Thancke oli kindel ja kartmatu advokaat, kes seisis ühiskonna nõrgimate ja tõrjutumate eest ning võttis enda peale ebapopulaarsed juhtumid. Tal puudusid eelarvamused ja ta hoolis oma klientidest. Suur osa neist olid inimesed, kellele vaadati ülalt alla ja keda põlati. Pedofiilid, vägistajad, mõrvarid, rassistid ja naisepeksjad. Tom Kerr oli üks neist. Ta oli nüüd 43-aastane. Esimest korda kaitses Thancke teda 25 aastat tagasi. Tookord oli mees kohtu all seitsme piilumisepisoodi ja naabrite lemmikloomade tapmise eest. Wisting oli selle kohta lugenud. Kohtus väitis Kerr, et piinab ja tapab loomi vihahoos.

Tumendatud klaaside tagant paistsid advokaadi ja kaitsealuse kujud. Aeg-ajalt liigutas üks või teine, kui osutas millelegi või selgitas midagi.

„Millest nad räägivad?“ küsis Hammer tüdinult. „Enne siiatulekut said nad vanglas ju arutamiseks tund aega.“

Wisting mõtles, kas peaks Line juurde minema, aga samal hetkel avanes autouks. Claes Thancke kohendas pintsakut. Tom Kerr seisis äraootavalt. Stiller läks tema juurde ja pani mikrofoni saatja külge tagasi. Line seadis kõrvaklapid paika.

„Oled valmis?“ küsis Stiller.

Kerr noogutas ja sülitas maha. Siis tõstis ta käed nii üles, kui rauad lubasid, ja osutas rajale aasa teise servas.

„Mööda seda teed,“ ütles ta.