Читать книгу Koopamees - Jørn Lier Horst - Страница 2

Toimetuse ruumides oli vaikne. Lörts, mis akendele kleepus, summutas väljast tulevad hääled. Avatud kontor oli jõuludeks juba kaunistatud. Rahvusvahelistelt uudistekanalitelt hääletuid pilte toovad teleriekraanid olid ehitud hõbedaste vanikute ja punaste jõulumunadega. VG1 logo oli dekoreeritud valgete inglitega ja piki laudade vahelisi eraldusseinu plinkisid värvilised tuled. Uudistetoimetuse juht oli Knut A. Sandersen. Tema kabinet oli toimetusest eraldatud klaasist seintega. Line nägi, kuidas ta mobiiltelefoni õla ja kõrva vahele surudes klaviatuuri toksis. Õigupoolest pidanuks mees ammuilma olema koju läinud. Kaks ja pool kuud tagasi oli ta uuesti isaks saanud. Kell oli juba peaaegu seitse, seega oli ta juba kolm ja pool tundi üle aja töötanud.

Sandersen lõpetas kõne, võttis lonksu kohvitassist ja lasi pea kuklasse vajuda. Keegi oli tema pea kohale valgusti külge puuvõõriku riputanud.

Line tõusis, et siseneda ja talle oma ettepanekut esitleda, kuid telefon helises uuesti ja Sandersen oli jälle hõivatud.

Line võttis oma tassi ja mõtles osakonnajuhataja vabanemist oodates saabuvatele jõuludele. Ta pidas aru, kuidas seda tähistada võiks. Isaga ei olnud ta veel rääkinud, kuid arvestas, et koju Stavernisse tuleb lisaks talle ja isale ka vanaisa. Võib-olla ka Thomas. Nad olid kaksikud, Thomas töötas 330. eskadrillis helikopteripiloodina. Ta polnud jõulude ajal saanud tööst vabaks ajast, mil ema veel elus oli. Selle mõtte juures torkas Linet igatsusvalu. Ema oli surnud viis ja pool aastat tagasi. Kui keeruline oli alguses olnud selle talumatu igatsustundega hakkama saada. Oli hommikuid, mil ta ei suutnud end püsti ajada, ta võis keset koosolekut äkitselt nutma pursata, lisaks oli tal pidev mure, kuidas isa eluga üksi toime tuleb. Nüüdseks oli igatsus jäänud vaiksemaks, ei olnud nii meeleheitlik, kuid Line teadis, et see polnud juhuslik, et ta nii palju töötas. Ta oli sattunud veidi sõltuvusse tundest, mida pakkusid fokuseeritus ja kontsentratsioon juhtumi kallal töötamise ajal.

Osakonnajuhataja lõpetas vestluse, kuid sai seekord uue kõne enne kui Line püstigi jõudis tõusta. Knut A. Sanderseni meelekohtadesse oli tekkinud palju halli ajast, mil Line aastaid tagasi ajalehe juures oma esimesel ajutisel kohal alustas. Tänaseks oli Linel kindel töökoht ja ta kuulus krimigruppi. Lugu, mille kirjutamiseks ta ettepaneku tahtis teha, oli väljaspool tema eriala. Aga kuna oma osakonnas hetkel eriti midagi teha polnud, lootis ta saada mõned vabad päevad, et nädalavahetuse lisalehele kirjutada.

Sandersen tõusis, lüües pea vastu puuvõõrikut. Line kahtlustas, et ta ise oli selle sinna riputanud. Mees suundus telefoniga rääkides kohvimasina juurde, sealt peotäie piparkookide ja täidetud kohvikruusiga naasmise ajaks oli ta kõne lõpetanud. Ta istus kirjutuslaua taha, nõjatus seljatoele ja jäi hetkeks sellesse asendisse.

Line teadis, et kui ta tahab oma loo kirjutamise ettepanekut maha müüa, tuleb tal olla kiire, tal polnud rohkem kui kolm lauset. Ta tõusis, võttis pihku kohvitassi, et vestlus natuke usaldusväärsem tunduks, ja astus sisse. Sandersen libistas pilgu üle puuvõõriku ja kinnitas selle siis Linele.

„Ma tahan kirjutada Viggo Hansenist,” alustas Line.

Sandersen hakkas oma ülekoormatud lauda korrastama.

„Pole temast midagi kuulnud,” vastas ta ja sättis pabereid virnadesse. „Mis ta teinud on?”

„Ta on surnud.”

„Tapetud?”

Line raputas pead.

„Ta istus neli kuud surnult teleri ees, enne kui ta leiti.”

„Seega, vägagi surnud.”

„Ma tahan kirjutada sellest, kuidas nii sai juhtuda,” selgitas Line. „Kuidas on võimalik olla nii üksildane ja kõigi poolt unustatud, et peab mööduma neli kuud, enne kui keegi juhuslikult avastab, et oled ära surnud.”

Sandersen avas suu, et midagi öelda, aga Line ennetas teda.

„Ma usun, et see oleks jõulude ajal avaldamiseks hea lugu,” ütles ta ja võttis sõõmu kohvitassist. „Oleme just ÜRO poolt auhinnatud maailma parimaks maaks, kus elada, kuid elanike seas läbiviidud küsitlused enda õnnelikuna tundmise kohta jätavad Norra 112. kohale. Selle edetabeli tipus seisab hoopis mingi Vaikse ookeani saareriik, kus kogukonna inimestel on üksteise jaoks aega, kus üksteisest hoolitakse.”

Line nägi, et Sandersile idee meeldis. Lugu, mida ta just soovitanud oli, sobiks lisalehte hästi. Nagu vastukaaluks jõulurõõmule, salenemiskuuridele ja reportaažidele kinkide poodidesse tagastamisestväljavahetamisest. Ülemus paistis siiski kahtlevat.

„Me peame ju kirjutama millestki muust kui ilmast,” väitis Line veenvalt ja noogutas päevalehe poole, mille esikaanel seisis Saabumas on Siberi külm. Hetke pärast ta mõistis, et muret väljendavad kortsud ülemuse näos ei olnud seotud tema looga, vaid majasiseste suhetega. Ülakorruse toimetuses panevad nädalavahetuse lisanumbrit kokku 25 inimest, kes peaksid suutma ise oma lehepinna täita. Sandersen ei saanud sellest midagi, et ühe oma ajakirjanikest neile annaks. Hoopis vastupidi. Neile jääks uudislugude vahendamiseks üks pea vähem.

„Ma vajan nelja-viit päeva,” ütles Line, kuid taipas samas, et ilmselt kulub selleks rohkem aega. „Tema matused on teisipäeval.”

Sandersen võttis laualt pastaka ja pani selle hammaste vahele.

„Mida ta vaatas?”

„Mida sa silmas pead?”

„Mis saadet ta surres vaatas?”

„Pole aimugi,” vastas Line ja võttis lonksu kohvi. „Aga sa võid varsti seda lehest lugeda.”

Sandersen noogutas.

„Kokku lepitud,” ütles ta ja heitis pilgu järgmisele korrusele viiva trepi suunas. „Ma pakun neile seda lugu ja ütlen, et võivad sind kolmeks päevaks laenata.”

„Kolm päeva,” kinnitas Line ja kummardus, et meest põsele suudelda.