Читать книгу Koopamees - Jørn Lier Horst - Страница 5

Wisting seisis politseimaja teise korruse koosolekuruumi aknal ja vaatas alla. Tänavavalgustus heitis lumele kahvatuid sõõre. Linn tundus lumme pakitult hubasem.

Nils Hammer saabus esimesena. Ta istus vaikides oma tavapärasele kohale pika laua nurgas, haaras plasttopsi ja sirutas oma kareda kämbla kohvikannu järele. Hammer oli kartmatu uurija. Teda võis usaldada, ta oli aus ja töökas, kindla meelega vaikne mees. Teinekord võis ta lõunalauas ärgitada ägedaid vaidlusi ning Wisting kahtlustas, et ta omal moel isegi nautis kolleegide õrritamist.

Seejärel saabusid samaaegselt kõik ülejäänud. Torunn Borg, Christine Thiis ja Benjamin Fjeld. Rohkem neid polnudki.

Vaid mõned aastad tagasi võis teade tõsistest juhtumitest nagu tapmine, rööv, kehavigastused või laiba leidmine nagu see siin, tuua kokku enam kui kümnepealise uurijate meeskonna. Tänaseks oli raske isegi käputäit laua ümber kokku saada.

Benjamin Fjeld oli kõige noorem ja kogenematum. Tal olid blondid lühikesed juuksed, sinised silmad ja hiljuti kooli lõpetanud politseiniku treenitusega keha. Fjeld oli varem olnud osakonna vabakuulaja, kuid nüüdseks saanud põhikohaga uurijaks. Ta oli innukas ja oskuslik, tal oli suur tööjõudlus ning terav silm detailidele.

Torunn Borg oli sama pika uurijakogemusega kui Wisting. Ta oli neist kõige metoodilisem, omas isemoodi annet loogiliselt ja süsteemselt mõelda, järgida täpselt arutluste käike. See on aidanud tal märgata konteksti ja seoseid, mis olid sageli juhtumi lahendamiseks otsustava tähtsusega.

Christine Thiis oli jurist ja töötanud jaoskonnas napilt üle aasta, kuid Wisting oli õppinud teda tundma kui kaalutlevat ja hea analüüsivõimega inimest. Ja kuigi tal võis olla teadmisi rohkem psühholoogias ja inimesetundmises kui juurdlustaktikas, oli ta sellegipoolest nutikas politseiprokurör.

Wisting istus laua otsa ja seadis puhta märkmeploki enda ette.

„Tore, et te nii hilisel ajal tulla saite,” ütles ta. „Me ei tea veel, millega on tegu, aga sellest hoolimata on oluline alustada.”

„Mida me üldse teame?” küsis Hammer ja näkitses plastikust kruusi serva. Wisting voltis kaardi lauale lahti ja kummardus selle kohale, et näidata neile laiba leiukohta. Tema sõrm liikus mööda Brunlane teed Helgeroa suunas. Hallevanneti juures leidis ta õige sissesõidutee ja helerohelise viirutatud ala. Ta haaras pastaka ja tegi risti sinna, kus arvas leiukoha olevat.

„Kingade ja riiete järgi otsustades on alust uskuda, et tegemist on meesterahvaga,” teatas ta ja istus uuesti. „Ja et ta on seal olnud suvest saadik.”

„Ja meil ei ole ühtegi teadmata kadunut, kes nende tunnustega sobiks?” püüdis Christine Thiis kinnitust leida.

Wisting noogutas.

„Suvel tuleb siia ligi 40 000 turisti,” tuletas Hammer neile meelde. „Meil tuleb ilmselt otsinguparameetreid laiendada.”

„Juba tehtud,” selgitas Torunn Borg ja tõmbas enda ees olevast paberivirnast ühe väljaprinditud lehe välja. „Sellest me eriti targemaks ei saanud. Juuli keskel kadusid Vestlandetis2 kaks saksa turisti ja vaid üks neist on leitud, ning üks hollandlasest matkaja on siiani jäänud kadunuks Hardangervidda’s.”

Wisting heitis pilgu kellale.

„Mortensen peaks varsti sündmuskohalt jõudma,” ütles ta ja kirjutas märkmikusse ID. Identiteet. See oli olulisim, mida vaja, et asjaga edasi liikuda. „Võib-olla saame tema saabudes midagi enamat teada.”

„Kuidas on lood poisiga, kes ta leidis?” tahtis Christine Thiis teada.

„Isa on kahtlemata tugeva loomuga,” vastas Wisting. „Ülikooli õppejõud või midagi sellist. Igatahes mingit professionaalset abi ta ei soovinud. Loodame, et kõik läheb hästi.”

„Kas meedia on juba mängus?” küsis Hammer.

Christine Thiis noogutas. Ta oli politseiprokurör ja kõik meediapäringud läksid esmajoones talle.

„Kuni me pole kindlad, et tegemist on kriminaaljuhtumiga, hoiavad nad madalat profiili,” selgitas ta. „Paljud asjaolud viitavad ju võimalikule enesetapule.”

Hammer nõustus.

„Me oleme seda ennegi näinud, et võetakse tabletipurk kaasa ja marsitakse metsa.”

Teised noogutasid.

„Pealegi oleks see laiba peitmiseks imelik koht,” mainis Benjamin Fjeld ja tõmbas kaardi enda ette. Kohast, kuhu Wisting risti oli tõmmanud kuni maja kõrvalhooneteni oli kõigest mõnisada meetrit.

„Ta ei olnud ju mingil moel peidetud, keegi pidi ta ju varem või hiljem leidma.”

„Kes selles mõisas elavad?” küsis Christine Thiis.

Wisting uuris oma märkmeid.

„Per ja Supattra Halle.”

„Supattra?”

„Naine on Taist pärit. Tema vastutab jõulupuude eest.”

Hammer pööritas vaikides silmi.

„Patrull on neid küsitlenud, neil ei olnud eriti millegagi kaasa aidata,” selgitas Wisting. „Homme tulevad Halled siia ametlikku selgitust andma, kuid siiani pole nad suutnud suvest midagi meenutada, mida saaks leituga seostada.”

„Millal lahkamine toimub?”

„Homme ennelõunal. Kui meil veab ja uus videosüsteem toimib, saame lahkamist siitsamast jälgida.”

Hammer sirutus kohvikannu järele ja täitis oma tassi uuesti.

„See on imelik,” sõnas ta, „et meil teda teadmata kadunute nimekirjas pole. Kui ta on seal suvest saadik olnud, siis peaks ju keegi olema teda taga otsinud?”

Wisting haaras midagi ütlemata kohvitassi. Seda oli ta varemgi näinud, et leidus inimesi, kes kõigi teiste jaoks nähtamatud olid. Aga see ei tähendanud muidugi, et keegi neilt elu oleks tahtnud võtta.