Читать книгу Koopamees - Jørn Lier Horst - Страница 6

Mobiiltelefon oli jälle kontorisse jäänud. Tal oli üks vastamata kõne Linelt ja kaks Espen Mortensenilt. Noor kriminaaltehnik oli ka sõnumi saatnud, milles teatas, et laip on sündmuskohalt ära viidud ja et ta oli selle juurest midagi leidnud. Ta püüdvat enne kümmet jaoskonda jõuda. Pool tundi oli veel jäänud.

Wisting tundis ahvatlust helistada ja küsida, mis see oli. Võib-olla oli ta leidnud laipa tõstes tabletipurgi või avastanud dokumentidega rahakoti.

Tütrele helistab ta hiljem. Linel oli kombeks ajalehetoimetuses tekkivatel vaiksetel hetkedel helistada, et küsida, kuidas tal läheb ja millega tegeleb. Hetkel soovis Wisting selgitustest hoiduda. Laiba leidmine polnud veel ajakirjandusse jõudnud ja see oli väga hea. Neil poleks midagi kommenteerida.

Ta haigutas. Ilmselt väsitas see lumine ilm. Akna taga langes suuri sagriseid helbeid. Kümme enne kümmet jõudis Espen Mortensen kontorisse. Õues viibitud tunnid olid andnud eksperdi näole värske jume ja juustel oli näha sulavat lund. Ta seisis, aurav kohvitass ühes, väike pappkast teises käes, fotoaparaat rippumas üle õla.

„Laip on sealt nüüd ära toodud,” ütles ta ja võttis istet külaliste toolil. „Lahkamine on homme ennelõunal.”

„Mida te leidsite?” uuris Wisting.

Mortensen pani pappkasti lauale.

„Jõudsime ta taskud läbi käia enne, kui ta ära viidi,” selgitas ta.

„Rahakott?” küsis Wisting, silmis lootus, et saab oma märkmikusse nime kirja.

Mortensen raputas pead.

„Võtmed?” pakkus Wisting. Ta oli näinud, et võtmekaardid võivad aadressini viia.

„Ei.”

Ekspert avas pappkasti, võttis sealt läbipaistva pealt suletava kilekoti ja asetas lauale. Wisting kummardus ettepoole. Kilekotis oli teine samalaadne kilekott ja selles omakorda kortsus läikepaber. See oli mingi flaier. Esikaanel pilt suurte valgete purjedega laevast. Elida, seisis sellel suurte trükitähtedega. Sailing for Jesus.

Wisting tõstis kilekoti ettevaatlikult üles.

„Mis see on?” küsis ta seda ümber pöörates.

„Tere tulemast sadamasse Elida jumalateenistusele!” luges ta tagaküljelt rootsikeelset teksti. „Jagame elavat muusikat ja kuulete tunnistusi muudetud eludest otse Elida tekilt.”

„See on ühe Rootsi koguduse flaier,” selgitas Mortensen. „Nad tutvustavad Elidat purjetava kirikuna, reisivad sellega mööda maailma ja kuulutavad evangeeliumit.”

„Siit lugesid?” küsis Wisting flaieriga kotti lehvitades.

„Internetist,” vastas Mortensen. „Nad olid suvetuuril Norras nädalatel 32 ja 33. Esimeseks peatuskohaks oli Stavern. Laev seisis siin 9. ja 10. augustil ja läks siis edasi Stavangerisse.”

Wisting üritas oma mõtteid korrastada. Seda, et surnud mees oleks olnud purjetava kiriku meeskonnast, ta ei uskunud. Kui Rootsi kodanik oleks läinud Norras maabunud välismaiselt sõiduriistalt kaduma, oleks see kindlasti ka Norra süsteemis registreeritud.

Ta pani kilekoti käest ja lappas lauakalendris neli kuud tagasi. Mööda päevist, mil ta ajutiselt teenistusest kõrvaldatud oli, et leida lahendust ühele 17 aasta vanusele kadumisjuhtumile, tagasi suvepäevadesse augustis, mil ta oli veel koos Suzannega. Tal polnud küll puhkus, aga tööd oli olnud suhteliselt vähe. 10. augusti peale oli tal märgitud Suvekontsert. Ta mäletab, et õhtu oli olnud soe ja Suzanne oli käinud jazzkontserdil Bøkeskogen’is. Sellest ajast on möödunud neli kuud ja nende nelja kuu jooksul oli ta uuesti üksikuks jäänud. Ja kogu selle aja oli üks tundmatu mees lebanud Halle mõisa kõrval kuuse all.

Flaier andis neile kindlasti vihje ajalise raamistiku kohta. Mees pidi olema flaieri saanud kõige tõenäolisemalt mingil hetkel pärast 9. augustit, kui purjekas Staverni sadamasse jõudis. See oli nende esimeseks käegakatsutavaks tõendiks ja aitas põhimõtteliselt suure sammu edasi.

Ta tõstis koti uuesti üles ja uuris selle sisu lähemalt. Sisemine kilekott meenutas talle Minigrip-i kotte, mida nad ise asitõendite kogumisel kasutasid, ainult see siin oli vihmast ja tuulest veidi räsitud.

„See oli ta jaki põuetaskus,” selgitas Mortensen. Wisting tahtis kindel olla, et on kõigest õigesti aru saanud.

„Elida flaier oli kilekotti pakitult tema põuetaskus?” küsis ta.

Mortensen noogutas.

„Ära minult küsi, miks. Aga see annab lootust, et võime sellelt näpujälgi leida.”

Wisting istus mõnda aega kotti enda ees hoides. Miks oli surnud mees flaieri eest niimoodi hoolt kandnud, kerkis temas küsimus, aga ta hoidis selle endale.

„Veel midagi?” küsis ta ja pani kilekoti käest. Espen Mortensen oli pannud fotoaparaadi tooli kõrvale maha. Nüüd tõstis ta selle üles ja võttis sülle.

„Natuke vara öelda, kas sellel mingi tähendus on,” ütles ta, „aga mul on mõned fotod.”

Mortensen vajutas kaamera seadeid, haaras siis objektiivist ja keeras tagaküljel oleva ekraani Wistingu poole.

Surnud mees oli ümber keeratud ja lebas nüüd seljal. Enamus näo nahast ja kudedest oli kahjustatud. Kohast, kus olid olnud suu, nina ja silmad, olid järel vaid tühjad augud, kuid osa vasakust kõrvast ja põsest, mis olid olnud vastu maapinda, olid jäänud puutumata. Tuvastamatu, mõtles Wisting, kuid siiski arusaadavalt inimese säilmed.

Mortensen keris pildirida edasi ja peatus kaadril surnu paremast käest. See oli olnud kaitstult rinna all ja suhteliselt hästi säilinud, kuid mitte nii hästi, et näpujälgi oleks võtta saanud. Kuivanud nahajäänused katsid kahvatuid luuotsi. Ei sõrmuseid ega käekella, märkas Wisting. Küüsi polnud, laiba mustjad sõrmed olid kokku pigistatud, kangestunud käsi justkui haardes millegi ümber, millest ta isegi surmas ei olnud nõus loobuma. Talle torkas nende kokkusurutud sõrmede vahelt midagi silma. Kinnituse leidmiseks heitis ta pilgu Mortensenile.

„Juuksed,” noogutas teine. Järgmisel fotol oli see veel ilmsem. Mehe haardes olid mõned blondid juuksekarvad.

Wisting nõjatus tooli seljatoele ja uskus, et ekspert tõlgendas sarnaselt temale. Surnud mees oli võidelnud. Võidelnud elu eest. Mees fotol oli kaotanud, aga mitte tapjale vastupanu osutamata.