Читать книгу Koopamees - Jørn Lier Horst - Страница 3

Vastutulev lumesahk keerutas üles valge pilve. Pinnatuisk pressis vastu esiklaasi ja Wisting pidi hoo maha võtma, kuni sõidurada jälle ähmaselt nähtavale ilmus.

Mundris ja lumise mütsiservaga politseinik seisis teenistusvärvides autoga tee ääres, kohas, kust tuli keerata mõisa poole, kust teade oli saadetud. Jõulupuud – Raiu ise, seisis suurte punaste tähtedega sildil.

Ta noogutas politseinikule ja keeras maja juurde viivale teele. Eemalt paistis autotulede valgust ja avaral platsil tegutsevaid inimesi.

Laip oli leitud hõbekuuskede raiealalt. Esimesena kohale tulnud patrull oli teatanud, et kõigi märkide järgi on leitud isik seal juba kaua lebanud. Wisting teadis, mida see tähendas. Kui vähe võis järele jääda inimese kehast, mille kallal aeg ja loodus olid oma töö teinud.

Ta keeras auto parkimisplatsile, astus välja ja mõistis alles siis, kui õhukeselt ta riides oli.

Kaks mundris politseinikku seisid raieala sissepääsu kõrval. Üks silt teatas, et hõbekuusk maksab 380 krooni, hind tavalise norra kuuse eest on aga 220.

„On juba midagi enamat teada?” küsis Wisting.

Vanempolitseinik liigutas keharaskuse ühelt jalalt teisele ja siis jälle tagasi.

„Ei,” vastas ta ja puhus kätele sooja õhku. „Mortensen on seal ja tegeleb asjaga,” lisas ta viibates peaga kuusemetsa poole. „Kuid ma ei usu, et sealt midagi saada on. Riiete ja jalatsite järgi on tegu meesterahvaga, aga sedagi ei saa kindlalt väita.”

Wisting vaatas jõulupuude rida. 50 meetrit eemal oli üles seatud prožektor ja ta nägi kohtueksperti millegi ebamäärase kohale kummardumas.

„Kes laiba leidis?” küsis ta.

„Üks kaheksa-aastane poiss, kes tuli isaga jõulupuud raiuma. Laip oli okste all, praktiliselt tüve vastas, nagu oleks keegi püüdnud teda võimalikult sügavale suruda.”

Teine politseinik jätkas:

„Nad raputasid okstelt lund maha, et kirvega tüvele ligi pääseda ega saanud esialgu arugi, millega tegu.”

Wisting noogutas ja kujutas juba ette pealkirju lehtedes: Poiss (8) leidis jõulupuu alt mehe surnukeha.

„Kus nad praegu on?” uuris ta. „Isa ja poeg?”

„Me saatsime nad koju.”

Wisting tänas ja läks väravast sisse. Lumi saabaste all kriuksus.

Mortensen tõusis ja tervitas teda noogutusega. Mehe juuksed olid kaetud raskete lumehelvestega.

Wisting vaatles surnukeha meetri kauguselt. Tal tuli kükitada, et korralikult kuuseokste alla näha. Küüru vajunud selg luitunud, kõvaks külmunud jakis, heledad püksid ja pruunid madalatallalised paeltega nahkkingad. Kuklas mõned üksikud juuksetutid. Kaelal oli lindude või väikeste näriliste nokitsemise jälgi.

„Mis sa arvad?” uuris ta end püsti ajades.

Espen Mortensen kehitas õlgu.

„Surnukeha tuleb välja tuua ja lasta kohtumeedikutel üle vaadata. Seejärel paneme telgi üles ja kui saame lume eemaldatud, viime läbi sündmuskoha vaatluse. Võib-olla leiame siit veel midagi.”

„Täispaketi?” küsis Wisting. „Sa ei arva ju, et tegemist on loomuliku surmaga?”

Mortensen raputas pead.

„Asuks see koht inimestest kaugel, võiks ju usutav olla, et ta peavarju otsides siia heitis, aga mitte 50 meetri kaugusel maja sissesõiduteest ja kõigest mõnesaja meetri kaugusel lähimast asustusest.”

Wisting kükitas uuesti. Mortensenil oli õigus. Ja ka õnnetusest ei saanud siin juttu olla. Üks võimalustest olnuks enesetapp. Nad võiksid siit okste alt laiba kõrvalt nüüd tühja tabletipurgi leida. See kergendaks uurimist, kuid miski ütles talle, et midagi sellist nad siit ei leia.

„Mis sa arvad, kaua ta siin on olnud?”

„Suvest saadik.”

Wisting oli vastusest üllatunud ja ootas selgitust.

„Riietus,” märkis Mortensen. „Ta on suveriietes.”

Wisting tõusis ja astus sammu tagasi.

„Nimekirjas ei ole kedagi,” ütles ta. „Mitte ainsatki kadunuks jäänut.”