Читать книгу Kristiani noorusaastad - Juha Vuorinen - Страница 5

„Kas ussipakk, plaastrid ja kirves on kaasas?” päris Otto omal rangel moel.

„Mina sinna küll ei lähe, kui me usse kaasa võtame,” ehmatas Kristian.

„Miks mul peab küll nii loll poeg olema?” ahastas Otto.

„Kallike, ussipakk on ussihammustuste puhuks,” seletas Hertta Kristianile.

„Ah, no siis ma tulen küll,” elavnes Kristian ja soovis salamisi, et uss hammustaks ta isa.

Otto oli oma vähese teenistuse eest üürinud perele suveks suvila, mis asus sellises võserikus, kus tundsid end hästi ainult ussid, parmud ja sääsed. Noh, ja muidugi nemad ise.

Kristiani isa oli ülekaaluline, sünge ilmega, äkiline ja pisut hirmuäratav mees. Kõik madala enesehinnangu tunnused olid justkui näitusele välja riputatud, aga sellest Kristiani peres ei räägitud - vähemalt mitte valjusti. Muuhulgas ka sellepärast, et Kristiani ema oli saanud vanaaegse kasvatuse. Ühe mehega elatakse hauani, tulgu siis, mis tuleb.

Autosõit kõrvetavas kuumuses oli hirmus valu ja vaev. Otto oli laenanud puhkuse ajaks töökaaslase Datsuni-romu. Autol oli väikesi puudusi, sest ventilaator ega raadio ei töötanud, aga edasi see siiski liikus. Otto peeti Mäntyharjus rutiinse kontrolli käigus kinni ja siis selgus, et ka kindalaegas ei taha kuidagi avaneda. Kaks tursket politseinikku tulid appi ja püüdsid seda kõigest väest lahti rebida, et registreerimistunnistust kätte saada, aga tulemuseta. Keevalise mehena ütles Otto närv lõpuks üles ja ta tõi Datsuni pakiruumist kirve. Politseinikud tõlgendasid Otto tulist reaktsiooni pisut valesti ja tulistasid talle igaks juhuks jalga. Otto vähkres sõiduteel ja ulgus nagu hunt. Üks politseinikest suutis viimasel hetkel peatada vastassuunas liikuva metsaveoki, mille alla Otto, verine jalg ees, oli end just keeramas. Kristian nuuksus tagaistmel.

Alles siis, kui Hertta suutis politseinikele rahulikult seletada, et ta abikaasa kavatses kirvega kindalaeka lahti raiuda, viisid sõbralikud korrakaitsjad pere haigla kaudu suvilasse.

Haigla ooteruumis tegi Kristian politseinikele ettepaneku:

„Oleksite võinud teda pähe lasta.”

„See oli väike arusaamatus, ta on nii äkiline mees ja kirves oli tal ka käes,” seletas politseinik piinlikkust tundes.

„Siis oleks võinud ju munadesse lasta.”

„Kuule, poiss, kas sul on oma isaga mingeid probleeme?”

„Ei, kuidas nii?” imestas Kristian, ilmsüüta ilme lapsenäol.

Reis suvilasse jätkus politseinike autos, sest läbilastud jalaga oleks olnud võimatu autot juhtida. Isegi Datsunit.

„Kas seal on ikka kindlasti mingi suvila?” imestas politseinik lehmarada vaadates.

„On, ja uhke häärber pealegi,” uhkeldas Otto, jalg kaunilt kipsis.

Politseinikud leidsid pärast pikka võsas ragistamist puukuuri meenutava ehitise.

„Kas siit on edasi veel pikk tee? Rada paistab siin lõppevat.”

„See ongi siin,” teatas Otto võidukalt.

„Ega siis muud kui head puhkust,” soovis politseinik pead vangutades. „Ja veel kord vabandust selle jala pärast.”

„Tühja sellest, eks peame siin samas ka natuke haiguspuhkust.”

Hertta ja Kristian hakkasid autost asju suvilasse kandma.

„Kas siin ongi ainult üks aken?” imestas ema.

„Kas sa tulid puhkama või aknaid kokku lugema?” urahtas Otto. „Ja sina, Kristian, mine hangi meile küttepuid.”

„Kust?” imestas Kristian.

„Siin on ju ümberringi ainult mets.”

„Aga värske puu ei põle ju,” püüdis Kristian seletada.

„No raisk, otsi siis kuivi puid!” käratas Otto. „Või arvad sa, kuradi möödalask, et mina hakkan enda peaaegu otsast ära lastud jalaga sellest padrikust küttepuid otsima?”

Kristian võttis kirve, leidis veel eelmisest suvila-asukast maha jäänud sae ja läks kuivi puid otsima. Peagi lohistas ta suvila õuele jämedaid tümikaid, mis paistsid olevat isegi tõrvatud.

„Tubli poiss, ometi kord on sinust ka midagi kasu,” kiitis isa poega. „Need põlevad nii mis säriseb.”

Paar tundi hiljem ilmus õuele vihane haavlipüssiga maakas.

„Mulle tundub lõhna järgi, et te põletate siin minu piimapukki.”

Õuel oli veel virn põletamata puid, nii et kuritöö oli täiesti ilmne.

„Aga isa käskis hankida kuivi küttepuid ja siin kolkas polnud muud kui see kaadervärk,” püüdis Kristian nuttu tagasi hoides seletada.

„Kuule, jõnglane, see kaadervärk oli minu piimapukk!”

„Aga isa käskis tuua kuivi puid,” puterdas Kristian.

„Kutsu see oma isa siia!” käratas maakas ja hakkas püssi laadima.

„Issi, tule siia. Siin on üks onu, kellel on sulle üks jutt,” elavnes Kristian.

Põletav kuumus pani kipsis jala sügelema ja hõõruma, nii et Otto ei olnud enam kõige paremas puhkusetujus.

„Lase siis pähe,” sosistas Kristian põldurile.

Peremees sattus hetkeks hämmingusse, aga nähes uksel Ottot, kogus oma raevuriismed jälle korralikuks vihakimbuks.

„Kuule, linnatola, kas sina käskisid mu piimapuki ära põletada?”

Kuraasika peremehe käes laetud haavlipüssi nähes suurenes Otto viha veelgi.

„Kuule, pasakott, politsei juba lasi mulle täna jalga, olen sõitnud kasina perseaugu suuruses kuumas konservikarbis mitusada kilomeetrit ja nüüd tuled sina, kuradi mullamunn, mind püssiga ähvardama! Kui sa siit kohe oma kaheraudsega vittu ei tõmba, saad sihukese mataka perse, et lendad otse Moskva olümpiamängudele.”

Peremees arvas, et püss peaks hirmutama ka kõige karmimat vana, aga nüüd seisis ta vastas pesuehtne hull. Ja hullu tapmise eest ootas sama karistus, mis inimesegi eest.

„Aga selle piimapuki maksate küll kinni,” nõudis maakas.

„Raisk, kui sa siit kohe ei kao, siis on meierei poistel pärast imestamist, miks su piimanõus on punane piim ja tunkede räbalad.”

Kristian oli esimest korda oma isa üle uhke. Kõva mees oli. Teisest küljest, igaüks, keda politsei asjata jalga on tulistanud, on kõva mees.