Читать книгу Kristiani noorusaastad - Juha Vuorinen - Страница 6

„Kas me peame jälle sinna suvilasse minema?” kaebas Kristian.

„Arvad, et ma maksin selle eest täitsa ilmaasjata või?” ei mõistnud Otto poja juttu.

„Seal on ju kuradi külm.”

„Poiss, minu kuuldes ei vannu,” ägestus Otto.

„Aga seal ei ole isegi kuivi küttepuid, selle piimapuki põletasime ju juba ära,” jätkas Kristian.

„Mokk maha, ma ehitasin sinna suure vaevaga puukuuri ja tellisin küttepuid, nii et me läheme sinna,” lõpetas Otto asjatu halina.

Seekord otsustati minna bussiga. Lihtsalt ohutuse huvides. Kristian mossitas terve tee, sest hakkas olema juba sellises eas, et oleks meelsamini veetnud oma vaba aega sõprade seltsis.

Otto pidas väga lugu rõngasvorstist, sestap pakiti reisile kaasa 20 jämedat rõngast ja kaks pudelit viina. Ema võis endale võtta ka uut lahjemat vorsti ja pudeli magusat Saksa valget veini. Kristian pidi selliste toitudega leppima. Joogiks oli varutud Perry-limpsi.

Kristian oli enda juures avastanud kummalise asja: ettevaatlik munade sügamine oli hakanud tunduma lubamatult hea. Mingi sisemine vaist käskis siiski selle uue paeluva harrastuse osas suu kinni hoida.

Kõik magasid ühes ja samas toas tihedasti koos. Vanad roostes voodid krigisesid vähimagi liigutuse peale, nii et Kristian juurdles palavikuliselt, kuidas proovida, kas pisut karmikäelisem käsitsemine võiks ehk veel mõnusam olla. Nutika poisina leidis ta suurepärase peidupaiga, isa kokku klopsitud puukuuri. Isa ja ema olid hurtsikus juba kabereeglite üle tavapäraselt tülitsema hakanud.

„Raisk, ma ei mängi enam edasi, kui sina kogu aeg mu nuppe ära sööd!” vihastas Otto.

„Ma ei söö, need on siinsamas laua kõrval,” kiusas Hertta.

Kristian turtsatas ema nutikuse peale naerda. Selle peale vihastas Otto lõplikult ja käratas:

„Mine turtsu kuuris edasi ja too samas ka küttepuid. Küll see itsitamine tee peal vait jääb.”

Kristian sai suurepärase alibi ja kiirustas innukalt puukuuri. Ta lasi püksid kiiresti maha, võttis noku pihku ja hakkas armutult nühkima.

Puukuuri ümber õhkus jahe sügisilm.

„Kuhu kurat see jõnglane nüüd töllerdama jäi?” porises Otto

„Küll see poiss sealt ükskord tuleb.”

Otto ei mallanud enam oodata, vaid läks ise Kristiani ja puude järele. Teel kuuri vandus ta poisi aegluse sügavaimasse põrgu põhja.

Kristian oli nii keskendunud oma uhkelt turritavale peenisele, et ei kuulnud isa ähvardavalt lähenevaid marsisamme. Otto tõmbas kuuriukse lahti. Mõlemad vahtisid hetke hääletult teineteisele otsa, isal taskulamp, pojal munn pihus.

„Misasja sina siin veel teed?”

„T-tulin pissile.”

„Kurat, sul ju seisab!”

Kristian vaatas vilksamisi pihus kanguvat nokut.

„Vahi, seisab jah,” püüdis ta hämmastust teeselda.

„Ega sa siin ometi pihku ei löönud?”

„Pihku löönud? Mis see on?”

Hertta imestas toas, kuhu see Otto jälle töllerdama oli jäänud ning otsustas mehele järele minna. Ta oli kindel, et Ottol on kuuris pudel peidus.

Kristian oli vahelejäämisest nii vapustatud, et ei saanud nokut kuidagi alla, ehkki seisis meetri kaugusel oma isast, kelle lamp valgustas vaheldumisi poisi kimbatuses nägu ja kellaosutina püstist munni. Samal ajal tõmbas Hertta puukuuri ukse lahti. Hetkeks jäi nii vaikseks, et udusule langemine murule oleks kostnud prantsatusena.

„Oh jube, mida te siin õieti teete?” küsis ema õudusega. „M-mida sa Kristianile teha tahtsid?”

„Ei midagi, ta seisis siin juba enne valmis, püksid rebadel ja munn püsti,” kaitses end Otto.

„Valmis! Nüüd kutsun ma küll politsei,” ägestus ema. „Väike poiss seisab, püksid maas, koos oma isaga kuuris. Kohe homme võtan ametnikega ühendust ja taotlen sulle lähenemiskeelu. Kuradi pedofiil, sellest sa nii lihtsalt ei pääse!”

„Mida kuradit? Kui mina tulin kuurist puid tooma ja Kristian seisis siin, munn pihus, siis miks mina lähenemiskeelu pean saama?”

„Lahutuse annan vähemalt sisse,” ähvardas ema. „Ja tõmba need püksid jalga tagasi.”

„Kumb?” sattus Otto segadusse.

„No see oleks veel puudunud, et sina siin ka, püksid rebadel, oleks seisnud,” turtsatas ema.

„Vittu küll, mida sa tegid,” porises Otto. „Oleks siis kas või metsas pihku löönud.”

„Seal on sääsed,” piiksus Kristian.

„Oleksidki esimest korda tundnud, kuidas on, kui munni imetakse,” rehmas Otto ja lõi kuuri ukse tagantkätt kinni. Kristian jäi pimedusse tilli pehmenemist ootama.