Читать книгу Kristiani noorusaastad - Juha Vuorinen - Страница 8

„Ma nägin mänguasjade poes sigalahedat Saksa hävitajat,” rõõmustas Kristian.

„Jäta jama, millist?” elavnes Vesku, Kristiani koolivend.

„Messerschmitti, kokkupandavat.”

„Kas see oli väike või suur?”

„Neid oli mõlemat suurust,” seletas Kristian. „Mul on veel kümnekas puudu, siis saan osta selle suurema.”

„Kas seal on liim ja värvid ka kaasas?”

„Ei, aga vanamehel on garaažis mingit liimi. Ja värvin selle hiljem.”

„Lähme meile,” pani Vesku ette. „Vaatame isa sõjaraamatust, milline see Messerschmitt oli.”

„Vau, kas teil on selline raamat?”

„Jaa, tule vaata ise.”

Teel kiikasid poisid mitmesse prügikasti, et leida ehk tühje pudeleid, millest saaks koguda veel pisut puuduvat kapitali. Tubli tunnise tegutsemise järel puudus eelarvest veel kolm marka.

Nad hakkasid innukalt papsi sõjaraamatut uurima.

„Vahi seda,” osutas Vesku Saksa hävitaja pildile. „Siin see on.”

„Päris kurja välimusega.” Poisid hakkasid suuri silmi lennuki andmeid ahmima. Päris Messerschmitt B.-109G oli varustatud ühe Rheinmetall Borsig MK-108 kahuriga, millega sai teha 60 lasku. Lisaks oli lennukil kaks 13 mm Rheinmetall Borsig MG-131 kuulipildujat, millest kummassegi sai laadida 300 padrunit. Lennuk oli üllatavalt kiire ja suutis lennata peaaegu 620 kilomeetrit tunnis. Pikkust oli sellel vaid 8,85 meetrit.

„Mõtle, kui saaks kooli õuele ehtsa Messerschmitti,” unistas Kristian. „Ma paneks sellele võimla seinal olevale kellale kahurist korraliku paugu.”