Читать книгу Kristiani noorusaastad - Juha Vuorinen - Страница 7

„Ma ei julge!” hüüatas Kristian õudusega.

„See on ju ainult ajakiri,” julgustas Tomi.

„Ainult ajakiri! See on pornoajakiri!”

„Ajakiri nagu ikka,” veenis Tomi.

„Mine sina, sa oled juba 12 ja pool, mina alles 12 ja kolm kuud.”

„Mis siis, kui nad ei müü meile seda, sest me oleme alles väikesed?”

„Peaks ehk paluma kellelgi suuremal osta?” pani Kristian ette.

Kristian ja Tomi olid käinud salamahti kioski akna taga pornoajakirjade kaasi piilumas. Jallu ja Kalle ei pakkunud huvi, sest kuuldavasti olid Rattos kõige paremad pildid. Põhjatu uudishimu naiste paljaste persete vastu ja hirm avaliku häbistamise ees kioski müüja poolt pidasid noore Kristiani hinge pärast tasavägist võitlust.

„Kuule, välja mõtlesin!” innustus Tomi. „Võta julgustuseks punnsuutäis, siis julged selle ära osta.”

„Punnsuutäis millest?”

„Viinapudelist.”

„Äh? Ma olen alles kaheteistkümnene. Mulle ei müüda mingit viina.”

Tomi silmades süttis julgustav leek.

„Aga kui läheme koos seda ajakirja ostma?”

Poisid ootasid kioski ees piisavalt vaikset hetke. Kui tee paistis mõlemas suunas vaba olevat, nihkusid nad putka juurde. Kristian astus julgelt leti ette.

„Mida poisid soovivad?” küsis müüja.

„Marga eest lagritsakomme... Siis marga eest puuviljakomme...” loetles Kristian.

Tomi jõllitas õudusega Kristianit ja sisistas talle kõrva:

„Küsi nüüd juba ruttu see ajakiri ka, enne kui keegi tuleb.”

Müüja juhtus Tomi sosistamist kuulma:

„Ja mis ajakirja poisid siis soovivad?”

„Öööh, mis selle nimi müüd oligi?” päris Kristian Tomi käest.

„Ratto,” sosistas Tomi.

„Üks Miki-Hiir,” ütles Kristian ja pidas väikese pausi. „Ja siis Ratto ka.”

Müüja muigas laialt.

„Äkki te olete veel liiga väikesed, et selliseid ajakirju lugeda?”

„Ei, meil käib Miki-Hiir juba kuus aastat.”

„Ma küll ei tohiks teile seda müüa, aga olgu siis.”

Müüja ladus letile kommikoti, Miki-Hiire ja Ratto.

„Üks hetk, mul vist on juba see Miki-Hiir, nii et ma võtan ainult Ratto ja need kommid,” köhatas Kristian.

Samas avanes kioski uks ja sisse astus turske mustas ülikonnas mees. See oli Tomi isa.

„Vahi, poisid raiskavad jälle taskuraha kommide peale. Kui nii edasi läheb, pole teil kolmekümneselt kummalgi enam oma hambaid suus,” naeris ta.

Kristian viskas raha letile ja torkas Ratto välgukiirul oma jaki alla.

„Jeerum, poisid, kas te olete haiged või?”

„K-kuidas nii?” küsis Tomi.

„Mõlemal on põsed täiesti tulipunased,” ehmatas Tomi isa.Kindluse mõttes katsus ta poiste laupa.

„Nüüd kähku koju teki alla. Ei kooserda siin haigetena ringi,” tõreles isa. „Kas tahate midagi? Köhapastilli?”

„Ei.”

„Mina ka mitte,” pigistas Kristian näost punetades.

Müüja oli nii kiuslik, et ei saanud jätta küsimata:

„Olete päris kindlad, et ei taha isegi taskurätikuid, juhuks, kui äkki peaks olema vaja pühkida?”

Poiste näopuna aina süvenes.

„Me peame nüüd minema,” kõõksatas Kristian.

Müüja jäi leti taha kõkutama.

Väljas pidasid poisid hädakoosoleku.

„Mis siis, kui see müüja räägib su isale ära?” küsis Kristian õudusega.

„Paps lööb mu maha, siis lööb sinu, ja siis kindluse mõttes minu uuesti.”

„No ega ühe pornoajakirja ostmine nüüd nii jube asi ka ei ole.”

„Teil võib-olla mitte, aga minu isa on kantor...”

Posid otsustasid koju minna ja tutvuda ajakirjaga alles järgmisel päeval Tomi juures, sest seal oli ohutum. Tomi elas kahekorruselises eramajas ja ta isal oli järgmisel õhtul kirikus kontsert.

Kristian ei saanud rahulikult magada, sest pornoajakirja kaas oli liiga elavalt meelde jäänud. Kui ta püüdis hetkekski silmad sulgeda, hakkas kino Kristian otsekohe näitama softpornot oma tisse demonstreerivast kaanetüdrukust. Noku viskles üles-alla nagu põrkepall ning hoidis noort täkku ärkvel.

Juba hommikust peale kiikas Kristian närviliselt kella ja soovis, et aeg kiiremini kuluks. Õhtupoolikul oli õhk puhas ja siis pääsesid kaks noorhärrat oma saagi kallale. Et aega tappa, otsustas Kristian natuke varem Tomi poole minna. Erutus ja reibas kõnd tekitasid pükste jalgevahes ühtlaselt hõõruva liikumise, mis pressis verega täituva vända sääre ja reie vahele. Teismeline munn oleks tahtnud vahvasti püsti karata, aga kitsaste Mic Mac teksaste vasak säär oli innuka noksi ümber kinni nagu hullusärk.

„Kurat küll, tuleb minna ja dressikad jalga panna,” oigas Kristian ja kooberdas peaaegu terve kodutee ühel jalal.

Kodus pidi ta nägema tubli tüki vaeva, et kitsad teksad ilma eesnahka ära rebimata jalast saada. Ettevaatlik muljumine aitas ja peagi koitis teismelisele vemmale vabaduse päike. Kristian tõmbas kiirelt Adidased jalga ja tormas korraliku traaviga Tomi juurde. Koolis hüüti Tomit Teksa-Tompaks, nii et Kristianile oli suureks üllatuseks näha ka teda dressipükstes. Mõlema poisi põskedele tulvas põgus häbipuna.

„See on ülemisel korrusel,” katkestas Tomi Kristiani jõllitamise.

„Kes?”

„No see ajakiri.”

Poisid tormasid üles nagu kaks marutõbist nirki. Tomi tõstis oma kirjutuslaua plaati ja õngitses selle alt välja Ratto.

„Siin,” sosistas Tomi nagu mingis õudusfilmis.

Poisid tõmbasid kardinad ette ja kustutasid kõik tuled peale kirjutuslaua lambi. See pidi toimima teatud mõttes töövalgustusena. Poisid kummardusid ajakirja kohale ja hakkasid ettevaatlikult oma aarde lehekülgi avama.

„Vaata, sellel on tussu ka näha,” ohkas Tomi ja osutas ühele naisele.

Kristian vahtis ainiti tema ees avanevat pilti ega saanud sõna suust. Järgmisel leheküljel jõuti juba asja juurde. Seal oli lugu, mida poisid hakkasid sõna-sõnalt veerima. Elav kujutlusvõime, sobivalt erutavad pildid ja mahlakas tekst tabasid lugejaid munade alla nagu välgulöök. Kaks noksi seisid kõvadena nagu raudteerööpad ega pehmunud hetkekski. Kui poisid olid esimese erutava jutu läbi lugenud, jõuti päris katsumuse juurde. Viis lehekülge pilte täielikust suguaktist. Värisevi käsi pöörasid sõbrad lehekülgi ja jõllitasid ümmargusi silmi nende ees avanevaid värvipilte. Aegajalt võis kuulduda tasast eesnaha naginat, või tekitas seda siis dressipükste kumm. Äkki katkestas vaikuse alumiselt korruselt kostev Tomi ema käskiv hääl:

„Poisid, tulge teed ja küpsiseid sööma!”

„Ah sa raisk,” kähises Kristian. „Millal su ema koju tuli?”

„Ei mina tea,” ehmatas Tomi ja hakkas ajakirja lauaplaadi alla toppima.

„Poisid! Tulge kohe alla või pean ise järele tulema?” kamandas ema juba poolelt trepilt.

„Ma ei saa sinna alla tulla,” sosistas Kristian Tomile kõrva ja osutas oma punnitavale püksiesisele. „See ei lähe kuidagi alla.”

„Varsti tuleme,” hõikas Tomi emale.

„Ei, otsekohe!” sai ema pahaseks.

Trepilt kostis vihaseid samme.

„Okei, tuleme!” karjatas Tomi viimases hädas.

Sammud peatusid.

„Kohe!”

Poisid komberdasid aeglaselt üksteise järel trepist alla. Alumisel korrusel tõmbasid mõlemad end ettepoole kooku, püüdes nii varjata läbi dressipükste koledasti paistvat erektsiooni.

„No mis teil siis nüüd häda on?” imestas ema poisse nähes.

„Kõht on natuke valus... Sai vist palju kommi söödud,” seletas Kristian.

„Ära...” sisistas Tomi õudusega Kristianile.

„Vaat kus lugu, ma olen haiglaõde, minge mõlemad sinna sohvale,” juhatas Tomi ema.

Tomi müksas vihaselt Kristianit.

„Joome enne teed,” pani Tomi ette ja lipsas laua taha varju.

„Vaatame siis vähemalt sinu kõhu üle,” ütles Tomi ema Kristianile ja talutas ta sohva juurde.

Ta käänas Kristiani jõuga selili ja märkas pungitavat püksiesist.

„Sul ju seisab?”

„Ei, mul on jalgratta vänt taskus!” kiljatas Kristian.

Tomi ema vaatas tärkavas teismeeas poisi esipoolt ja hakkas Kristiani kõhtu vajutama.

„Kas siit on valus?”

„Ei.”

„Aga siit?”

„Jaa.”

„Siit?”

„Jah,” püüdis Kristian midagi välja mõelda, et piinlikust olukorrast pääseda.

„Toidumürgitus see igatahes ei ole. Tule siia, Tomi,” kamandas ema.

„Ei,” ehmatas Tomi.

Ema tõusis ähvardavalt püsti ja Tomi loivas kummargil tema juurde. Ema pani ka tema sohvale pikali ja märkas, et poistel on üks ja sama vaevus.

„No sinul nüüd küll seisab!” imestas ta. „Poisid, millega te seal õieti tegelesite?”

„Ei millegagi, mängisime autokaarte,” pobises Tomi.

„Mis imelised autokaardid need teil mõlemal nokud püsti said?”

„Meil ei ole nokud püsti!” protesteeris Tomi ja vaatas mujale.

Samas avanes välisuks ja koju tuli Tomi isa.

„Oh ei...” võpatas Kristian.

„Martti, tule õige korraks siia,” palus Tomi ema.

„No mis siis nüüd on?”

„Ma hüüdsin poisse ülevalt alla ja nad ei tahtnud kuidagi tulla.”

„Ja edasi?”

„Noh, kui ma nad lõpuks siia sain, kõndisid mõlemad kummargil ja kaebasid kõhuvalu.”

„Vaesekesed,” lohutas isa.

„Polnud neil mingit kõhuvalu. Mõlemal seisis, nii et püksid nagisesid,” torises ema ja vaatas vihaselt poiste poole.

„Seisis? Munn või?”

„Isa, lõpeta...” anus Tomi.

„Munn jah,” vastas ema. „Kristian veel väitis, et tal on mingi pedaal taskus.”

„Kas seal üleval on mingid tüdrukud või?” ärritus isa ja tormas ülemisele korrusele.

Tomi toast hakkas kostma isa kärkimist:

„Tulge välja! Püüate väikesi poisse patule ahvatleda? Ma olen küll kirikumees, aga karistada saate ikkagi. Või püüate mu poisilt süütust võtta!”

„Isa, seal ei ole kedagi,” hüüdis Tomi häbelikult.

Kristian hakkas nuuksuma. Isa tuli alla ja astus poiste ette.

„Kas te tegelesite siis... Mis see nüüd oligi, kui kaks poissi omavahel niimoodi on?”

„Mäh?” muutus Kristian valvsaks.

„Ega sa, Tomi, ometi ka homo ei ole?” päris isa, nutt peaaegu kurgus.

„Mina ka? Kes siis veel on?”

„See Kristian. See on ju kaugelt näha. Pesuehtne homo ju!”

Kristiani suu tolksatas lahti.

„Et nagu mida?” kogeles ta hämmeldunult.

„Just nii. Sina oled homo,” teatas Tomi isa ja pani käed risti. „Ma pean su isale helistama.”

Nüüd sai Kristian vihaseks. Ta sööstis, pea vasarana ees, Tomi isa kõhu poole. Ainsa hetkega oli toas kolm ettepoole kookus meesisikut. Kaks näost tulipunast ja üks kaame. Lõpuks lajatas Kristian veel Tomi isale paugu kubemesse.

„Ise oled homo. Homohomohomohomohomohomo ja veel kord homo!” sülitas Kristian.

„Ma helistan nüüd politseisse,” karjus Tomi ema.

„Lõpeta!” röögatas Tomi. „Me lugesime pornoajakirja.”

Tuppa sigines täielik vaikus, kui mitte arvestada põrandalt kostvat Tomi isa vaikset oigamist.

„Välja! Kaduge mõlemad välja!” kiljus Tomi ema hüsteeriliselt. „Te olete mu kodu ära reostanud!”

Kui poisid olid õue põgenenud, küsis Tomi Kristianilt uudishimulikult:

„Kas sa andsid mu isale tegelikult ka munadesse?”

„Vähemalt üritasin.”

„Panid varbaka või?”

„Varbalöögi?”

„Jah?”

„Jaa, alguses mõtlesin, et panen jalapealsega, aga kukkus välja varbaga,” seletas Kristian asjatundlikult ja vaatas oma paremat jalga.

„Varbalöök on sitaks valus, kui munadesse tuleb,” elavnes Tomi.

„Ilmselt küll.”

„See tegi papsile head,” naeris Tomi. „Kirikus võidakse küll natuke imestada, kui kantor paar nädalat püstijalu orelit mängib.”