Читать книгу Joomahullu päevaraamat - Juha Vuorinen - Страница 14

Kuna telefon ei olnud seinas, ei ärganud ma mitte telefonihelina, vaid hullumeelse uksekella helistamise peale. Vaatasin uksesilmast, kas ukse taga on keegi, sest vahel pohmas peaga kuulsin ma imelikke asju. Uksesilmast paistis Kristiani paistes padjanägu ja ma lasin härrasmehe sisse. Uksesilm on minu arust kumera klaasiga, mis peaks inimeste näod ümaramaks muutma. Otsustasin helistada haldusfirmasse ja paluda kontrollida, kas minu oma pole mitte valesti paigaldatud, sest Kristiani moll oli ehedal kujul veelgi rohkem punsunud kui läbi uksesilma. Hakkasime jooma Kristiani toodud puskarit. Kui olime pisut aega tinistanud, küsis Kristian, kas ma tahan näha, kuidas ta ära kustub.

“No sitta kah, vaatame,” vastasin.

Kristian viskas endale kaks mingit kuradi kanget valuvaigistit näkku ja kustus kümne minuti pärast ära. Jäin üksi jooma nagu loll. Teha polnud eriti midagi, sestap otsustasin sõpsile toodud puskari eest tasuda ja ta õudse habemetüüka maha ajada. Tõin vannitoast habemeajamisvahu ja pardli. Olin juba parasjagu lakku täis, sest pärast habeme ajamist ei leidnud ma kusagilt enam Kristiani kulmukarvu. Mõtlesin, et näen kindlasti luulusid, ja kobisin lavatsile põõnama.