Читать книгу Joomahullu päevaraamat - Juha Vuorinen - Страница 18

Ärkasin öösel müstilise heli peale. Justkui oleks keegi minu akna taga bajaanil Säkkijärve polkat mänginud. Alati, kui pead tõstsin, vaikis mäng nagu lõigatult. Elan neljandal korrusel, nii et mängija pidi olema liikvel tõstukiga autoga. Niipea, kui silmad sulgesin, algas mäng uuesti. Hiljem kuulsin selgesti, kuidas mu akna taga räägiti eesti keelt. Mul oli nii suur hirm, et lipsasin kööki taignarulli järele ja ronisin kribinal nagu orav lavatsile tagasi. Üritasin, taignarull käes, magada. Otsustasin, et joomine tuleb ära lõpetada.

Ma vihkan kõige enam maailmas ehmatuse peale ärkamist. Ärkasin omaenda karjatuse peale, kui taignarull lavatsilt otse põrandale kukkus. Ma ei saanud enam und. Vaatasin aknast välja, aga tõstukiga auto oli juba läinud. Ma kahtlustan siiski, et kuulsin luulusid. Ma ei julgenud naabritelt küsida, kas ka nemad kuulsid möödunud ööl tõstukautolt Säkkijärve polkat mängitavat.

Päeval hakkas mulle hämaralt meenuma eelmise päeva õudne kogemus. Ärkasin kohutavas pohmakas uksekella helina peale. Komberdasin ukse juurde ja vaatasin uksesilmast, aga ei näinud trepil kedagi. Otsustasin siiski kontrollida, kas tegu oli järjekordse kuulmisluuluga või oli ikka ukse taga keegi. Avasin ukse ja nägin, et kogu trepimade oli täis väikesi nõidu, kes hüüdsid kooris:

“Virri-varri, värskeks-vahvaks, rikkaks-armsaks, vitsa sulle, palka mulle...”

Röögatasin õudusest ja lõin ukse kinni. Türa, see polnud enam kuulmisluulu, see oli juba nägemisluulu. Istusin kogu pärastlõuna pimedas riidekapis ja värisesin. Varem olin kunagi näinud mehikesi, aga trepimademetäis väikesi nõidu oli juba liig. Nüüd peab tinapanek lõppema. Sellest päevast alates hakkan kaineks.