Читать книгу Joomahullu päevaraamat - Juha Vuorinen - Страница 4

Käisin õhtul kohalikus pubis, kust leidsin endast vähemalt peajagu pikema leedi. Märkasin juba pubis, et leedi suutis juua vähemalt sama palju kui mina, see tähendab siis jõledalt palju. Mul õnnestus see liha veel viina lubades enda juurde keelitada. Eit oleks joonud nagu hobune, kui ma oleksin ainult ette andnud. Kustusin oma lavatsile kolme paiku hommikul. Kui mu kellraadio näitas 3.15, räntsatas liha mulle ihualasti peale ja küsis:

“Kas kepime ka?”

Tegin jaatavalt vastates oma elu suurima vea, sest selle tagajärjel ähvardati mind hiljem korterist välja tõsta. Esiteks, eidel olid nii pikad jalad, et ta põlved käisid ühtlases rütmis kolksuga vastu lage, ja teiseks, ta karjus kaks ja pool tundi ühtejutti:

“Veel, veel, kõvemini, kõvemini...”

Lõpupoole oli joove juba niipalju hajumas, et kartsin, et selle madistamise peale lõhkeb mul mingi veresoon. Eit kustus veidi enne kuut. Jumal tänatud.