Читать книгу Joomahullu päevaraamat - Juha Vuorinen - Страница 21

Magasin eelmisel ööl pool tundi. Koeri seekord õnneks ei näinud. Nüüd nägin, et ründasime kahekesi Richard Gere'iga Tiibetit. Olime alustanud kahekesi vabadusvõitlust kogu Hiina armee vastu. Kui esimesed tuhat hiinlast meid ründasid, üritasin neid tulistada ämbrist tehtud relvast. Minu “relvast” lendas välja mahla ja liiva. Hiinlased naersid, enne kui hakkasid nüri ketassaeteraga mu pead käsitsi otsast saagima. Ärkasin põlvili hiina keeles armu paludes. Imelik tunne oli ärgata lavatsil palvetamisasendis hiina keeles armupalveid hüüdes.

Päeval helistas mu nõbu, kellest olin viimati midagi kuulnud kümme aastat tagasi. Ta küsis, kas ta võib Olavi mulle hoida tuua. Vastasin, et olgu lahke. Mõtlesin, et saan tutvuda nõbu pisipojaga ja telekat vaadata. Nii rahuneksid ka minu närvid pisut. Õhtupoolikul helises uksekell. Arvasin, et nõbu tuli oma poega hoida tooma. Avasin ukse ja nägin midagi, mis ajas mu kohemaid riidenagi taha peitu. Vabisesin üle kere, kui nõbu talutas sisse kindlasti üle saja kilo kaaluva koera.

“Olavi, istu!” käsutas nõbu.

Hiigelperse lartsatas põrandale. Vähemalt näis see loom sõna kuulavat. Jäime selle heaks kiidetud koeraga kahekesi. Käisin ja laenasin naabrilt koeraraamatu, sest tahtsin teada, mis tõugu see koer on. Kõige enam meenutas ta inglise mastifi pilti ja selle tõuga klappis ka koera kaal. Isegi kuni üle saja kilo... Nüüd, kui olin leidnud Olavi tõu kirjelduse, otsustasin tema kohta pisut uurida. Raamatus seisis, et antud tõule on iseloomulik rünnata endast suuremaid vaenlasi, sest ta ei karda mitte midagi. Peale selle öeldi raamatus, et teda tuleb kasvatada kõva käega, muidu muutub ta ümbritsevale ohtlikuks. Hakkasin valjusti nuuksuma, nii põrgulik hirm oli. Olavi tuli minu juurde ja lakkus oma päevalehesuuruse keelega mu nägu.

Läksime Olaviga jalutama. Ilmselt oli mingil lital jooksuaeg, sest Olavi hakkas kohe, nina maas, jooksma. Olin keeranud Olavi rihma tugevasti ümber käe, et koer plehku ei saaks. Ma polnud üle viieteistkümne aasta mingi liikumisega tegelenud ja isegi trepist üles minek võttis mu võhmale. Nüüd jooksin peatumata umbes viisteist kilomeetrit. Karjumise lõpetasin kolmandal kilomeetril, sest mõistsin, et see kulutab mu jõudu veelgi enam. Minu kodumaja ees leidis Olavi lita, kellel oli jooksuaeg. Ta limpsis lita tussi nagu idioot. Kui suutsin erutunud Olavi oma korterisse tirida, söandasin peeglisse vaadata. Mul seljas olnud nahktagi, teksased, saapad ja nokats olid läbimärjad, nende all olnud riietest rääkimata. Olin arvanud, et nahktagi peab vett.

Käisin koos riietega duši all. Käisin ka ilma riieteta duši all. Pulss oli endiselt kusagil 300 ja 400 vahel. Duši alt tulles kuulsin elutoast kostvat rabinat. Leidsin Olavi mu sohvat panemast. Proovisin minna koera eemale ajama, aga ta hakkas ähvardavalt urisema. Vaatasin õhtul telekat põrandal istudes, ehkki perse oli jooksmisest jube valus. Olin sunnitud telekal hääle põhja keerama, sest Olavi pani kogu õhtupooliku rabinal sohvat, sohvapatju, iga patja eraldi ja üritas kaks korda ka mulle selga ronida. Sitaks viha tegi, et ma polnud relva hankinud.