Читать книгу Joomahullu päevaraamat - Juha Vuorinen - Страница 48

Ilmselt seedib organism rahusteid aeglasemalt kui viina. Nägin jälle imelikku und. Elasin uskumatult suures majas, mille alla oli ehitatud salajane punker. Ülemteener tuli kiirustades raamatukogutuppa, et öelda mulle:

“Sir, teil on kiire!”

Tõttasin otsemaid salajasse punkrisse, kus oli vaid üks müstilise välimusega tärisev telefon. Telefonist kostis monotoonne sõnum:

“Tule sitapeade kogunemisele, KOHE!”

Panin selga töömehe tunked ja hüppasin kaubiku rooli. Teel messikeskuse parklasse nägin ainult kaubikuid, mida juhtisid samasugused töömehetunkedesse rõivastunud salapärase välimusega tegelased nagu mina. Kaubikud pargiti külg külje kõrvale. Autode uksed ei avanenud enam ja me ronisime küljeakendest ühest autost teise, kuni pääsesime kõige äärmise auto uksest välja. Ootasime kärsitult täispargitud parkla servas, kuni hõigati välja minu nimi! Tohutud ovatsioonid pidid mu kõrvakuulmise võtma. Mulle pandi külge benjirakmed, mille abil vinnati mind üle saja meetri kõrgusele. Kui ma olin jõudnud kõige kõrgemasse punkti, kuulsin alt kooris hüütavat:

“Kuidas on?”

Vaatasin alla, kust paistis ainult plekk. Külg külje kõrvale pargitud kaubikud näisid suure plekitahvlina ja ma hüüdsin kaasas olevasse valjuhääldisse:

“Nagu plekk!”

Vastuseks sain töömeestelt nii vägeva rõõmuhõiske, et kõrvad läksid valusaks, ehkki olin enam kui saja meetri kõrgusel. Ka benjikraana juht ühines rõõmuhõisetega, mille tagajärjeks oli see, et kraana lõi mu kaarega vastu YLE saatemasti satelliiditaldrikut. Vastu taldrikut lennates tundus, et kuulen MTV “Tere hommikust, Soome!” Lauri Karhuvaarat Elvist imiteerimas. Mida kuradit, kas Karhuvaara on Yle hommikutelevisiooni üle läinud? Samas ärkasin teleka hääle peale. Seal rääkis Karhuvaara. Telekas oli käima jäänud. Otsustasin, et ei lähe enam kunagi kaubikuga sõitma. Ega Elvisega.