Читать книгу Seitsme aja raja taga - Kadri-Ann Sumera - Страница 11

Ma tean, mis lugu Annaliisa minult tegelikult ootab, aga selleks pole ma veel valmis, see nõuab pühendumist ja aega, paljude detailide meeldetuletamist ja paika sättimist – praeguseks on küll tunne, et varem või hiljem see tuleb, aga mitte nüüd. Aga kuna tundub juba imelik midagi kirjutamata magama minna, siis ikkagi üks väike lugu; Annaliisa tegelikult üldjoontes teab ja loodab, et sealt tuleb veel midagi, aga kahjuks ei tule. See on pisike looke, täitsa ilma iva ja ammugi moraalita, lihtsalt üks imelik kokkusattumus, kus kõik küsimused jäävad õhku ja vastuseta, aga enamasti vist nõnda ongi.

. ..........

Kooliarsti juures tuli ju ikka aeg-ajalt rutiinses kontrollis käia – ette näitamas, et oled jätkuvalt elus ja oskad hingata. Üldiselt toimetas kooliarst vähemalt mu kooliaja lõpupoole C-majas, ühikahoones, kuhu mul suuremat asja polnud (olin nohkar ja rajumad peod läksid minust mööda), ja ma ei teadnud ei tema nime ega nägugi. Kutsed tulid kord aastas tervele klassile korraga ja siis pidi järgemööda kontrolli tilkuma, kahe-kolme kaupa, et keegi tunnist liiga kaua ära ei peaks olema ja et arst samas liiga kaua järgmist patsienti ei peaks ootama. Mõõdeti tavapäraseid asju – pikkus, kaal, vererõhk –, kuulati kopse, vaadati keelt jne, mitte midagi hirmsat. Kutse tuli ja silkasime Eloga üle õue. Oli jahe ja sombune sügisene õhtupoolik, lippasime muidugi palituta, tee peal togisime teineteist nalja pärast ja itsitasime, nagu jaksasime, Eloga läks teinekord täitsa käest ära. (Näiteks üheksanda klassi klassipildi tegemisel hüüdis Elo viimasel sekundil enne klõpsatuse käimist: Teeme lollid näod pähe! Ja mis välja tuli? Kõik on normaalsed, ainult Elo ja Kadri-Ann tõmbavad näppudega silmanurki poolde põske ja lasevad mokad töllakile.) Ühesõnaga – arsti juurde jõudes hingeldasime ja õhetasime täie raha eest.

Lasin ennast igatpidi ära mõõta, ise nihelesin, midagi uut siit ju nagunii välja ei tule, Elo tegi nägusid; järsku jäi arst jube tõsiseks ja peaaegu röögatas: Vererõhk on 160/40! Kohe kiirabi ja haiglasse! Mina itsitan, et misasja? Mis haigla, ma olen ju terve kui purikas! Arst jäi kõigutamatuks: minu vererõhk on kurioosne, eluohtlik, midagi on kapitaalselt korrast ära! Mulle ei sobinud selline asjade käik sugugi. Valmistusin konkursiks, pidi harjutama nagu pöörane, ei saanud siin mingit haiglavahet pidada. Pealegi läks Elo samale konkursile ja ma ei võinud talle ju kuidagi edumaad anda. Ja üldse, ma tundsin ennast täiesti hästi! Hea küll, süda natuke puperdas, olime ju ikkagi üle õue jooksnud (ja TMKK majade vahel on päris pikk maa), temperatuuri vahe ja nii edasi, laske ma rahunen natuke, siis mõõtke uuesti! Arst tõmbas pahakspanevalt ninaga, aga nõustus kompromissiga. Kükitasin nurka ja püüdsin hästi sügavalt sisse-välja hingata, seni kuni Reinist ja Raaklit mõõdeti. Istusin toolile tagasi, ise tundsin küll, et suure ärritusega polnud rahunemine kõige paremini välja tulnud. Arst pumpas mu käsivarre uuesti kinni, tõmbas suu kriipsuks ja ütles juba üsna teraval toonil: 160/40! Haigla! Ei mingit vasturääkimist! Helistan kohe siitsamast, küll vanemad toovad sulle asjad haiglasse järele. Nüüd olin juba päris hädas ja segaduses ka. Tõesti tundsin ennast täiesti normaalselt. Kuidas siis nii, kõik lastakse rahuga minema ja mind, mind ähvardab vanglakaristus, ja ei tea mille eest? Tõesti ei ole kuidagi võimalik! Laskusin vist arsti ees lausa põlvili, vannutasin teda südamepõhjast: palun, palun, jah, täna on mul tõesti kuidagi imelik olla, aga ainult täna, muidu kunagi ei ole, palun laske mul praegu minna, tulen homme hommikul kohe esimese asjana, ausõna! Ja kui siis ka on jama majas, siis lähen, kuhu te mind saadate, ei vaidle, alistun, ma tõotan! Ainult homseni, palun-palun-palun!

Arst mõõtis mind eriti pika pilguga nagu enesetapjat, puhises, ja lõpuks halastas: Hea küll, homseni, mitte sekunditki kauem, punkt kell üheksa oled siin, ja kui mõõtmised pole korras, siis minek, ei mingit vaidlemist!

Homset ei tulnudki. Arst suri öösel südamepuudulikkusse.