Читать книгу Seitsme aja raja taga - Kadri-Ann Sumera - Страница 6

Nelja-aastaselt nägin unes sõda. Ma tõesti ei tea, miks, ja kuidas ma üldse võisin teada, mis sõda on, aga nägin. See algas nõnda, et istusime vanaemaga kohvikus kusagil Pärnu maantee alguses, kui sõdurid sisse marssisid. Marssisid on vale sõna, nad liikusid ühes tükis nagu tinasõdurid, ainult et kahe jalaga, punastes pükstes ja valgetes särkides, jalad harkis ja täägid ette sirutatud, korralikus kolonnis, uhke värk! Pugesime vanaemaga laua alla peitu.

Mingi aeg hiljem, tunnetuslikult väga palju hiljem (olime selleks ajaks emotsionaalselt laastatud ja tühjad) jõudsime läbi vintsutuste koju Roosikrantsi tänavale. Toona oli tänava nimi muidugi Lauristini. Kodu oli tühi ja väga vaikne, suure toa uks seisis lahti ja soe päikesevalgus paistis läbi akna sisse, kerged tolmukübemed mänglesid päikesekiires. Ja siis joonistus ukselävele, madalale, nii et pidi kükitama, et sellega kohakuti sattuda, üks nägu – nagu oleks keegi nähtamatu pliiatsiga läbipaistvale paberile joonistanud. See oli lihtsalt noore naise nägu, lapse moodi joonistatud, hästi punaste huultega, aga ma teadsin, et see kujutas ema – ja teadsin äkki täiesti selgelt, ümberlükkamatult, et see tähendab, et ta on surnud. Maailm peatus ja mina nutsin. Oli kirjeldamatult kurb ja samas kirjeldamatult kaunis.

See pidi olema mu varaseim kogemus kunstilise kujundi võimust.

. ..........

Seal teises kohas, samuti sügavas lapsepõlves, ajas mind taga kuri Klaabu. Hiljem meeldis mulle väga igale poole vihikutesse ja kontrolltöödele Klaabusid joonistada, saavutasin selles suure vilumuse. Multikat ma vist näinud ei olegi, küll aga selle aluseks olnud pildiraamatut, ja siis oli veel mingi psühhedeelne väga jõuliselt värviline multifilmipildiraamat kaadritega erinevatest filmidest, sellest ka. Vaatasin raamatut lapsena mitmeid kordi, kuigi vanemad natuke põlastasid seda, tahtsid ära visata. Kui aus olla, siis ega mina ka neist piltidest midagi aru ei saanud, sest selgitust ka juures ei olnud, aga lehitsesin ja pead murdsin korduvalt. Kuskil pidi see mõte ju olema.

Igatahes oli kuri Klaabu üks hirmsamaid unenäotegelasi, keda mul on au olnud kohata. Teadsin kuidagimoodi, et olen unes, ja et lahenduseks oleks kiiresti üles ärgata. Püüdsin ja püüdsin, aga tõesti, see on raske, kui magad. Kuid viimaks …! Tegin silmad lahti ja maailm oli rahulik, turvaline ja roosa. Ausõna, täiesti roosa. Ma mängisin koos oma parima sõbrannaga nukkudega, sõbranna oli hästi ilus, nukud ka, ja kleidid olid meil ka ilusad. Isegi sõbranna nimi oli väga ilus. Vaatevälja piirasid roniroosid, nii paremal kui vasakul, üliilusad … Ühesõnaga – paradiis. Paradiis? Ohulambike hakkas plõksuma, mis paradiis, liiga ilus on see, liiga roosa, liiga kleidid, lii… PÕMMM! Pilt läks kaheks, roosa nihkus vasakule, paremalt libises nähtavale paneelmaja krobelisest betoonist fassaad tüüpiliste kollaste rõdudega, täiesti filmilik võte. Rõdul kükitas kuri Klaabu ja tegi muljetavaldava hüppe pildi teise poolde, muutudes oma kaarjal teekonnal sealt kaugelt ja kõrgelt rõdult siiapoolsusse aina suuremaks ja suuremaks. Ehmusin silmad plaksuga pärani, seekord polnud midagi ilusat ega roosat kusagil, ei ühtki lille, nukku ega sõbrannat, ainult nohisevad vanemad, parajasti surmigavad. Ümberringi valitses kõle varjudeta valgus, „valge valgus“, nagu seda toona nimetasin ja jälestasin. Ses aoeelses elutus valguses polnud kohta millelegi fantastilisele, põnevale ega poeetilisele, kaunile ega hirmsale, ka mitte Klaabule, kes jäi oma kangelastegudega sinna värvikasse „mujale“ ega saanud läbi igavuse seina. Lamasin, kuulasin oma ikka veel kloppivat südant ja kohinat kõrvus ning olin lämmatavale argipäevale tänulik.