Читать книгу Seitsme aja raja taga - Kadri-Ann Sumera - Страница 9

Mõtlesin, et võiks ju ikka ka enne ülikooli lõpetamist mõne konkursi võita. Itaalias pidi olema lademes selliseid B- ja C-kategooria konkursse, kust isegi keskpärased mängijad esikohti koju on toonud, ja teadsin ise ka paari kaasõppurit, kelle kohta mõtlesin, et no kui tema sai peapreemia, siis saan mina ka, mis see siis ära ei ole. Ühesõnaga, hakkasin läbi kammima konkursse Itaalias, internetti muidugi polnud (või õigemini vist juba oli, aga seal polnud suurt midagi sees ja ega mul poleks olnud võimalust seda kasutada ka); lappasin neid brošüüre, mis Kölni MuHo³ kontserdibüroosse olid saadetud. Pilk jäi konkursile Barlettas, kava tundus sobilik, väikelinn Aadria mere ääres, mis nii viga! Aga põhiline, et välja oli kuulutatud hästi palju autasusid – peale nelja koha ja diplomite veel parima klassika, parima Itaalia, parima selle ja teise ajastu teose auhind, lisaks veel auhind Ida-Euroopast ja Aasiast tulevale pianistile (see viimane poleks mulle küll kohaldatav olnud). Ühesõnaga tuluõhtu!

Lennupiletid ostsin varakult ära ja hakkasin öömaja vaatama. Mõtlesin, et pisike linn konkursante täis, pärast võib äkki keeruliseks minna, ega mul ju pappi ka üleliia polnud. Leidsin mingi pansioni; ainus võimalus ühendust võtta oli helistada. Ma ei oska itaalia keelt, no eks võin ju öelda piano prestissimo agitato ja tean, et allegro ei tähenda tegelikult kiiresti, vaid rõõmsalt, ja isegi, et paljude võõrsõnade juured on ladina keeles, aga põhimõtteliselt ma itaalia keelt ei oska, nullo, niente. Aga pansionipidaja oskas nullo niente mis iganes muud keelt. Seisin kimbatuses ühel jalal, toru käes, ja tuletasin – primo maggio, io in Barletta, si, OK? Huh, ta vastas midagi, millest ma muidugi aru ei saanud, panin huupi edasi, oot kuidas see oli, priim, sekund, terts, kvart, kvint – quinta, ee, meenus väljend buon giorno – quinta giorno! Solo, io, Kadri-Ann! Horošo?

Lendasin Napolisse kohale, sõit risti läbi Itaalia oli meeleolukas. Tühjas rongis trügisid minu kõrvale istuma lapsed – nii paljud, et nad tegelikult ära ei mahtunud ja pidid teineteist järjepanu kõige ahvatlevamalt istmelt otse minu kõrval ära nügima. Tädi, kuhu sa lähed? Tädi, mis su nimi on? Tädi, kus sa elad? Tädi, sul on ilus kleit! Ja siis lõkerdasid iga küsimuse peale, nii et kõht kõveras. Kõigest sellest ma muidugi aru ei saanud, aga küllap südamega ikka sain. Kui ümber istumiseks väljusin, turritasid avatud aknast välja seitse tumedalokilist pead ja kaks korda nõnda palju käsi. Ciao, ciao, CIAOOOOOO!

Barlettasse jõudsin üsna hilja õhtul, süda täis kartlikku ootusärevust – kas mulle ikka on koht pansionis? Mine tea, mis ma neile tegelikult olin öelnud. Pansionipidajateks oli vanapaar, väga ehedad, natuke karused, aga südamlikud inimesed. Mulle anti kolmene tuba, pärast tuli see konkursitüdrukuid täis, aga mina olin esimene. Toanurgas oli päevinäinud dušikabiin, mille uksed päris kinni ei läinudki, akna all ammus lehm, aga nii kui uksest välja astusid, läks tee sirgelt palmirannani. Tegin veel õhtuse jalutuskäigu – soojades lõunamaa öödes on midagi vastupandamatut, mingi pealevajuv kõigevõima-likkus, muinasjutu müstika. Apelsinid lõhnasid, autosid peaaegu polnud, linn oli pime, väike ja vana, ilma koledate eeslinnadeta; lopsakas pargis keset linna lösutas tsitadell nagu taltsutatud, aga ikkagi natuke ohtlik loom. Ligi tulid kaks noormeest, üks pikk ja kõhn rolleril, teine lühem ja jutukam jala – hei, bella ragazza, kas suitsu on? Non fumare, ei teagi, miks seda sõna tean. Ahah, no ega sellest midagi, meie oleme Michele ja minu kusiine, kah Michele, kes sina oled? Lühem Michele oskas umbes kümme sõna inglise keelt, tema inglise ja minu itaalia keele peale kokku sain seletatud, et olen pianist ja tulen siia konkursile; aga Michele töötab kingavabrikus, Itaalia kingad, molto belle! Ei tea, kas mõni eesti noormees võiks välismaa pianistiga kohtudes niisuguse uhkusega kõnelda sellest, et töötab kingavabrikus? Võib-olla võiks, ma loodan, et võiks. Konkursist polnud nad midagi kuulnud, aga näitasid mulle teatrimaja kätte, kus see toimuma pidi – hoone oli uhke, kuid tolmunud nagu kogu linn, justkui mingi kadunud aegade unenägu paksu unustuseteki all. Pärast saatsid Micheled mind koju – taipasin selles peituvat ohtu, aga ei saanud neid kuidagi viisakalt maha raputatud.

Järgmisel päeval läks möll lahti, tulid ka teised konkursandid, sain omale toanaabrid: väga tõsise tüdruku Poolast – ütleme Paulina –, kes lonkas veidi; ta oli endast oluliselt vanema mehega kihlatud ja rääkis pidevalt veendumuse, sisemise põlemise ning kerge ahastusenoodiga (sest nii paljud maailmas ei mõista asju õigesti), kuidas peaks Beethovenit mängima; ja hästi pika patsiga ülevoolavalt sõbralik Ljudmila Venemaalt – muidu ilus tüdruk, aga hästi kollaste hammastega. Mõlemad olid võitlusvaimu ja otsustavust täis, sõbralikud ja sümpaatsed, saime kõik hästi läbi, aga pinna all kobrutavat konkurentsi oli ikka tunda.

Konkurss avati ja järjekord loositi välja, samuti jagati kätte saaliproovide ajad ja harjutusajad. Linn oli väike, muusikakooli seal polnud – kõigile osalejatele klaveri tagamine oli olnud tõeline logistiline väljakutse. Lahenduskäike oli kolm: kõigepealt saime kakskümmend minutit harjutusaega ühes kirikus, kuhu oli toodud neli (!) pianiinot. Igasse nurka üks. Kui vastasnurgas mängis keegi Rahmaninovi kontserti, võisid sina oma Bachi fuuga häälte intoneerimise lihtsalt unustada. Ja selja taga seisis järgmine hüppevalmis lõvi, kes luges sellest kahekümnest minutist sekundeid. Teine võimalus oli sotsiaalne – linna pealt oli otsitud vabatahtlikke, kel juhtus kodus olema klaver ja kes olid valmis võistlejaid enda juures harjutada laskma. Tehti mingi tabel, ajad olid pool tundi järjest; mõeldud oli nii, et kohalikud muudkui tulevad iga poole tunni järel keskusse ja toovad järgmise inimese enda juurde. Aga oldi muidugi unustatud, et tegemist on ikkagi itaallastega, nii et see tabel ei toiminud. Minul vedas – läksin alles asja uurima, kui mind kaasa rabati. Polnud minu aeg ega midagi, aga klaveriomanik, unelevalt rauge olekuga kaunitar, oli jõudnud varem, ei viitsinud oodata ja haaras kaasa, kelle juhtus. Ja pärast ei viitsinud ta enam järgmisele järele minna, nii et sain üle kahe tunni mängida, luksus! Kolmas võimalus oli digiklaver sealsamas rahvarohkes kohtumispunktis. Väga naljakas oli vaadata, kuidas inimene, klapid peas, näoga kurdi publiku poole, tohutult tundleb ja kaasa elab millelegi, mida vaid tema kuuleb. Seda võimalust ma ei kasutanud. Saaliproovi sain kümme minutit. Teatrilava oli publiku poole kaldu ja toolile olid klotsid alla pandud, et oleks otse; aga klaverile mitte ja mängides tundsin kogu aeg, kuidas muusika voolab mööda klahve paremale alla, teistpidi käigud tundusid nagu tõeline mägironimine.

Pärast registreerimist läksin pansioni tagasi; ukse peal kõõlus rolleri-Michele. Olin duši all, kui koputati, majaproua avas enesestmõistetavusega ukse ja teatas poolsosinal: Uno ragazzo aspetto!⁴ Mina, paljana duši alt: Io non in casa! Non in casa! Capisco, bene,⁵ noogutas perenaine vandeseltslaslikult ja täieliku mõistvusega vastu. Teadsin küll, et lootusetu üritus, olin ju juba vahele jäänud. Kui väljusin, sain kaks sammu teha, siis peatus mu kõrval valge auto, roolis inglise keele ekspert-Michele: Oi tere, vaat milline juhus! Läheme randa? Ohkasin, siis mõtlesin, et sinna konkursiesoteerikasse ma niikuinii praegu tagasi minna ei taha, no hea küll, lasen endale siis ekskursiooni teha. Linnarand pidi kehv olema, ta teab palju paremat kohta. Istusin autosse, sõitsime linnast välja, jõudsime mingite põldude vahele, randa ei kuskil, Michele keeras päevalillede vahele sisse ja püüdis mind suudelda. Puiklesin, tema teeb käega märgi, nagu paneks sõrmust sõrme, ütleb: Tu mio moglie, io marito?⁶ Pidin naerukrambid saama, ta vist solvus, randa ei tahtnudki enam minna, tõi mind linna tagasi. Teised tüdrukud olid kodus. Paulina oli korralduse üle nördinud; ta oli ka veidi konkurssi kuulanud ja ütles kellegi kohta tunderõhuga: No kuidas saab seda Scarlattit nii aeglases tempos mängida, kuidas võis see inimene endale lubada sedasi konkursile tulla, see ei ole ju üldse tõsiseltvõetav! Ljudmila oli optimistlik – Venemaal hullematki nähtud, küll saab, tuleb teha oma asja; saab seal kirikus Rahmaninovide vahel ka harjutatud, mis siis ikka! Minule sai üha selgemaks, et ei sest konkursist minu jaoks asja saa, olin tõsise suhtumise lainelt juba täielikult maas, jätsin nad muljeid vahetama ja läksin raamatuga randa.

Konkursil mängisin nagu viimane põrsas, ühtegi bassisuunalist käiku ei jaksanud mäest üles pressida ja tiiskandisuunalised jällegi läksid sirinal käest ära – aga no ega ma nüüd ainult lavapõrandat ka süüdistada ei saa, mu keskendumine oli lihtsalt null. Ljudmila käis kuulamas ja tormas pärast südamlikult õnnitlema, aga tema entusiasm oli õõnes – olin mänginud nagu siga ja teadsin väga hästi, et tema teadis seda ka väga hästi. Järgmiseks päevaks ei jäänud ma enam sinna konkursiorbiidile tiirlema ja harjutusklavereid nillima, vaid valisin esimese rongi, mis kuhugi poole väljus, ja sõitsin mööda randa lõuna poole Biscegliesse. Praegu pildilt ei paista see koht selline, aga mu mälestuses on mulje ere ja vapustav. Vanalinn oli pooleldi mahajäetud, lagunud, hall, tühje aknakoopaid, katusteta seinu ja tubadest välja kasvavat võsa täis (see kõik tekitas imeliku võõristuse, sest järsku ei saanud enam aru, kas oled sees või väljas), aga kõik justkui ühes tükis; kitsukeste tänavate kohal ühendasid seinamassiive käigud ja tunnelid, või õigemini, tänavad näisidki kulgevat majade sees. Tekkis kujutluspilt, et katedraal keset linna on tohutu kiviämblik, kes on oma tundlad parasiidist türannina kõikidesse soppidesse sirutanud – tõeline elusorganism! Tänavad olid inimtühjad, ringi jooksid ainult mõned ilusad poolpaljad lapsed, kes pistsid mind nähes kilkama: Macchina fotografica, macchina fotografica! Ja võtsid silmapilkselt sisse ülifotogeenilisi poose – sündinud modellid!

Vanalinn läbi jalutatud, otsustasin minna randa. Mõtlesin otsida natuke eraldatuma sopi ja jalutasin huupi linnast välja, leidsin üksildase klibuse ranna. Sealt polnud küll suurem asi vette minna, aga ilm oligi pilve tõmmanud ja võisin ka niisama raamatuga kivi peal istuda. Liiatigi kulus puhkus ära: selgus, et on tekkinud probleem. Eelmisel päeval olid mu rihmikud lõplikult ära lagunenud ja mul ei jäänud muud üle kui uued osta. Pood oli väga peen, mitu müüjat tegelesid minuga, sidusid mul omakäeliselt rihmu kinni, tundsin ennast nagu kas Pärsia šahh või invaliid. Ostsin oma rahakoti kohta hirmus kallid, aga väga kenad Itaalia kingad – tea, kas Michele tehtud? Need osutusid edaspidiste aastate jooksul väga mugavateks, aga sel esimesel kandmisel, kus ma ju kohe pikki maid läbisin, tekkis mu kummagi päka alla viiekopikalise suurune verevalum. Pealegi olin juba varem käinud imelikult, sest hoidsin peaaegu katkisi vanu rihmikuid varbaga kinni, nii et ka tallalihased olid omadega läbi. Jahutasin jalgu meres ja olemine läks paremaks.

Kaugemal eemal oli üks mees põlvini vees ja otsis sealt midagi kummargil; mõtlesin, kas karpe, aga suurt ämbrit tal nagu ei paistnud olevat. Tasapisi tuli ta oma otsingutega üha lähemale; kaalusin, kas pakkida oma asjad kokku ja lahkuda, sest üksiku blondivõitu naisterahvana pole Itaalias kunagi võimalik rahulikult raamatut lugeda, kui mõni mees peale satub, aga ta tundus olevat oma otsingutega väga hõivatud ega heitnud pilkugi kõrgemale, nii et jäin paigale. Minuga kohakuti jõudes ajas ta ennast äkki sirgu ja küsis, mis kell on (ma ei tea kuidas, ent sain aru). Püüdsin vastata, due e mezzo⁷, ta jäi sellega rahule, aga seisis edasi ja ütles siis järsku: Vieni⁸, Maria! Nii palju olin tekstiraamatuga oopereid kuulanud küll, et sellest aru saada, ja kuigi ta hääletoon polnud nii emotsionaalne ja intensiivne nagu esimesel tenoril, vaid pigem monotoonne, kompenseeris seda sisendusjõuline välimus: päikeses hästi tõmmuks põlenud nahk, kergelt vimmas kõhn ja sooniline keha, õlanukid hüppevalmilt püsti, sinkjasmust traatjas juuksepahmakas nagu parukas peaaegu ninani, ja sealt vahelt sütena hõõgumas puurivad silmad – nagu metsloom. Vieni, Maria! Ise põlvini vees, oranžides ujukates. Mina püüdsin teha nägu, et ta räägib kellegi teisega, aga rand oli inimtühi; lõpuks kobasin vastu, et io non Maria. Tema korrutas edasi nagu mingi sunduse ajel Vieni, Maria! Vaatasin, et ei sest saa asja, panin riided selga ja koperdasin oma verevalumite otsas minema. Olin paarsada meetrit linna poole jõudnud, kui selja tagant lähenes roller, sadulas sama tüüp, ikka oranžides ujukates, aeglustas minu kohal ja jätkas: Vieni, Maria! Niimoodi ühetooniliselt, järjepidevalt. Pealetükkivaks ei muutunud, aga järele ka ei jätnud. Vieni, Maria! Ja nõnda kogu tee, mitu kilomeetrit linnani välja – vieni, Maria! Linna piiri peal raputas oma tukka ja tegi teises suunas minekut.

Läksin siiski teise vooru tulemusi kuulama, aga muidugi edasi ei saanud. Ljudmila ja Paulina mõlemad said. Ljudmila kallistas mind ja lohutas innukalt: järgmine kord kindlasti saad sina ka! Paulina noomis natuke emalikult: Aga sa ju ka ise lasid pinge alla, läksid randa, nii ei saa konkursil osaleda, mentaalselt peab kohal olema! Olin muidugi natuke kurb ja natuke oli piinlik ka, et nüüd olen tõestatult meie toa kõige kehvem pianist, aga samas tundus nende konkursielevus mulle juba kuidagi naljakas. Mis konkurss, mis klaver, siin on Itaalia, la dolce vita!

. ..........

Lennu olin broneerinud nõnda, et oleksin saanud olla konkursi lõpuni ja siis veel kolm päeva – ühesõnaga aega oli kõvasti. Otsustasin paariks päevaks veel Barlettasse jääda ja sealt väljasõite teha, enne kui Napoli poole maid avastama minna. Sõbrunesin Scarlattit liiga aeglaselt mänginud Danieliga, kes samuti edasi ei saanud, ja kolasime temaga natuke ümbruskonnas ringi. Daniel oli Iisraelist, aga pooleldi palestiinlane ja pooleldi soomlane. Ja elukutselt hoopiski programmeerija – no mina suutsin küll talle need aeglased tempod andeks anda. Küsisin, kuidas ta end Iisraelis tunneb, ta ütles, et väga hästi: palestiinlaste jaoks on ta oma, aga juutide jaoks soomlane. Danieli süda oli murdunud – ta oli tutvunud Iisraeli vabatahtlikuks tulnud norra kaunitariga ja läinud tolle järel Norrasse, aga tüdruku isa, range katoliiklane ja rassist, ei tahtnud araablasest midagi kuulda, isegi kui too oli pooleldi soomlane ja täiesti usukauge. Tüdruk ise oli ka vist liiga ilus, tal valikuid palju. Daniel oli naissoos pettunud ja teatas, et ei abiellu kunagi või kui, siis hästi koleda naisega, et teiste meestega mingit jama ei tuleks. Praeguseks on ta kauni põhjala naise õnnelik abikaasa ja mitme andeka noormuusiku uhke isa. Igatahes jäi ta nimme Norra tolle vihatud äiakandidaadi silme ette tolknema ja hakkas, küllap ülekeevate emotsioonide leevenduseks, oma senise hobi klaverimänguga professionaalselt tegelema. Tahtiski eriala vahetada, programmeerimine olla ennast ammendanud. Muuhulgas oli ta ka väga osav mustikakorjaja, mitu suve Soomes marju kühveldanud ja sügiseks kena kopika kokku ajanud. Võrdlesime koguseid, ma ka kirglik korilane, aga ei saanud ligilähedalegi. Danieliga uitasime mitmel pool ringi, aga hellenistlike varemete küngast ei tahtnud ta vaatama tulla – ütles, et ta on Iisraelist ja varemeid liigagi palju näinud, modernseid ka.

Konkursi suunalt hakkas tulema kõlakaid, et auhinnad olla välja pandud mingite Aasia suurfirmade poolt. Teise vooru sai tõesti ülekaalukalt asiaate. Väheste eurooplaste seas olid peale minu toanaabrite kaugelt tuttav Karlsruhe eestlane Toomas oma naise Nataljaga; nende jaoks oli konkurssidel käimine midagi mesinädalate taolist, andis ettekäände laps vanavanematele jätta ja ise reisile minna. Ida-Euroopa auhinna nimel paistis minevat kõvaks rebimiseks.

Viimasteks päevadeks läksin Napolisse. Sõitsin kohale ja lootsin, et küll ma kuskilt ikka öömaja leian, ei viitsinud enam telefonis žestikuleerima hakata, meeleolu oli ka juba nii mañana, et millegi pärast ei osanud enam muretseda. Rongis sattusin kokku ühe kaaskannatajaga, samuti Saksamaal õppinud ja sinna elama jäänud mureliku korea poisiga. Ka temale polnud fortuuna naeratanud ja ta leppis sellega fatalistlikult. Eks see raha tuli korstnasse kirjutada, vältimatud kulud, mis teha. Järgmiseks kuuks oli järgmine konkurss juba planeeritud, tuleb arvestada sellega, et õnne võib olla ehk veerandil võistlustest, kust osa võtad. See ongi lihtsalt selline tööstus. Aga kui oled Koreast ja tahad Saksamaal kontserte, peab mingeid võitusid olema, teisiti ei saa. Tema helistab iga päev kümnetesse kohtadesse ja pakub oma kontserte; enamasti öeldakse ära, ehk sajast üks kord näkkab, aga pole midagi, ta helistab edasi ja helistab jälle – kui ta on piisavalt järjekindel, küll nad teda ükskord ikka kutsuvad.

Jalad hakkasid tasapisi kasutuskõlbmatuks muutuma ja rihmikuid ei saanud enam kanda. Õnneks olid mul kaasas ka kinnised kingad, mis iseenesest olid mugavad, aga kahjuks mingist kohutavast lakitud kunstnahast, milles jalad lihtsalt talumatult higistasid. Mõlema päka all oli verevalum; püüdes neile astumist vältida, olin hakanud toetuma taldade välisäärele, mistõttu valutasid ka pahkluud; neist umbsetest kingadest tekkisid palavas kliimas kõikide varvaste vahele villid, kannad hõõrdusid verele ja vanadest rihmikutest olid ju ka jäänud oma traumad, ühesõnaga – täispakett. Aga pidi ju ometi kõndima, ja palju! Hommikused esimesed sammud olid põrgu, aga siis harjus kuidagi ära ja lõpuks oli ikkagi mañana. Napoli oli kummaline linn, sigisaginat täis ja elav, aga justkui mingisse eelmisse aega kinni jäänud lihtsate inimeste linn. Meenuvad käsitööliste linnajaod: tänavad täis avatud töökodasid, kus järjest toimetasid ainult näiteks plekksepad vihmaveetorude kallal; järgmises kvartalis olid aga ainult kellassepad ja veel järgmises ainult treialid, kõik eranditult vuntsidega vanamehed.

Sain oma vermete otsas Pompeis ka ära käidud. Pidin küll iga 20 minuti tagant pausi tegema, et varbad lahti võtta ja neid mudida, aga tegelikult andiski see õige turistitempo kätte, ei pea igalt poolt läbi lehvima! Majad, termid ja mosaiigid olid elamus, aga lausa vapustuse sain inimkujudest, mis siia-sinna majadesse olid asetatud, või oleks õigem öelda asetunud. Kuum tuhk oli linna katnud nii kiiresti, et mattis oma ohvrid sinna, kus nad parajasti olid, säilitades nende viimase valukarje. Väljakaevamistel avastati, et kivistunud tuhas on imelikke tühimikke, kus luud sees, need valati täis ja toksiti karp ümbert ära. Välja tulid filigraansed kujud, sandaalinöörid ja rõivakude oli näha, aga eelkõige need ilmed, igaveses ahastuses. Vaatasin kerge ebamugavustundega, valu uhkas minustki üle, mõtlesin, kas siin võib olla mingi eetiline käär, me vaatleme huviga teise pärisinimese pärispiinlemise pärisjäädvustust, aga eks kahe tuhande aastaga umbisikustub nii mõndagi. Muidugi ei välista ma võimalust, et see kõik oli võlts, turistide lõbuks nikerdatud (sel juhul väga hästi nikerdatud), aga elamus on elamus, ära vingu.

Paar päeva hiljem tuli Daniel ka korraks Napolisse. Mobiile sellal kellelgi polnud, kuid vanasti toimis selline asi, et leppisite kolm päeva varem kohtumise rongijaamas kokku ja saitegi kokku. Temalt kuulsin, et kolmandasse vooru ei jõudnud enam ükski mitte-asiaat ja suuremat osa lubatud preemiatest, muuhulgas Ida-Euroopa auhinda, välja ei antudki. Salamisi tundsin kerget kahjurõõmu – näe, polnud Paulinal ja Ljudmilal sest abi ühti, et nad muudkui keskendusid ja harjutusaegu rabasid ja ujumas ei käinud. Kes pärast naerab, naerab paremini!

Pärast Pompeid otsustasin, et nende jalgadega ma enam mööda vaatamisväärsusi ei kappa, istun parem ülejäänud päevad rannas. Valisin nime järgi koha – Piano. Rong tuli mäe seest välja, sõitis orgudevahelisele sillale ja seal, üksilduses, keset lindude kuningriiki, oli peatus. Imeline! Oleks tahtnud käed laiali ajada ja hüpata. Päevast rannas pole midagi rääkida, teate isegi. Õhtul tagasi ronides korrutasin omaette: Una biglietta per Napoli, per favore⁹ – no midagi jääb ikka lõpuks külge, isegi kui valesti. Aga piletimüüja, šarmantse väljanägemisega pikka kasvu meesterahvas, naeratas mulle hammaste välkudes vastu: Where are you from? Ah, Estonia! I know, I know, you must be very grateful to Gorbachov, aren’t you?¹⁰ Pidin imetlusest pikali kukkuma. Kahe nädala jooksul esimene kohalik meesterahvas, kes räägib korralikku inglise keelt, ei lenda mingi bacio-bacio¹¹ jutuga peale ja teab maailma asjadest – ja see juhtub siin, maa ja taeva vahel, klaaskuubikus keset eimidagit, piletimüüja, mõelda vaid! Natuke aega rääkisime läbi võre, tema nimi on Enzo, Vincenzo, siis ta ütles: Ah, mis me siin niimoodi karjume, tule parem siia taha, on mugavam, tahad, teen kohvi ka? Rongini oli kakskümmend minutit aega, muidugi, miks mitte targa inimesega rääkida. Vaevalt olin tõkkepuust mööda astunud, kui tema mõõtis mind pealaest jalatallani (mul oli kena lehviv oranžide lilledega kleit) ja teatas: Ah, you are a good woman, very good woman, do you like to make love?¹² Aaaahhhh. Mul oli tunne nagu Klaabu-unenäos, jah, see oligi liiga ilus, liiga hea, see ei saanud olla tõsi, kusagilt pidi kibe reaalsus ju sisse murdma. Ütlesin, et jätku järele, no tõesti, tema: ei, miks? Ta ei ole ju paha inimene, ei kuku kohe murdma, tema on viisakas ja intelligentne, alustab sellest, et ütleb, et tema on Vincenzo ja tahab teada, kust ma pärit olen ja alles siis küsib, kas mulle meeldiks to make love. Kas mulle siis ei meeldigi? Aga see on ju hea! Järelejäänud seitseteist minutit vaidlesime teemal, kuidas selle laavmeikinguga siis ikkagi on, vähemalt kenas inglise keeles, siis tuli õnneks rong. Tühjas vagunis linna tagasi loksudes hakkas isegi veidi kahju – oli Vincenzo ju ikkagi nõnda kena ja haritud inimene, polnud tal häda kedagi.

Päev hiljem istusin lennukis, rahakott tühi, jalad paistes ja hing pungil. Oli läinud meelest, misasi on klaver ja miks see nii kole tähtis pidi olema. Lendasime otse üle Vesuuvi, jõllitasin kraatris mustavat järvesilma ja mõtlesin, kas lennuk jõuaks eest ära, kui nüüd kohe peaks purskama hakkama, ja millised ilmed reisijatelt salvestuksid.