Читать книгу Seitsme aja raja taga - Kadri-Ann Sumera - Страница 4

Ma mäletan seda päeva. Hommik oli juunikuu kohta Saksamaal küllalt jahe, mul olid seljas pikad mustad püksid ja must jakk, mida ma muidu kunagi ei kandnud. Oli olnud hea ja tulemuslik harjutamise päev. Võisin enda üle uhke olla, sest olin suutnud nädalaga Rahmaninovi tšellosonaadi esimese osa klaveripartii miljon nooti täitsa kenasti omandada (ah! milline muusika!), käisime sel päeval Annikaga Helmersonil tunnis, oli inspireeriv, lugu hakkas elama. Pärast mõtlesin, kas jääda veel natuke harjutama, aga leidsin, et täna olen varasema õhtulemineku ära teeninud küll. Koolimajast välja astudes lõi leitsakupahvak vastu nägu ja sain aru, et olen täiesti sobimatult riides.

Koduust avades kuulsin kohe, et meie juures neljandal korrusel heliseb telefon. Ei hakanud jooksma, niikuinii nii kaua ei kutsu. Jõudsin kolmandale korrusele, telefon helises ikka veel, viimastest astmetest lendasin üles ja haarasin toru, aga täpselt sel hetkel pandi teisel pool ära. Vaevalt olin koti oma tuppa visanud, kui helistati uuesti. Teises toru otsas oli mu korterinaabri Hanna parim sõbranna Annemari, kes just parajasti lõpetas keskkooli, oli eksamite pärast ärevuses ja rääkis sageli Hannaga telefonis pikad jutud maha. Seekord kõlas ta minu rõõmsa tervituse peale kuidagi veel ärevamalt, peaaegu nuuksatas, et kus Hanna on? Ma ütlesin, et pole kodus, aga ta võib ju minuga ka rääkida, mul on aega. Kas mõni eksam teeb eriti peavalu? Tema kuidagi vakatas, ütles, et ei …, aga kus on Hanna? Tingimata on vaja, et Hanna oleks seal! Ma veidi isegi nördisin, misasja, kust ma selle Hanna nii järsku välja võtan, küllap ta harjutab üheksani, äkki läheb pärast veel välja, ega ma ta lapsehoidja pole, tahad muret kurta, siis räägi, ei taha, siis pane ära, mul muudki teha. Annemari läks kuidagi täiesti segadusse, puterdas midagi, millest ma õieti aru ei saanudki, aga tasapisi tuli mõistmine, et midagi lahti pole mitte temaga, vaid minuga. Mis võib olla see, mida tema teab ja mina ei tea? Küsisin otse, kas mu perekonnaga on midagi juhtunud. Tema ainult nuttis ja korrutas, et ei saa mulle midagi öelda enne, kui Hanna on minu juures, ja et ta on nii paha, nii paha. Istusin diivanile ja küsisin: Ütle, kes on surnud? Kas mu ema on surnud? Kas mu isa on surnud? Õde? Vend? Ütle ainult jah või ei! Kas nad kõik said autoõnnetuses surma? Ma istun turvaliselt, ei kuku ümber ega löö pead ära! Annemari ei suutnudki midagi öelda, lõpuks sai nii palju suust, et helistagu ma koju. Mingi kivi langes südamelt, et kodu järelikult on veel olemas ja seal on keegi.

Pärast kõne lõpetamist olin õudselt ratsionaalne. Kõigepealt vahetasin riided, sest päeva jooksul oli läinud tõesti jube palavaks. Siis tarisin telefoni oma tuppa – sel oli hästi pikk juhtmepundar, nii et ulatus küll, aga tükk aega tuli harutada. Siis tõin voodi kõrvale vett ja hunniku taskurätikuid, istusin mugavalt voodile ja hakkasin helistama. Kinni. Helistasin viie minuti pärast uuesti, ikka oli kinni. Kolmveerand tunni pärast oli ikka veel kinni. Kogu aeg oli kinni. Lõpuks ma ei pidanud vastu ja helistasin vanale klassiõele Karinile. Ta võttis vastu, ma küsisin: Ütle, palun, kes mu perekonnast surnud on? Vaene Karin. Ta oli natuke aega vait ja siis ütles: Kadri, su isa on surnud. Süda ütles üles täna hommikul.

See oli kergendus. Selle kolmveerand tunni jooksul olin jõudnud enda jaoks välja mõelda, et see peab olema isa. Tema elu ei hoidnud, põletas seda kahest otsast. Muidugi pidi see olema isa, kõik teised variandid oleks olnud täiesti kujuteldamatud. Küsisin Karinilt, kuidas tal muidu läheb? Ei mäleta, mis ta vastas, aga kõne lõppu ütles: Tore, et helistasid!

Marija tuli ööseks minu juurde, tõi veini kaasa – huvitav, et ühest pudelist punasest veinist jätkus kahele enese magama nutmiseks. Hanna tuli alles hommikul ja hakkas ka kohe nutma; veel natuke hiljem tuli Bodo croissant’idega, hästi reipalt: Tüdrukud, no mis te siin nukrutsete, rõõmsamalt, võtke saia!

Järgmisel päeval lendasin koju. Hanna ema aitas piletit osta, see kõik tundus tol hetkel liiga keeruline. Ühe otsa pilet oli sama kallis kui kahe otsa pilet, mõtelda! Tundus tobe tulla viimaseks paariks nädalaks enne suvevaheaega veel Kölni tagasi. Lennukis lugesin nekroloogi. Et siis ongi nii, jah. Kõik ümberringi võivad seda lugeda, arutada, aga ei tea, kes mina olen.

Meie kodust vooris igasugu inimesi läbi, paljud pakkusid abi. Esimeste seas olid Leelo ja Raimo, kes nüüd isa järel Heliloojate Liidu juhtimise üle võttis. Kui uksel Raimot nägin, jäi hing kinni: must habe, tõmmu jume ja pikk sale kogu meenutasid niivõrd isa, et hetkeks tulvas meeleheitlik kergendustunne pähe. Selles sarnasuses oli midagi lohutavat, justkui oleks mingi osa isast veel elus ja käega katsutav. Tuli üks isa endine õpilane, süli kringlikarpe täis, tõmbas lörinal ninaga ja halises: See on kohutav, täiesti kohutav, sellest ei saa ma kunagi üle! Trööstisin teda, tema vajus täiesti kössi ja kinnitas läbi pisarate: Ei, ei saa, mitte kunagi! Raevutsesin sisimas: mis sa kaaperdad mu leina!

Huvitav, mälupildis tundub, nagu olnuks Metsakalmistul lumi maas, mis on muidugi absurd. Oli ju ikkagi juuni! Ärasaatmine toimus Estonia kontserdisaalis, ERSO esitas isa 1. sümfooniat; keset lugu tuli hilinemisega sisse Lennart Meri, esimesest uksest, ordenid rinnas, kõik vaatasid. Mõtlesin: oli tal ka vaja just sel korral oma kuulsat soolot teha! Pärast avaldati kaastunnet. Umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Minu sügav kaastunne! Ja umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Tunnen siiralt kaasa! Eristus Venno Laul, kes ütles: Sügav kaastunne teie perele minu ja RAM-i poistekoori poolt! Ja niimoodi viis korda: mu emale, õele, vennale, mulle ja isa poolvennale Ameerikast. Isa ja onu Paavo olid aasta varem esimest ja viimast korda elus kohtunud, nad klappisid kohe ja naersid koos kõvasti ja südamest. Isa surmast kuulis Paavo raadiost ja ostis silmapilk pileti. Nii ta siis seisis seal meiega; kõik tundsid ka talle sügavalt kaasa, aga keegi ei teadnud, kes ta on. Oleks isa kauem elanud, oleks ta ilmselt täpselt sama nägu läinud.

Peied olid lõbusad, isegi nii lõbusad, et Leelo ütles toosti: ta ei imestaks, kui nüüd Lepo kuskilt laua alt välja roniks ja ütleks, et aitäh, vahva peo tegite mulle, aga no tõesti, kas jäitegi uskuma? Kes oleks võinud arvata, et ainult poole aasta pärast oli Raimole samasugune pidu vaja korraldada!

Semestri lõpp oli täiesti mõttetu, nagu mingis uimas. Oli paar päris toredat pidu, kus käisin, ja Rahmaninovi õppisime ka ikka lõpuni, aga kuidagi tujutult. Ma nagu tahtsin sellest rääkida, tahtsin käia seltskonnas ja öelda, et: Mu isa suri eelmisel nädalal. Ma tulen just Eestist, oma isa matustelt. Tahtsin nagu inimesi šokeerida, vaadata, mis näo nad siis teevad. Ja kuidagimoodi tundsin justkui uhkust, et … mina tunnen sellist valu. Kuigi sain muidugi aru, et kah mul asi, enamik meist kaotab varem või hiljem oma vanemad, nii ongi õige ja peabki olema. Aga enamasti ma ei saanud seda öelda, nii kui hakkasin, läks suu vett täis, sõna otseses mõttes, ja sõnade asemel tulid ainult imelikud klunksud. Õhtud otsa kuulasin isa muusikat, see oli ehk esimene kord, kus ma seda tõeliselt tegin, südame ja hingega. Ja mingitpidi tundsin täitsa füüsiliselt, kuidas mu isa vaim tuli minu sisse, tegi mind tugevamaks, karmimaks, julgemaks, iseseisvamaks, otsusekindlamaks. Ise tean, mis teen, mul pole vaja isalt küsida, ma ise olengi isa.

Juulis tulin Eestisse tagasi. Teisel päeval sõitsime Valgamaale emaema sünnitallu. Varem olime seal käinud ainult paar korda, hiljem ka väga harva. Imeline koht! Mustikad olid valmis. Oli väga soe, istusin öösel käisteta särgis järve kaldal (kuidas mulle meeldivad soojad ööd, kui ei pea riidesse panema!), õue peal toimetasid ammu enne minu sündi surnud lähedaste varjud. Oli täiskuu ja plinkisid üksikud tähed, öö oli juba jälle pime, järv helkis vaikselt vastu. Konnad krooksusid ja ritsikad siristasid nii mis hull, aga muidu oli kõik vaikne. Kahju oli magama minna, maailm oli täiuslik. Istusin järve kaldal, olin seest tühi ja mõtlesin … ah, ei mõtelnudki midagi. Mitte midagi.

2. juuni 2000.