Читать книгу Palgasõdur. Agent vastu tahtmist - Kalle Klandorf - Страница 10

1990. aasta suvi on selline keskmine. Eestis tähendab see halli taevast, uduvihma ja vahel ka päikest ning umbes 20 kraadi sooja. Olen juba mitu päeva oma Lasnamäe korteris logelenud. Raha hakkab otsa saama, aga minu leivaisast polkovnikust pole taas kippu ega kõppu kuulda.

Otsustan minna kontrollima peidikut, mis asub Lasnamäel ühe kivihunniku sees. Peidikuid pean ma kontrollima regulaarselt kord kuus. Kui tuleb mingi kiire teade, siis võetakse minuga ühendust. Peidikute kontrollimisel on oma järjekord. Kõige tähtsam peidik asub Pirita kloostrit ümbritsevas müüris. Teised kohad on vähemtähtsate teadete jaoks.

Bussis on tüütult palav. Et jõuda peidikuni, pean ma igaks juhuks tegema päris suure ringi läbi linna, et võimalik saba maha raputada. Aknast paistab üsna igav ja hall elurajoon. On see Õismäe või Lasnamäe, sellel polegi hetkel tähendust. Sõitma pean selles bussis niikaua, kui olen kindel, et keegi mind ei jälita.

Mõtted veerevad paratamatult varasemale elule. Olin tavaline koolipoiss Elva linnas. Suviti meeldis mulle ujuda Verevi järves ja eriti vahva oli hüppekast alla hüpata. See saigi mu eluteel saatuslikuks. Kuna ma ujusin ikka väga hästi, anti mulle soovitus Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehalise kasvatuse erialale astumiseks. Instituuti sain sisse üle kivide ja kändude. Poleks kellegi karvast kätt olnud, oleksin ma keemia eksamil raudselt põrunud. Koolis oli päris lõbus, kui välja arvata anatoomia ja selle aine õppejõud dr Kook. Tema pidas mind täitsa lolliks, sest ma ei teinud mikroskoobis rakkudel vahet. Pealegi jäin talle eksamil spikerdamisega vahele.