Читать книгу Palgasõdur. Agent vastu tahtmist - Kalle Klandorf - Страница 9

Oli ilus juulikuu laupäev. Mare ja Jarmo jalutasid Kadrioru pargis luigetiigi ümbruses. Jarmo meeldis Marele päriselt. Kuna Mare ema oli sõitnud Pärnusse päikeselist nädalavahetust nautima, otsustas Mare Jarmo enda juurde külla kutsuda.

Niikaua kui Mare köögis askeldas ja kohvi keetis, vaatas Jarmo elutoas ringi. Korteri seinad olid täis vanaaegseid maale, mis võisid maksta üsna palju raha. Puhveti peal seisis raamitud pilt nõukogude sõjaväe vormis mehest. Jarmo vaatas pilti ja leidis, et mees on Marega üsna sarnane.

„See on minu isa.“ Mare oli vaikselt elutoa uksele astunud ja Jarmot jälginud.

„Kas ta on punaarmees?“

„Nojah. Meie nimetame seda küll nõukogude armeeks. Isa on mul lendur ja elab Eestist kaugel. Me ei ole ammu kohtunud. Mul on seal Venemaal ka õde ja vend.“

„Kuidas see nii juhtus? Kas su isa on eestlane?“

„Ei ole, täitsa venelane. Armastus on ju keeruline. Näed, mulle meeldid sina, soomlane. Me ei saa kunagi kokku jääda, sest ma ei saa välismaalasega abielluda. Ja isegi kui me abiellume, kes mind sinuga Soome laseb?“

Jarmo pani punalenduri pildi puhvetile tagasi ja ohkas.

„Ega see kerge ei ole, aga kui me väga tahame, siis on see võimalik. Enne pead sa kooli lõpetama ja siis tuleval aastal saame sellest rääkida. Mare, kas ma võin ööseks sinu juurde jääda? Ma ei saa seal korteris täna olla. Ma rentisin selle 50 marga eest ühele ehitajale, kes saab seal oma tütarlapsega kokku.“

„See ei ole hea mõte, mul võib ema tagasi tulla ja meid leida. Sellest tuleks palju jama...“

„Aga Mare, läheks siis hotelli? Kas sa tuleksid minuga? Ma ju teenisin raha. Helistan kohe hotelli ja vaatame, kas seal tuba on.“ Tegutsemisvalmilt haaras Jarmo juba telefonitoru, kui Mare võttis tal ümbert kinni ja suudles pikalt oma noormeest.

„Olgu, helista, tulen.“

Jarmo valis numbri ja ootas kaua. Siis rääkis ta tükk aega telefoniga. Ja ennäe imet, tuba oligi olemas.

„Ma vist ikka ei julge tulla...“ lõi Mare nüüd kõhklema. „Äkki tuleb ema koju ja mind ei ole. Mis ma siis ütlen?“

„Jäta talle kiri, et oled sõbraga väljas. Noh, mingil hetkel helistame ja vaatame, kas ta on kodus, siis saad temaga rääkida ka.“

–––––––

Takso Mare ja Jarmoga vuras hotell Tallinna poole. Noored olid nii armunud, et nad ei märganudki halli värvi Moskvitšit ja rohelist Pobedat, mis sõitsid nende järel. Takso viis nad otse hotelli peaukse ette.

Hotelli fuajee oli interjöörilt küllaltki ilus. Mare istus tugitooli ja jäi inimesi vaatama. Ilmselt oli mingi turismigrupp sisse tulnud. Enamik olid muidugi soomlased, mõned ka rootslased. Rahvas oli lõbusas meeleolus ja Mare ei pannud tähelegi kaht meest, kes istusid akna all ja tegid suitsu. Meeste kõrval seisid kohvrid ja nad nägid välja nagu turistid. Jarmo naasis Mare juurde, lõbus nägu ees ja toa võti käes. „Lähme!“

Noortel ei jätkunud silmi rohkemaks kui ainult teineteisele. Nad ei märganud, et ka kaks meest fuajeest läksid kuhugi. Aga nad ei tulnud Mare ja Jarmo järel, vaid suundusid üks korrus madalamal asuvasse tuppa, mis oli täis eritehnikat. Siin oli nii pealtkuulamisaparaate kui ka monitorid, mis jälgisid Jarmo ja Mare tuba. Kõik oli KGB kontrolli all. Seekord täitsid nad GRU ülesannet.

„Kuidas neil seal läheb?“ küsis üks mees nina luristades.

„Hästi läheb, seltsimees alampolkovnik. Juba ronisid voodisse. Neil tundub jube kiire olevat. Kas läheme ja võtame nad maha?“

„Vara veel, las noored lõbutsevad. Me peame ootama ära selle, kui tüdrukule raha antakse, siis on prostitutsioon. Korralikud nõukogude naised raha eest ei kepi, nemad annavad niisama!“ Alampolkovnik Viisemann rögistas ja sülgas otse laua all seisvasse prügikasti.

–––––––

Mõne tunni pärast helistas Mare hotellitoast Pärnusse ja sai teada, et ema jõuab koju viimase bussiga, mis saabub Tallinna kell 00.30. Enam ei olnud aega.

„Ma saadan sind takso peale.“ Jarmo tõmbas teksased jalga ja viskas lühikeste varrukatega pluusi peale.

„Võta taksoraha ka. Mul rublasid ei ole... Näed, võta sada marka. Osta endale valuutapoest midagi. Ja ära ema unusta!“

Korrus allpool andis alampolkovnik ühe lühikese korralduse – kinni võtta ja miilitsasse toimetada.

Jarmo hakkas just hotellitoa ust avama, kui ta kõige jõhkramal kombel tuppa tagasi lükati. Kõige ees tuli miilitsamundris kolge, tema järel astusid tuppa kolm erariietes meest. Kaks neist olid nooremad ja üsna sportliku välimusega, kolmas mees oli vanem ja tundus olevat grupi juht.

Miilits kamandas Jarmo ja Mare voodile istuma. „Dokumentide kontroll!“ teatas ta ülbelt.

Jarmo ulatas oma passi miilitsale. Viimast aga dokument ei huvitanudki, ta andis selle edasi erariides vanemale mehele. Too viskas passile põgusa pilgu ja pistis selle oma pintsaku taskusse.

„Teie dokumendid, preili.“ Luriseva ninaga vanem mees sirutas oma töntsakad sõrmed Mare poole.

„Minul dokumente kaasas ei ole. Ma olen siin oma sõbral külas.“

„Näidake käekott siia.“ Vanem mees pöördus miilitsa poole: „Zaitsev, võta sina see kott ja teosta läbivaatus.“

Miilits võttis Mare koti ja keeras selle voodi peale tühjaks. Käekotist pudenesid välja huulepulk, puudritoos, taskurätt ja rahakott. Zaitsev avas rahakoti ja napsas sealt võidukalt välja sada Soome marka. Järgmisena leidis ta õpilaspileti, mis näitas, et Mare on Tallinna 21. keskkooli õpilane ja lõpetanud 10. klassi.

„Oi, preilna, mis nüüd saab?“ manas nina luristav juut ette kaastundliku näo.

„Magad siin välismaalasega, teenid raha, ise alles kooliõpilane. Tead, kes sa oled?“ Ta vaatas Marele pikalt silma. „Lits oled, tüdruk. Mitte lihtlabane lits, vaid mudahoor. Ise ilmselt kommunistlik noor ja hoorad siin hotellis esimese ettejuhtuva välismaalasega. Kus su vanemad on, kurat? Kes nad on, et sellise hoora meie ühiskonda kasvatasid?“ Viisemann vehkis Mare ees kätega.

„Ta on minu külaline, me tunneme teineteist juba ammu,“ püüdis Jarmo olukorda leevendada.

„Mis sa mölised, putukas, oma soome keeles? Kes sa oled, turist või?“ Viisemann läks üle inglise keelele, mida ta vabalt valdas.

„Ei, ma töötan siin hotell Viru ehitusel.“

„Ah ehitaja! Kuule, kui sa siin palju sõna võtad, saadan su, sitakäki, kohe Soome tagasi.“ Järgmisel hetkel oli Jarmo voodi peal pikali, sest Zaitsevi puudane rusikas oli teda otse vastu nina tabanud.

„Ah sa hakkad veel vormis miilitsale vastu! Zaitsev, kutsu patrull ja vii see kusekera siit minema. Las istub kambris ja mõtleb, kuidas miilitsale kallale tungida. Teie, mehed, kirjutage raport, kuidas see Soome pede Zaitsevit lõi ja Zaitsev enesekaitseks teda veidi togis.“

„Te ei tohi nii!“ purskus Mare nutma.

„Ah meie ei tohi, aga sina, nõukogude kodanik, võid siin hotellis litsi lüüa!“

„Ma ei löönud litsi, ma olin tuttava pool...“

„Ei, plika, sa tegelesid prostitutsiooniga. Magasid välismaalasega ja said selle eest sada marka. Raha oli ju sinu kotis. Jää juba ükskord vait. Täna veedad öö kambris. Homme tuleb uurija ja vormistab kriminaalasja ära. Kas patrull tuli?“ Alampolkovnik vaatas Zaitsevile otsa ja viimane noogutas. Patrulli miilitsad astusid hotellituppa.

„Pange sellel Soome pätil käed raudu, ta on ohtlik, tungis Zaitsevile kallale.“ Mare püüdis Jarmole kaela viskuda, aga Zaitsev lükkas ta jõhkralt voodile tagasi.

–––––––

Kella üheks öösel jõudis Viisemann oma kabinetti Pagari tänaval KGB peamajas. Ta viskus tugitooli lösakile ja jäi põrnitsema puhvetkappi, mis asus kirjutuslaua vastasseinas. Kogu tema kabineti mööbel oli pärit Eesti Vabariigi ajast. Selles majas asus kuni 1940. aastani sõjaministeerium. Mööbel oli aus – elas üle nii Eesti kindralid kui ka KGB polkovnikud.

Viisemann läks puhveti juurde ja õngitses kapist välja pudeli head Armeenia konjakit. Ta otsis konjakipitse, aga siis meenus talle, et oli need paar päeva tagasi kõrvaltuppa laenanud. Mees lõi käega ja valas konjaki tavalisse veeklaasi, hingas sügavalt välja ja jõi klaasi tühjaks. Paari minuti pärast tema keha lõtvus, konjaki meeldiv surin valgus üle kere laiali. Ta võttis telefonitoru ja valis numbri.

„Kas alampolkovnik Reimo Lehtinen kuuleb? Jah, siin alampolkovnik Viisemann. Tere ööd, jah. Vabandust, kulla mees, et ma su üles ajasin, aga täna lendas linnuke puuri koos sinu noore kolleegiga. Mõlemad istuvad miilitsavalitsuse kambris. Kuule, vabanda minu poolt Jarmo ees. Meie vahva miilits andis talle väikese kõrvakiilu. Natuke tuli verd ka, aga küll pulmadeks terveks saab. Ei teinud liiga... kui, siis natukene. Homme võtab uurija tüdruku üle, eks siis paistab, mis saab... Mulle tundub, et teda värvata on päris raske. No eestlased ikka ei salli meid, nõukogude inimesi. See on neil emapiimaga sisse söödetud. Kardan, et see plika pole erand. No vaata ise. Aga nüüd, head ööd.“

Viisemann valas veel ühe klaasi täis ja jõi selle põhjani. Siis jäi ta klaasistunud pilgul pudelit vaatama. Hommik leidis ta tugitoolis norskamas.